| Teine karlistide soda
|
|---|
|
Osa kolmest karlistide sojast
|
| Toimumisaeg
|
1846?1849
|
|---|
| Toimumiskoht
|
Peamiselt Kataloonias
|
|---|
| Tulemus
|
Liberaalide voit
|
|---|
| Osalised
|
|---|
 Liberaalid
|
 Karlistid
|
|
| Vaejuhid voi liidrid
|
|---|
|
|
| Joudude suurus
|
|---|
|
|
Teine karlistide soda
toimus peamiselt
Kataloonias
. See algas 1846. aasta septembris ja loppes 1849. aasta mais. Ajendiks oli
Isabel II
ja karlistide trooniparija
Carlos Luis de Borboni
arajaanud abielu, mida toetas moodukas hulk Isabeli pooldajaid, eriti
Jaime Balmes
ja
Juan Donoso Cortes
, ning karlistid. Viimaks abiellus
Isabel II
oma noo
Francisco de Asis de Borboniga
. Paljud ajaloolased on kahtluse alla seadnud, kas tegemist oli ikkagi sojaga. Pigem oli Teine karlistide soda lihtrahvalik ulestous, mis leidis aset erinevates Kataloonia osades. Matinersi relvastatud salgad voitlesid uhiselt vabariiklaste ruhmituste vastu, mistottu neid hakati nimetama progressiivseteks karlistideks.
[1]
Kataloonias pusisid endiselt karlistide salgad, kes ei olnud parast Esimest karlistide soda alla andnud, kuigi enamik neist olid muutunud pigem teeroovliteks ja geriljadeks. 1846. aastal toimus pollumajanduses ka suuremat sorti kriis, eriti Kataloonias, ja Ramon Maria Narvaez viis labi rahva seas ebapopulaarsed reformid. Esmatarbekaupadele kehtestati maksud ja kasutusele voeti eraomandi moiste, mis oli vastuolus uhismajandi huvidega. 1846. aasta kriis kujunes Kataloonias vaga tahtsaks. Esiteks, vaesemates provintsides ja pollumajandusest soltuvates magipiirkondades oli raskusi toidu varumisega juba alates 1840. aastast, mistottu valitsus oli sunnitud andma majanduslikku abi, kuid millest jai vajaka, et nalga leevendada. Teiseks, kriis mojutas suuresti kogu Euroopa majanduse edasi liikumist, aga eriti alles targanud Kataloonia toostusrevolutsiooni, mis pohjustas 1840?1846. aastatel noudluse vahenemise valisturgudel ja massilise musta turu tekke. Lopetuseks, sojavakke varbamise tottu jaid perekonnad ilma vajalikust toojoust just koige raskemal ajal.
Ulestous algas 1846. aastal Solsonas, kui geriljadest moodustati salgad (kuni 1847. aastani polnud neid rohkem kui 500), kelle peamiseks sihtmargiks olid avaliku sektori tootajad ja sojavaeuksused. Need salgad toimisid kui vaikesearvulised geriljabanded, mida juhtisid ninamehed. Peamiselt rundasid nad oma kodukoha vahetuslaheduses ja tundsid hasti umberkaudset maastikku. Juhid olid enamasti Esimesest karlistide sojast puhtalt paasenud ja ei pidanud ara pogenema. Oli ka neid, kes olid olnud sunnitud Prantsusmaale pogenema, kuid kes otsustasid kasutada voimalust, et naasta. Samuti oli ka uusi liikmeid, kes kuulusid vahem absoluutsesse karlistide liikumisse. Uks koike tahtsam liider oli preester Benet Tristany, kes tungis sisse Cerverasse, et roovida kogu raha ja laskemoon. Tristany aga voeti kinni ja saadeti 1847. aastal Solanasse mahalaskmisele. Sellegipoolest tousis karlistide armee liikmete arv 4000-ni. Manuel Pavia juhtimisel oli aga 40 000 Kataloonia sojavaelast. Pavia uritas ulestousnuid rahumeelselt lepitada, mis aga ei lainud korda. Karlistidega liitusid veel liberaalide ja vabariiklaste parteid. 1848. aasta paiku loodi salgad
Extremaduras
ja
Kastiilias
, kuid mis polnud eriti edukad.
