Tartu Elementaarkooliopetajate Seminar

Tartu Elementaarkooliopetajate Seminar ( saksa keeles Elementarlehrer-Seminar(ium) zu Dorpat ) oli aastatel 1828?1889 Tartus tegutsenud saksa oppekeelega oppeasutus, kus valmistati ette algkooliopetajaid. ^[1]

Seminari pidas ulal Liivimaa ruutelkond ja sellesse voeti vastu kreiskooli voi kihelkonnakooli lopetanud, vahemalt 17aastased noormehed. Opilaste hulgas oli nii eestlasi, sakslasi, latlasi kui ka venelasi. Oppeaeg koolis kestis ametlikult kaks, alates 1865. aastast kolm aastat. ^[2] Kokku lopetas Tartu Elementaarkooliopetajate Seminari 403 noormeest (sh Rudolf Kallas , Friedrich Kuhlbars , Juhan Kunder , Jakob Parn ja Kristjan Raud ).

Ajalooline taust [ muuda | muuda lahteteksti ]

24. jaanuaril 1803 kehtestas Venemaa keiser Aleksander I "rahvahariduse esialgsed eeskirjad" ja 5. novembril 1804 voeti vastu kooliseadus, mis kehtis kogu Venemaa Keisririigis ja mida taiendati 1806. aastal.

Kogu Venemaa jagati kaheksaks opperingkonnaks ja koik Baltimaade koolid uhendati Tartu opperingkonnaks , mida haldas Tartu ulikooli juurde loodud "alaline koolikomisjon", ja loodi kolmeastmeline (koos korgkoolidega neljaastmeline) koolisusteem. Koige madalam kooliaste oli elementaarkool , maakohtades kihelkonnakool . Teise astme moodustasid kreiskoolid (maakonnakoolid maakonnalinnades ), kolmanda astme kubermangugumnaasiumid kubermangulinnades. Avalike koolide korval olid lubatud ka elementaarkooli-, kreiskooli- voi gumnaasiumikursusega eraoppeasutused .

Tartu koolikomisjon asutas mone gumnaasiumi , igasse maakonnalinna kreiskooli ja linnadesse elementaarkoolid . 1805. aastal koostas Tartu koolikomisjon kihelkonnakoolide asutamiseks pohjaliku plaani. Sellega nahti ette ka kahe riigi ulalpidamisel loodava opetajate seminari rajamine. Kihelkonnakoolide asutamise plaanile seisis vastu nii konsistoorium kui ka kohalik aadelkond, kes leidsid, et kihelkonnakoolid kuuluvad nende haldusalasse. Just sel pohjusel on Baltimaades kihelkonnakooli all silmas peetud maa-algkooli, elementaarkoolid olid aga ainult linnaalgkoolid. Siiski asutas 1804. aastal Kanepi praost Johann Philipp von Roth Eesti esimese kihelkonnakooli , kus voisid oppida poisid ja mis tegutses 1817. aastani. Esimese katse maakooliopetajatele pedagoogilisi teadmisi anda tegi Johann Heinrich Rosenplanter Parnus. Rosenplanter valis 1814. aastal valja moned terased noormehed ja proovis nende peal Tartu ulikooli pedagoogilises instituudis omandatud teadmisi, et noormehi opetajaametiks ette valmistada. Selles ?Eesti koolmeistrite koolis" etendas peale usuopetuse, kirjutamise, rehkenduse ja maateaduse tahtsat osa ka raamatukoitmine, aiatoo ja kasvatusteadus. Rosenplanteri kool tegutses 1820. aastani. ^[2]

