Strateegia
on kaugeima eesmargi saavutamiseks koostatud tegevuskava (OS 2006). Strateegia on suur pilt, naiteks eesmark suurendada ettevotte turuosa, voi voita tagasi sojas kaotatud alad, voita sojas moni uus ala vms. Strateegia erineb
taktikast
, mis on konkreetne plaan mingi tegevuse labiviimiseks.
Strateegia elluviimine voib toimuda kindlaks maaratud
tegevuskava
alusel. Samas voib strateegiat ka jooksvalt, vastavalt hetke oludele kohandada, et pusida seatud eesmargi saavutamise teel vaatamata valiste olude muutumisele.
Soja
kontekstis
on strateegia soja pidamise uldine kavandamine, mis holmab relvajoudude ettevalmistamist, operatsiooni juhtimist ja elluviimist soovitud kaugeima eesmargi nimel. Strateegiat on peetud sojakunsti tahtsaimaks osaks.
Pikemalt artiklis
Strateegiline luure
Strateegilise luure teostatakse spetsiaalsed luurestruktuurid: nad tegelevad nii uldiselt luure, kui ka sojalis-strateegilise luurega. Luure tegeleb informatsiooni kogumise, edasiandmise, hoidmise, sustematiseerimise ja analuusiga, avastades strateegilised aspektid ning jattes vahele vahem olulised andmed. Strateegilise luure eesmargiks on varustada informatsiooniga poliitilise ja sojalise juhatuse, et nendel oleks edaspidi voimalus edukalt planeerida riigikaitset.
Teostatakse strateegilise informatsiooni seostamise reaalse geograafilise ruumiga. Arvestatakse muutuvaid, raskelt muutuvaid ja mittemuutuvaid geograafilise keskkonna tingimusi, nende moju riigi geopoliitikale ja geostrateegiale. Sojalise geograafia ja kartograafia tooted on tavaliselt salastatud. Ligipaas nendele on vaga vahestel inimestel. Ligipaasu teostatakse jalgides kindla algoritmi, et valtida andmete avalikuks tegemist.
Sojalise geograafia uks tahtsamateks osadeks on arvatava vastase strateegiliste alade ja punktide kindlaks tegemine, mida oleks vaja eelkoige havitada.
Strateegilise geograafia teiseks oluliseks punktiks on teha kindlaks, millised positsioonid on maksimaalsed edukad kaitseks, kuidas paigaldada oma uksused ja maskeerida objekte, pidades silmis geograafilise eripara.
-
Pikemalt artiklis
Strateegiline side
Sojalise strateegia teostamine on voimatu ilma stabiilse side olemasoluta struktuuriuksuste vahel. Stabiilse side olemasolu soja ja rahu ajal tagab tehnilised vahendid, meetodid ja spetsiaalset ettevalmistust labinud inimesed, kelle too eesmargiks on susteemi too garanteerimine. Oma side kindlus ja vastase side (nii taktikalise, kui ka strateegilise) hairimine erinevate meetoditega on uks olulisematest sojavae ulesannetest sojaajal. Kuna tavaliselt vastaste strateegiline side on eriti hasti maskeeritud, peidetud ja tugevdatud, selle kahjustuseks voi pealtkuulamiseks kasutatakse spetsiaalseid militaartehnoloogiaid ning tood vastase sidega teostavad oma ala spetsialistid.
Vastuseisuks kasutatakse elektroonilisi sidehairimisvahendeid (segajaid). Selle ulesande taitmiseks voitakse kasutada spetsiifilisi materjale, nagu, naiteks, "elektrooniline pomm", mis peale paugu muudab fuusilise keskkonda, milles oli teostatud vastase side.
Kruptograafia ja kodeerimine on strateegilises mottes hadavajalikud ja peavad olema kohustuslikuks side teostamise punktiks. Eriti kaitstud salakirja loomiseks kasutatakse erinevaid matemaatilisi aparaate ning edastamise- ja vastuvotmise seadmed kasutavad keerulise fuusikalise keskkonda.
Selleks, et avastada ja jalgida strateegiliste kanalite jargi edasi antud andmeid, tihti luuakse eraldi kuberuksused ja luureuksused, mis omakorda tegelevadki luurega labi side jalgimise. Strateegilise side kanalite ja vorkude kaitseks tehakse kogu aeg nii passiivset, kui ka aktiivset tood, vahetatakse ja tehakse parem olemasolevad salakirjad ja votmed ning arendatakse edastamiseviise. Teostatakse erinevaid ettevotmisi, et vastane saaks katte valed andmed ja lopuks jaaks segadusse.
Poliitilised ja strateegilised eesmargid
[
muuda
|
muuda lahteteksti
]
Soja eesmargid ilmtingimata peavad olema kooskolastatud olemasolevate ressurssidega nende eesmarkide saavutamiseks. Tavaliselt peetakse soda selleks, et hiljem oleks solmitud rahu kindlate tingimustega.
Jarelikult, poliitiline juhatus peaks poliitilise eesmargi maaramisel jalgima, et oleks vaja pustitada oma sojavaele selliseid eesmarke, mille saavutamine perspektiivis looks soodsad tingimused diplomaatiliste lahenduste jaoks.
