Sooline dimorfism on nahtus, kus uhe bioloogilise liigi emas- ja isasloomade vahel esinevad erinevused, valja arvatud suguelundite ehituse erinevused. Sooline dimorfism voib valjenduda erinevates tunnustes, sealhulgas nii fuusilistes kui kognitiivsetes ja kaitumuslikes omadustes. ^[1]

Monedel loomadel, peamiselt kaladel , ilmneb sooline dimorfism ainult sigimise ajal. Uhe teooria jargi valjendub sooline dimorfism seda tugevamalt, mida erinevam on sugude panus loimetishooldesse . Samuti on see polugaamia levimuse naitaja.

Ulevaade [ muuda | muuda lahteteksti ]

Sooline dimorfism on uldbioloogiline nahtus, mis on laialt levinud loomade ja taimede lahksuguliste vormide seas. Monedel juhtudel valjendub sooline dimorfism selliste tunnuste arenemisel, mis on nende omanikele kahjulikud ja vahendavad nende elumust. Sellised on naiteks paljude lindude pulmaruud ja isaste ere varvus, naiteks isase paradiisilinnu pikad sabasuled, mis takistavad lendu. Isaste voi emaste valjud haalitsused voi laulud, samuti tugev lohn voivad aratada kiskjate tahelepanu. ^[2] Selliste tunnuste arenemine tundus loodusliku valiku seisukohast seletamatu. Nende selgitamiseks pakkus Darwin 1871. aastal valja sugulise valiku teooria, mis tekitas vaidlusi juba Darwini aegadel. Korduvalt valjendati arvamust, et see on Darwini opetuse koige norgem koht. ^[3]

Naited [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Suurus ? enamikul imetajatest ja paljudel linnuliikidel on isased suuremad ja raskemad kui emased. Paljudel kahepaiksetel ja lulijalgsetel on emased suuremad kui isased. Kilpkonnadel ja madudel on emased isastest suuremad, sisalikel vastupidi ? reeglina on isased suuremad (erandiks on gekod ). ^[4]
• Karvastik ? esineb naiteks meestel habemena ja lovidel lakana.
• Varvus ? lindude sulestiku kaitsevarvus voi silmapaistvalt ere varvus.
• Nahk ? nahatekised , nagu sarved hirvedel voi hari ja kannused kukkedel .
• Hambad ? vohad elevandi isasloomadel, suuremad kihvad morskadel ja metssigadel .

Seos populatsiooni reproduktiivse struktuuriga [ muuda | muuda lahteteksti ]

Sooline dimorfism on seotud populatsiooni reproduktiivse struktuuriga: rangelt monogaamsetel liikidel on see minimaalne, kuna nendel esineb suguline spetsialiseerumine ainult organismi, mitte populatsiooni tasemel, samas kui polugaamsetel liikidel, kes kasutavad diferentseerumise eeliseid taielikumalt, suurenevad soolised erinevused koos polugaamia ulatusega. ^[5]

Soolise dimorfismi reversioon poluandria puhul [ muuda | muuda lahteteksti ]

Poluandriat , mille puhul emane paaritub mitmete isastega, esineb mitmetel selgrootutel , kaladel , lindudel ja imetajatel . Koos sellega esineb tihti ka soolise dimorfismi reversioon, mille puhul emased on isastest suuremad, nende varvus on eredam, isased ehitavad pesa, hauduvad mune, hoolitsevad pesakonna eest ja ei pea omavahel voitlema. ^[6] Seda esineb nt emudel , kurvitslastel ja lutikatel .

Edumaa pohimote [ muuda | muuda lahteteksti ]

Edumaa pohimote on valjapakutud evolutsiooniline mehhanism, mis soosib monedel liikidel tunnuseid, mis esmapilgul vahendavad organismi kohastumust. Naiteks ere varvus isaslindudel teeb neid hasti margatavaks ja tombab ligi kiskjaid, samas kui mitte nii erksad emasloomad maskeeruvad paremini.

Liigi tasemel on organismi reproduktiivne edu ehk tema jarglaste arv tahtsam kui tema elu kestus. See on hasti nahtav faasani naitel, kelle emased elavad isastest kaks korda kauem, aga faasani isaslinnu paljunemisvoime soltub mitte tema elu pikkusest, vaid tema koitvusest emaste jaoks. Ereda varvusega ja vageva sulestikuga isane naitab emasele enda paremat kohastumust ehk seda, et ta jai ellu hoolimata "edumaast", mis oli vahem margatavatel isastel. Emane, kes annab tema geenid edasi (eriti tutardele, kelle varvus saab olema kaitsev), tagab ka nende parema kohastumuse. ^[7]

Samuti voib monede liikide dimorfismile pakkuda teist selgitust. Edumaad saab selgitada kui "relvastuse voidujooksu" tagajarge: suur saba mangis isastel faasanitel hirmuaratava relva rolli, mis andis uhele isasele rohkem voimalusi kaklustes voitjaks saada ja emastega paarituda, sest visuaalselt suur saba tekitas jou ulekaalu illusiooni. Voitja geenid levisid populatsioonis kiiremini ning iga uue saba suurendava mutatsiooniga selle omaniku ?ansid suurenesid. Ajaga muutusid kahevoitlused isaste faasanite vahel ebamugava saba tottu manguks, kus fuusilist kaklemist ei toimu. Seega ei ole emaste jaoks isaslinnu saba suurus enam mark sellest, et isane on edukas kakleja, vaid on sumboliks tugevusele ja paremale kaitsevoimele. Hoolimata sellest, et saba suurus ei mojuta mitte mingil viisil emase turvalisust, on siin tegu kahe teguriga:

1. Ajalise hilinemise efekt, st partneri valikul geneetiliselt omandatud suunitlus ei joudnud lopuni evolutsioneeruda.

2. Koikide isendite omaks voetud paaritumismangu reeglid annavad emastele kindlustunde, et muljetavaldava valimusega isase geenid tagavad tema jarglaste edu tulevaste emastega. ^[8]

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]