Tartu Elementaarkooliopetajate Seminari asutamine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Tartu koolikomisjoni liikmed - asja Saksamaalt saabunud Tartu ulikooli professorid - tegid ettepaneku asutada elementaarkooliopetajate seminar, Preisi eeskujul kaheaastase kursusena toimiva Tartu Opetajate Seminari. Kooli asutamine kinnitati 1820. aastal keisri kinnitatud statuudis Tartu opperingkonnale. Sellega loodi seaduslik alus algkooliopetajate koolitamiseks. Rajatav ementaarkooliopetajate seminar oli moeldud eeskatt linnaalgkoolide jaoks, mis olid aga enamasti saksakeelsed. Eestikeelsed algkoolid tegutsesid uksnes Tartus, Vorus ja Kuressaares. Maakooliopetajate, eriti kihelkonnakooliopetajate ettevalmistamise kusimuse ule tahtis otsustada kohalik aadelkond. ^[2]

Elementaarkooliopetajate seminari opilaste arvuks maarati 10, sest monekumnes elementaarkoolis arvati vabanevat igal aastal kolm opetajakohta. Kuna seminarile ei leitud sobivat juhatajat (inspektorit), kes oleks olnud nous vaikse palga eest seda tood tegema, jai uus oppeasutus kaheksaks aastaks ainult paberile. Inspektor ja vanemopetaja (Hauptlehrer) leiti alles 1828. aastal. Selleks oli Tartu ulikooli lopetanud eesti soost teoloogiharidusega hilisem Tartu ulikooli eesti keele lektor Dietrich Heinrich Jurgenson . Oppetoo Tartu Elementaarkooliopetajate Seminaris algas kaheksa opilasega 7. augustil 1828. ^[3]

Kooli esimene ajajark (1828?1842) [ muuda | muuda lahteteksti ]

Esialgu allus seminar kubermangukoolide direktorile Tartus. Opperingkonna koolikomisjoni liikmed revideerisid oppeasutust vahemalt kord aastas. Jarelevalvet usuopetuses teostas Liivimaa konsistoorium . Kui opperingkonna koolikomisjon 1830. aastate keskel tegevuse lopetas, allusid koolid, sh seminar, uksnes kubermangukoolide direktorile ja opperingkonna kuraatorile . ^[2]

Koolikomisjon oli kinnitanud oppekava kaheaastase oppekursuse naol, kuid inspektor Jurgensonile oli jaetud oigus pidada uksikuid kasvandikke seminaris aasta vorra kauem, et neid pohjalikumalt opetajatooks ette valmistada. Tartu seminari kumne esimese aasta (1828?1838) jooksul labis siiski valdav enamik lopetajatest kolmeaastase oppekursuse. Alles inspektor Jurgensoni jareltulija, inspektor Johann Heinrich Ferdinand Kolpini ajal muutus valdavaks kaheaastane oppekursus. ^[2]

Opilased voeti vastu eksamitega. Neilt nouti kaheklassilise kreiskooli oppekursusele vastavat haridust. Juhtus sedagi, et kreiskooli lopetanud opilane kukkus sisseastumiseksamitel labi ja vastu voeti hoopis kihelkonnakooli lopetanud noormees. ^[2]

Paevakord oli uldiselt korraldatud Saksa seminaride eeskujul. Puudusid ainult kindlad uhised tootunnid. Need osutusid uleliigseteks, sest opilased elasid kahekaupa. ^[2]

Oppetoo jagunes neljaks. Esimese osa moodustasid need oppeained, mida seminaristid peavad tulevikus opetama ( usuopetus , laulmine, lugemine, kirjutamine, arvutamine, saksa ja vene keel). Teine osa holmas algopetuse metoodikat , sh didaktika ja kateheetika . Kolmandasse osasse kuulusid seminaristide uldhariduse seisukohalt olulised ained, nt ajalugu koos kristliku kiriku ajalooga, maa- ja loodusteadus , geomeetria algopetus. Neljas osa kuulus muusikaopetusele, sh lihtne ja harmooniline koraalilaul , orelimang ja muusikateooria. ^[2]