Lahtudes pustitatud soja poliitilistest eesmarkidest kavandatakse strateegiline eesmark ? sojategevuste loplik tulemus, mille saavutamine viib sojalis-poliitilise ja strateegilise seisukorra muutumiseni.
Uldine strateegiline eesmark maarab sojavae ja riigi majandussusteemi jaoks soja eeldatavat kaiku- kas terve soja voi mingi konkreetse ajaloigu jaoks. Eraldi strateegilisi eesmarke tavaliselt pustitatakse erinevate sojateatrite jaoks (suuna, maa-ala, asukoht) ja erinevate operatsioonide taitmise ajaks.
Tavaliselt uldine voi peamine eesmark seisneb vastase agressiooni korvaldamises (vastase havitamises) ning eraldi pustitatud eesmargid peaksid viima vastaste strateegiliste gruppide havitamise voi kindlate riikide torjumiseni.
Traditsiooniliselt eristatakse havitusstrateegiat, mille aluseks on voetud voidu saavutamine vastase ning tema sojavae ja majanduse havinguga. Eraldi tuuakse valja ka norgestamise strateegiat. Vastavalt sellele tavaliselt jarjestikku kurnatakse vastast, ammendades tema ressursse. Norgendamise strateegiale on usna lahedane ka mitteotseste tegevuste strateegiat, mis seisneb blokaadis, kommunikatsioonide rikkumises, tehnilise potentsiaali vahenemises, vastase elanikkonda psuhholoogilises mojutamises.
Tihti kasutatakse hirmutamise strateegiat- oma sojalise voimu demonstreerimine, selle osaline kasutamine selleks, et saavutada norgema vastase poolt mingite kindlate valikute tegemist, sundimine lopetada sojalised tegevused ja votta vastu kovema oponendi pustitatud tingimused. Sellele strateegiale on lahedane piiratud tegevuste strateegia ? soja pidamine piiratud eesmarkidega, tahtlik sojategevuste pidamine ainult kindlatel maa-aladel, kasutades ainult noutud selleks osa potentsiaalist ning teostades kindlate objektide ja gruppide havitamist.
Eraldi on valja toodud kontinentaalne strateegia, mille tegevused on suunatud eelkoige maavae vastu, ja ookeaniline strateegia, mis omakorda viib perspektiivis vastase merevae havitamiseni.
Erilise tahenduse omab plokkide strateegia- sojaliste ja poliitiliste uhenduste loomine voimu omandamiseks kindlates maailma osades. Teiseks pohjuseks voib olla ka kaitse teiste riikide eest. Selle strateegiaga on seotud koalitsiooniline strateegia, mille pohimotteks on koalitsioonilise soja pidamine ja oma voimude kasutamise kooskolastamine.
Vanaajal sojad olid algselt korraldatud kui luhiajalised sojalised kampaaniad, kuid hiljem Aleksander Suur, Julius Caesar ja teised juhid hakkasid ette votma pikemaid retke kaugematesse kohtadesse.
Esimese teoreetilise teose sojalisest strateegiast autoriks peetakse hiina ajaloolane ja filosoof Sunzi (IV sajand enne meie aega). Teose pealkiri on "Soja seadused". Sojandusfilosoofid Frontinus ja Onosander votsid kasutusele sellised terminid nagu "strategikon" ja "strategoloogia", mille all moeldi sojapidamise printsiibid.
Keskajal olid enamasti levinud piiratud eesmarkide ja ulatustega sisesojad. Nende sodade tegevusi iseloomustasid meelekindlusetus ja uhise strateegilise plaani puudumine. Losside runnakud voisid kesta aastaid ja suurimad lahingud toimusid harva. Erinevalt sellest, T?ingis-khaan ja teised mongolite riigi juhid tegutsesid radikaalselt ning teostasid koordineeritud pealetunge.
XVII?XVIII sajandil Euroopa armeed puudsid voidu saavutamiseks katkestada vastase kommunikatsioone ja teha raskemaks vagede varustamise. Selline strateegia eeldas gruppide positsioneerimist mooda riigipiire ning kindluste rajamise oma riigipiiride kaitseks.
Erinevate Euroopa riikide strateegiad enne Esimese maailmasoda eeldasid luhikese soja pidamise. Kuid aga soda jai pikaks ning muutus positsioonisojaks.
Esimese maailmasoja kogemus naitas uute relvade-tankide, lennukite ja allveelaevade voimalusi. See pohjustas mitme voidu saavutamise teooria tekkimist: ohusoja, tankisoja ja allveelaevasoja abil. Suurbritannia ja USA hoidsid kinni meresoja pohimottetest, Prantsusmaa juhid pooldasid positsioonsoja pohimotteid, Natsi-Saksamaa pooldas Blitzkriegi teooriat ? voit saavutatakse paevade, nadalate voi kuude jooksul, kuni vastane ei joudnud mobiliseerida oma pohilised joud. Noukogude liidu teooria seisnes selles, et suurima edu saavutamiseks on vaja otsusekindlalt tegutseda, koordineerida omavahel koikide vagede tegevused ja vastase territooriumil.
Teine maailmasoda aga kujunes teistsuguseks, kui seda olid ette nahtud teoreetikud. See oli kestuselt pikem kui Esimene maailmasoda, kuid kasutati rohkem manooverdamist.