Kui soda algas, viibis Ramon Cabrera
Lyonis
. Tema meelest oli voitlus juba algusest peale labi kukkunud. Siiski uletas ta prantsuse piiri 23. juunil 1848 ja uritas edutult kokku panna Kataloonia Kuninglikku Sojavage. Samuti ei suutnud ta siseneda
Maestrazgosse
. 1848. aasta lopus asendas Manuel Gutierrez de la Concha eelmise vaejuhi, Fernando Fernandez de Cordoba, ning suutis karlistide vagesid norgestada. See sundmus, aga ka labikukkunud karlistide ulestousud
Guipuzcoas
,
Navarras
,
Burgoses
,
Maestrazgos
ja
Aragonis
, raskendasid konflikti jatkumist.
1849. aasta aprillis peatati trooniparija Carlos Luis, kui ta uritas uletada Prantsuse-Hispaania piiri. 26. aprillil pidi Cabrera ise prantsuse piiri uletama, et paaseda valitsuse juhitud sojavae tagakiusamisest. Ulejaanud salgad toimisid samamoodi ja 14. mail laksid ule piiri neist viimasedki, mida juhtisid vennad Tristany'd. See oli soja lopp.
Juunis 1849 anti karlistidele armu. Rohkem kui 1400 inimest naasis Hispaaniasse, samas kui paljud otsustasid Prantsusmaale jaada. Paljud karlistide soja veteranid voitlesid hiljem Aafrika sojas (1859?1860).
[2]
Pasterali lahing
, mis toimus 26.?27. jaanuaril 1849
Kindral Manuel Pavia
Kindralleitnant Manuel Gutierrez de la Concha
1847. aastal oli Kataloonia kindralkaptenil kindral Manuel Pavial 22 000 sodurit 5000 karlisti soduri vastu. Pavia palus valitsuselt abivagesid. Neid talle ei antud, sest tema kasutuses oli niigi kolmandik nii poolsaare, Aafrika kui ka umberkaudsete saarte sojavaest.
1848. aasta 18. detsembriks oli liberaalidel juba 50 000 sodurit, kes jaotusid seitsmeks diviisiks, mis jagunesid 12 brigaadiks ja viimased jagunesid omakorda veel 25 kolonniks. Ulemjuhatajaks sai kindralleitnant Manuel de la Concha. Ta oli ka Duero markii, mistottu allusid talle veel seitse feldmarssalit, kaheksa brigaadikindralit ja 15 koloneli.
Jalavagi
Osales kolm pataljoni jargmistest rugementidest:
- Printsi rugement (Regimiento del Principe)
- Printsessi rugement (Regimiento de la Princesa)
- Kastiilia rugement (Regimiento de la Princesa)
- Kuninga rugement (Regimiento del Rey)
- Soria 9. rugement (Regimiento de Soria nº 9)
- Zaragoza rugement (Regimiento de Zaragoza)
- Kaliitsia rugement (Regimiento de Galicia)
- San Marciali rugement (Regimiento de San Marcial)
- Cordoba rugement (Regimiento de Cordoba)
- Astorga rugement (Regimiento de Astorga)
- San Quintini rugement (Regimiento de San Quintin)
Samuti osales kaks pataljoni jargmistest rugementidest:
- Valencia rugement (Regimiento de Valencia)
- Jaeni rugement (Regimiento de Jaen)
- La Unioni rugement (Regimiento de la Union)
- Konstitutsiooni rugement (Regimiento de la Constitucion)
- Astuuria rugement (Regimiento de Asturias)
Veel votsid voitlusest osa jargmised rugemendid, mis saatsid sotta uhe pataljoni:
- Ciudad de Rodrigo rugement (Regimiento de Ciudad Rodrigo)
- Alba de Tormese 40. rugement (Regimiento de Alba de Tormes nº 40)
- Simancase rugement (Regimiento de Simancas)
- Tercio de Granaderose rugement (Regimiento de Tercio de Granaderos)
- Teine Tarragona rugement (Regimiento de Tarragona nº 2)
- Viies Tarragona rugement (Regimiento de Tarragona nº 5)