Esimeses osas langes pearohk usuopetusele. Saksa keeles voeti labi grammatika ja harjutati kirjalikku valjendusoskust. Aineid kirjatoodeks valiti didaktikast , kateheetikast , metoodikast, ajaloost. Saksa klassikuid ei loetud. Suusonalist valjendust harjutati teiste oppeainete tundides. Vene keeles tutvuti grammatikareeglitega, tolgiti vene keelest saksa keelde ja vastupidi. Kooli pohikirjas ei olnud vene keele ope noutud, kuid selle tahtsust arvestades andis aastatel 1828?1832 inspektor ise vene keele tunde (kaks tundi nadalas). 1832. aastal kohustas koolikomisjon Tartu Kubermangugumnaasiumi teist vene keele opetajat hr Preisi opetama seminaris vene keelt kuus tundi nadalas. Matemaatikas piirduti aritmeetikaga . Kui aeg lubas, opiti ka algebrat . ^[2]

Koige rohkem aega ja energiat kulutati loomulikult pedagoogikale . Luhikese seminaris viibimise jooksul pidid kasvandikud kujunema iseseisvateks opetajateks. Enamikul neist tuli juba ameti alguses kooli juhatada ega olnud loota vanema vilunud ametivenna toele koolitoo esimestel aastatel. Oma harjutuskooli puudumine takistas opilaste pedagoogilist ettevalmistust. Tuli leppida voimalusega anda proovitunde seminari juures asunud Tartu Abiseltsi algkoolis, sama kooli opilasi kasutati ka uksikult harjutusmaterjalina. Alguses harjutati uksikute opilastega. Alles viimastel semestritel tootati kogu klassiga. Abiseltsi kooli organiseerimises puudus seminari inspektoril aga mojujoud. Koolil oli uksainus kaheks jaotatud kitsas klassiruum. 1838. aastal laiendati ruumi umberehituse teel. Kuni 1836. aastani oppisid selles koolis poisid ja tudrukud koos. 1836. aasta sugisel muudeti kool poisslastekooliks. ^[2]

Neid oppeaineid, mida tulevane opetaja oma ametis otsekohe ei vajanud ? uldist ajalugu, maateadust, looduslugu ja geomeetriat ?, oli voimalik seminari opilastele opetada uksnes pealiskaudselt. ^[2]

Eriline rohk langes muusikaopetusele. Muusikaopetaja ettevalmistus oli ette nahtud ka seminari pohikirjas. Selles distsipliinis pidid opilased omandama teatavad oskused. Lauluopetus algkoolis eeldas muusikalist ettevalmistust. Peale selle pidid seminaristid saama vajaliku ettevalmistuse organisti ja kantori ametiks. 1839. aastal voeti kuraatori korraldusel oppekavasse ka voimlemine. ^[2]

Kirjeldatud ilme sailitas seminar kuni 1840. aastani. Kubermangukoolide direktor ja opperingkond tundis oppeasutuse vastu elavat huvi ning seminari kulastati sageli ja revideeriti korraparaselt. ^[2]

1840. aastal laiendati Tartu seminari pisut. Keisri loal suurendati opilaste arvu nelja vorra, tingimusel, et iga kahe aasta tagant saadetakse neli sobivat opilast Peterburi Opetajate Instituuti , kus nendest pidid kahe aastaga saama sobivad vene keele opetajad Tartu opperingkonna kreiskoolidele. ^[2]

Oiguslikult oli seminar samal tasemel kreiskoolidega. Inspektor Jurgenson puudis saada seminarile suuremaid oigusi, sest kool baseerus ju ise kreiskoolil ja oli seetottu korgema astme kool, kuid tema sooviavaldused jaeti tahelepanuta. ^[2]

Inspektor Dietrich Heinrich Jurgenson suri 10. augustil 1841, olles juhtinud seminari 13 aastat. Tema asemele astus 31. detsembril 1841 Johann Heinrich Ferdinand Kolpin . Kolpin oli oppinud Neustettini gumnaasiumis, lopetanud seminari Preisimaal ja sooritanud kreiskooliopetaja eksami Tartus. 1842. aastal alustas seminari vene keele opetaja ja inspektori abina tood Hermann Carl Ernst Clemenz . ^[2]

Kooli teine ajajark (1843?1865) [ muuda | muuda lahteteksti ]

1843. aastal normiti uue pohikirjaga seminari valissuhteid ja muudeti osaliselt oppetegevust. Tartu seminari ulesanne oli esiteks avalike algkoolide opetajate ettevalmistamine ja teiseks Tartu opperingkonna kreiskoolide vene keele opetajate ettevalmistamise kasvulavaks olemine. Oppeasutust pidas ulal riik ja see allus koos teiste Tartu direktoraadi koolidega kohaliku kubermangugumnaasiumi direktorile. Seminaris oppis 14 kasvandikku. Neli neist, kes vene keeles hasti edasi joudsid, maarati kreiskoolidesse vene keele opetajaks ja saadeti parast kursuse lopetamist kaheks aastaks Peterburi Opetajate Seminari taiendoppele. Seminari oppekursus kestis kaks aastat ja iga kasvandik pidi parast seminari lopetamist tootama kuus aastat Tartu opperingkonnas opetajana. Vene keele opetajate ettevalmistamiseks oli olemas eriklass, neile oli ette nahtud neli lisatundi vene keelt nadalas. ^[2]

Seminari inspektoril olid samasugused oigused nagu kreiskoolide inspektoritel. Ta juhtis ka seminari juures tegutsevat harjutuskooli. Peale inspektori, kes oli uhtlasi ka kooli vanemopetaja, tootasid koolis veel vene keele opetaja (uhtlasi inspektori abi ja asetaitja) ning laulu- ja muusikaopetaja. ^[2]

Kasvandikke voeti vastu uks voi kaks korda aastas. Sisseastuja pidi olema vahemalt 17-aastane, ilma oppetood takistavate kehaliste vigadeta, heade vaimuannetega, musikaalne ja selge diktsiooniga; eksamitel eeldati kreiskooli kursusele vastavaid teadmisi. ^[2]

Oppetoos pandi erilist rohku vene keele oppele. Eeldati, et opilased voiksid vallata vene keelt korrektselt nii kones kui ka kirjas. Vene keele opetaja pidi raakima kasvandikega ainult vene keeles. Muusikaopetus seisnes uhe- ja mitmehaalses koraalilaulus, kuid andekamad opilased pidid laulmises ja instrumentaalmuusikas joudma nii kaugele, et nad vajaduse korral opetajaameti korval ka kantori- ja organistiametit pidada voisid. ^[2]

Kodu- ja paevakorda muudeti uue pohikirjaga vahe, kuid uldine kord muutus karmimaks. Ka uldine koolikord muutus sel perioodil karmimaks, aga seminaris pohjustas seda ka inspektori isik, kes oli oma kasvatuse saanud Preisimaal ja lapsepolvest peale harjunud taitma sojamehe tapsusega maksvat korda. ^[2]

Opetajaskond muutus samuti. Opperingkonna kuraator maaras 1843. aastal ametisse kohaliku kreiskooli joonistusopetaja Woldemar Friedrich Krugeri , kellele maksti palka valjaspool seminari eelarvet olevatest summadest. Samal aastal kinnitati senine inspektori kohusetaitja Kolpin taisoiguslikuks juhatajaks. 1849. aastal jargnes ametist lahkunud inspektor Kolpinile Valmiera (Volmari) kreiskooli inspektor Johannes Aloys von Berg , kes jai sellesse ametisse 1853. aastani. Temale jargnes senine teaduste opetaja Parnu korgemas kreiskoolis Henrich Eisenschmidt , kes lahkus sellelt ametikohalt haiguse tottu 1857. aastal. Nuud tuli tagasi endine inspektor Berg, kes vahepeal oli olnud Viljandi kreiskooli juhataja. 1855. aastal vabastati vene keele opetaja Hermann Clemenz omal soovil ametist ja tema asemele tuli oppeameti kandidaat Nikolai Ivanov. Samal aastal lahkus haiguse tottu muusikaopetaja Biedermann ja asemele tuli ulikooli muusikaopetaja Friedrich Brenner . ^[2]