- Kuninganna rugement (Regimiento de la Reina)
- Burgose rugement (Regimiento de Burgos)
- Albuera rugement (Regimiento de Burgos)
- Esimene Kataloonia rugement (Regimiento de Cataluna nº 1)
- Seitsmes Chiclana rugement (Regimiento de Chiclana nº 7)
- Antequera 15. rugement (Regimiento de Antequera nº 15)
- Vergara 16. rugement (Regimiento de Vergara nº 16)
- Aafrika rugement (Regimiento de Africa)
- Neljas Barbastro rugement (Regimiento de Barbastro nº 4)
- Kuues Tarifa rugement (Regimiento de Tarifa nº 6)
- Brobonide 17. rugement (Regimiento de Borbon nº 17)
- Kaheksas Figuerase rugement (Regimiento de Figueras nº 8)
- Navase 14. rugement (Regimiento de Navas nº 14)
- Toledo rugement (Regimiento de Toledo)
- Vitoria rugement (Regimiento de Vitoria)
- Zamora rugement (Regimiento de Zamora)
- Arapilese rugement (Regimiento de Arapiles)
Kokku oli 70 pataljoni. Osalesid veel komandant Posase vaed, Barcelona ja Kataloonia voorleegionid, 180
Mossos d'Esquadra
liiget, nelja provintsi piirivalvekolonnid ja Guardia Civil (Hispaania esimene tsiviilkaitseorgan).
Ratsavagi
- Montesa rugement
- Sagunto rugement
- Santiago rugement
- Hispaania rugement
Kokku oli 1244 hobust.
Suurtukivagi
- Esimene suurtukivae rugement
- Meestel oli veel kasutamiseks 24 suurtukki
Karlistide vaed ja Kataloonia Kuninglik armee
[
muuda
|
muuda lahteteksti
]
Ramon Cabrera
Carlos VI poolt Ramon Cabrerale kingitud mook
Josep Estartus
1849. aasta 1. jaanuari seisuga olid karlistide sojalised joud jaotatud neljaks divisjoniks, mis omakorda jagunesid kaheksaks brigaadiks. Vagede ulemjuhataja oli kindralleitnant Ramon Cabrera Grino, Morella krahv, kellele allusid veel kolm brigaadikindralit ja 17 koloneli. Koik alluksused olid poolikud ja halvasti relvastatud, mida toendab ka Figuerese vabatahtlikest koosnev pataljon, milles oli vaid 268 meest, kellest 36-l polnud relvi.
Jalavagi
- Guias de Cabrera vabatahtlike vaeteenistujate pataljon
- Barcelona vabatahtlikest koosnev pataljon
- Tarrasa vabatahtlikest koosnev pataljon
- Manresa vabatahtlikest koosnev pataljon
- Berga vabatahtlikest koosnev pataljon
- Tarragona vabatahtlikest koosnev pataljon
- Igualada vabatahtlikest koosnev pataljon
- Las Garriagase vabatahtlikest koosnev pataljon
- Tortosa vabatahtlikest koosnev pataljon
- Lerida vabatahtlikest koosnev pataljon
- Cervera vabatahtlikest koosnev pataljon
- Trempi vabatahtlikest koosnev pataljon
- La Seo vabatahtlikest koosnev pataljon
- Oloto vabatahtlikest koosnev pataljon
- Figuerase vabatahtlikest koosnev pataljon
- Gerona vabatahtlikest koosnev pataljon
- Hostalrichi vabatahtlikest koosnev pataljon
- 100
Mossos d'Esquadra
liiget
- Kaks Resguado kompaniid
- Uks haavatud sodurite kompanii
- Moned ratsavae rugemendid (naiteks Lanceros de Cataluna rugement, milles oli 200 hobust)
- Moned suurtukivae rugemendid (puuduvad tapsemad andmed, kui palju ja milliseid suurtukke kasutati)
- ↑
Noticias de Cabrera (L'Union. Diari de Paris 18 de novembre de 1848. num. 323 pag. 2).
- ↑
Pirala, Antonio (1876). Anales desde 1843 hasta la conclusion de la ultima guerra civil (Tomo II, Pag. 578?583). Madrid: Imprenta y fundicion de Manuel Tello