1855. aastal muudeti oluliselt ka oppekava. Kogemused naitasid, et joupingutustest ja opilaste suurest tookoormuses (45 oppetundi nadalas) hoolimata on vaga raske kahe aastaga koiki kohustuslike oppeaineid ettenahtud ulatuses ja korralikult labida. Kuna noudmiste vahendamine uksikuis oppeaineis oleks muutnud nende uldharidusliku vaartuse vaga kusitavaks ja kogu oppetoo pealiskaudseks, tuli vahendada oppeainete arvu. Korvale jaid koik need oppeained, mis seminari teise ajajargu alguses lisandunud olid, peale nende veel uldine ajalugu ja geograafia , fuusika ja geomeetria . 1856. aastal suurenes kasvandikkude oppepraktika, sest sama aasta septembris viidi Tartu Abiseltsi ?Eesti algkool" (asutatud 1836. aastal) seminari korvalhoonesse ja seda hakkas juhtima seminari inspektor. Nii oli seminaril kaks algkooli: uheklassilisse voeti vastu algajaid, kaheklassilise aga edasijoudnuid. Seminari kasvandikkude praktilise too juhatamine molemas algkoolis jai endiselt kogu ulatuses inspektori ulesandeks. Nii paisus praktika kull kvantitatiivselt , mitte aga kvalitatiivselt . Sageli tuli praktikantidel anda tunde taiesti omapai, kasutades seejuures votteid, mis ei vastanud pedagoogika nouetele. ^[2]

1843. aasta pohikirjas seminari ulevalpidamiseks maaratud summad ei vastanud enam aja- ja elunouetele. Seminari juhtimisel tekkisid raskused, mille korvaldamiseks oli vaja pohikirja muuta. 1861. aastal sai seminar uue pohikirja, milles muu hulgas suurendati ka seminari ulevalpidamiskuludeks ette nahtud summat. ^[2]

Uues pohikirjas ei raagitud enam kasvandike ettevalmistamisest vene keele opetajaks. Kuigi vajadus algkooliopetajate jarele oli suur, vahendati ometi kroonu stipendiumide arvu 14-lt 10-le. Uus pohikiri pani erilist rohku muusika opetamisele, maarates sellele 15 nadalatundi endise 8?9 tunni asemel. Selles avaldub ilmselt Preisi seminaride moju, mida inspektor Berg enne uue pohikirja koostamist kulastas. Oppekavva voeti uuesti geograafia ja ajalugu. Geomeetria ja fuusika jaid endiselt oppekavast valja. Ka ei mainita looduslugu , kull aga joonistamist. Tegelikult oppekava nii ei teostunud. Krugerile maksti joonistamise opetamise eest eritasu, eritasu sai ka gumnaasiumi voimlemisopetaja kahe voimlemistunni eest. Tunniplaani muudeti tihti nii opetajate kui ka oppeainete suhtes. 1864. aastal esines tunniplaanis isegi valikainena ladina keel (kaks tundi). Uue ainena voeti harjutuskooli tunnikavva vaateopetus . ^[2]

Kooli kolmas ajajark (1865?1889) [ muuda | muuda lahteteksti ]

Seminari olukorda puudis parandada ja tahtsamaid puudusi korvaldada 1865. aasta pohikiri. Seminar muudeti kolmeklassiliseks ja kursus kolmeaastaseks. Inspektor Bergile tulid teise opetaja ja inspektori abina appi Adolf Eduard Maass Konigsbergist , kolmanda opetajana, k.a muusikaopetajana, Friedrich August Hermann Lange Frauenburgist . Vene keelt hakkas opetama Tartu Kubermangugumnaasiumi opetaja Schmidt. ^[2]

Klasside ja opetajate arvu suurenemisega tousid seminari kulud, kuid riigikassast tulev summa jai endiseks. Muutumatuks jai ka riigi kulul oppijate arv (10). Peale nende lubati aga votta vastu piiramatul arvul opilasi, kes maksid ise kooliraha (24 rubla aastas). Tulude suurendamiseks suleti molemad seminari juures olevad algkoolid, mis kui vaestekoolid olid pakkunud tasuta haridust 1350 poeg- ja 50 tutarlapsele, ja avati kaheklassiline harjutuskool, mille opilased pidid maksma kooliraha 6 rubla aastas. Palkade maksmise ja kulude katmisega oli siiski tosiseid raskusi. Raamatukogu taiendamine naiteks jaeti hoopis ara. ^[2]

9. augustil 1865 algas too kolme seminari- ja kahe algkooliklassiga. Kuigi oppemaks oli suur takistus, kasvas ometigi opilaste arv. Majanduslikel pohjustel vahenes oluliselt oppetundide arv nadalas. Pohikirjas oli ette nahtud: III (alamas) seminariklassis 24 tundi nadalas (uldhariduslikud ained) ja II (keskmises) 14 (eelkoige pedagoogilised ained), peale selle veel koigis klassides kokku 10 muusikatundi. Ulemises klassis ei olnud maaratud kindlat tundide arvu ja kindlaid oppeaineid. Opetati neid aineid, mida peeti koige vajalikumaks, naiteks jatkati nende ainete opetamist, mis oli kursusel eelmisel aastal lopetamata jaanud. Kolmandal aastal algas praktiline oppetoo algkoolis. Seminari kasvandik pidi kolmandal aastal andma koolis kuni 18 tundi nadalas. ^[2]

1867. aasta esimesel semestril lahkus seminarist senine inspektor Johannes Aloys von Berg ja tema asemele astus senine inspektori abi Adolf Eduard Maass . Inspektori abiks sai F. A. H. Lange, kelle asemele maarati kolmandaks opetajaks vene keele opetaja I. Belov. Pool aastat opetas Wilhelm Werther ja siis tema jareltulejana Otto Kronwald . ^[2]

1869. aastal muudeti jalle pohikirja: loodi neljanda opetaja ametikoht vene keele opetaja jaoks ja suurendati riigi kulul oppivate kasvandike arvu nelja vorra, 10-lt 14-le, nimelt venelaste jaoks, kellest pidid parast saama Tartu opperingkonnas vene keele opetajad. Ent need oppekohad jaid enamasti taitmata. Ka suurenes riigilt seminarile eraldatud summa. ^[2]

Peale kohustuslike ainete opetati veel piisava huviliste arvu korral ladina keelt ja stenograafiat Gabelsbergeri susteemi jargi. ^[2]

1869. aastal muudeti seminari algkool kolmeklassiliseks. Nii tagati seminari oppuritele piisav voimalus tundide jalgimiseks ja ise tundide andmiseks. Uhtlasi oli seminari algkool sellisena eeskujuks teistele algkoolidele. ^[2]

Seminari teise klassi kasvandikud olid kohustatud moni tund nadalas opetajate ja ulemise klassi kasvandike tunde jalgima. Ulemise klassi kasvandikud andsid nadalas 6?8 tundi, kaisid kindla kava jargi tunde jalgimas ja harjutasid erilistes proovitundides didaktiliselt raskemaid ulesandeid. Kasvandike antud tunde arvustati iganadalastel koosolekutel, kus osalesid seminari opetajad ja kahe vanema klassi opilased. ^[2]

Kooli kolmandas ajajargus uuendati sageli oppeviise ja vahetati opperaamatuid. Ka puuti laiendada oppekava. Seega voib seda ajajarku nimetada seminari oitseajaks. Paraku ei jatnud venestamislaine puudutamata ka opetajate ettevalmistust. 1878. aastal avati Tartu II Opetajate Seminar (venekeelse oppekeelega) ja 1886. aastal tegi opperingkonna kuraator M. Kapustin ettepaneku Tartu Elementaaropetajate Seminar ehk Tartu I Opetajate Seminar sulgeda. 1887. aastal keelas haridusminister Tartu Elementaaropetajate Seminaril uusi opilasi vastu votta ja seminar anti Tartu II Opetajate Seminari direktori jarelevalve alla. ^[2]

9. juunil 1889. aastal kinnitas keiser riiginoukogu otsuse sulgeda Tartu I Seminar 1. juulil 1889. ^[1] Kuraatori korraldusel anti Tartu Elementaariopetajate Seminari moobel ja oppevahendid ule Tartu II Opetajate Seminarile kui eelmise funktsioonide jatkajale, seega loomulikult parijale, hooned anti Tartu neljaklassilisele linnakoolile. Alles jai seminari harjutuskool. Peale selle tuli sulgemisel vabanenud rahast anda Tartu II Opetajate Seminarile iga aasta 420 rubla usuopetaja palkamiseks luteriusulistele ja muusikaopetuse edendamiseks. ^[2]

Koolihoone [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kuna kooli avamine 1820. aastatel venis, kogunes kooli ulalpidamiseks ettenahtud raha nii palju, et 1825. aastal onnestus osta parun Ungern-Sternbergilt 33 000 rubla eest Riia tanava lopus uhekorruseline kivimaja kahe korvalehitise ja suure aiaga. Maja oli kullalt ruumikas: viies mansardtoas elas ja magas igauhes kaks seminariopilast. Igauhel oli kasutada roheliseks varvitud voodi madratsi ja vaibaga, voodi korval punane pesulaud kausi ja kannuga, riidekapp, uks nahaga kaetud tool. Akna all seisis kahe toanaabri uhine toolaud. ^[2]

Alumisel korrusel oli raamatukogutuba ja saal, kus toimusid hommikupalvused, oppetunnid, muusikaharjutused ja 1840. aastatel ka opilaste tootunnid. Nn klassi sisseseade moodustasid sahtlitega lauad, 12 tooli, klaver ja vaike orel (200 rubla maksva viie registriga 4,5 oktavi ulatusega oreli tellis Jurgenson 9. martsil 1829 Riia orelimeistrilt Stratmannilt ^[3]). Teine klaver oli ulemisel korrusel. ^[2]

Kooli esimesel ajajargul puudus oppuritele eraldi soogisaal, sest seminaristid soid avaras soogitoas koos inspektori perega. Hiljem kasutati seda ruumi ka voimlemistundide labiviimiseks. Alumisel korrusel oli ka inspektori korter. Uhte korvalhoonesse asus juba 1826. aastal Tartu Abiseltsi vaestekool ( die Armenschule des Dorpater Hilfsvereins ), millest sai 1829. aastast seminaristide harjutuskool. ^[2]

1860. aastatel muutus ruumide suurendamine hadavajalikuks. 1872. aastal uhendati seminari peahoone kahekorruselise juurdeehituse abil korvalhoonega ja uhele osale ehitati peale teine korrus. 1876. aastal muudeti kogu seminari peahoone kahekorruseliseks. Nii saadi juurde saal ja raamatukogutuba. Nuud olid kooliruumid rahuldavad, samuti olid rahuldavad ka kolm opetajate korterit. Ruumikitsikus valitses jatkuvalt hoovipealses puumajas, kus oli opilaste soogituba ja kus elas kooli majandusjuhataja, kelle ulesanne oli alates 1873. aastast kasvandike toitlustamine. ^[2]