Steven John Wilson (sundinud 3. novembril 1967 ) on Briti muusik, kes on tuntud nii ansambli Porcupine Tree ja soolokarjaari kui ka paljude korvalprojektide poolest. 2015. aastal krooniti Wilson progressiivroki kuningaks Londonis toimuval Progressive Music Awardsi galal ^[1] . Ta on koostood teinud paljude tuntud muusikute ja ansamblitega, sealhulgas Opethi, King Crimsoni ja Jethro Tulliga . ^[2]

Elu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Steven Wilson sundis Londonis aastal 1967. Huvi muusika vastu tekkis tal kuulates oma vanemate vinuulplaate , millest markimisvaarsemad olid Pink Floydi "Dark Side of the Moon" ja Donna Summeri "Love to love you baby". Ta loeb neid albumeid enda suurimateks mojutajateks, mida on selgelt naha ka tema isiklikust loomingust. Esimesed demokassetid oma loominguga avaldas ta siis, kui ta veel keskkoolis kais. Lisaks muusikukarjaarile tegeleb Wilson ka muusikaproduktsiooniga . Ta on ise produtseerinud koik enda albumid. Lisaks on ta produtseerinud ka teiste ansamblite albumeid, sealjuures Opethi 2001. aasta "Blackwater Parki" ja Anathema "We're Here Because We're Here". Praegu elab ta Inglismaal Hemel Hempsteadis. ^[3]

Muusikaprojektid [ muuda | muuda lahteteksti ]

No-Man [ muuda | muuda lahteteksti ]

No-Man alustas tegevust aastal 1987 nimega No Man Is an Island (Except the Isle of Man). Tegemist on Steven Wilsoni ja Briti muusiku Tim Bownessi projektiga. Hoolimata sellest, et No-Manil on ametlikult kaks liiget, on kontsertidel kaasa loonud palju kulalisesinejaid, sealhulgas King Crimsoni kitarrist Robert Fripp ja paljud Wilsoni teiste projektide liikmed. No-Man on valja andnud kuus stuudioalbumit ning ajakiri Melody Maker on neid lugenud The Smithsi jarel uheks tahtsamaks Briti ansambliks. No-Mani looming tombab inspiratsiooni progressiivrokist, elektroonilisest muusikast ja Ambientist . ^[4]

Porcupine Tree [ muuda | muuda lahteteksti ]

Porcupine Tree sai alguse Wilsoni sooloprojektina aastal 1987, millega ta alustas tegevust kohe, kui tal oli raha salvestusvarustuse ostmiseks. Porcupine Tree algusaastatel tegi Wilson peamiselt 1960.?1970. aastate psuhhedeelsest rokist inspireeritud muusikat. Porcupine Tree esimesed salvestised ilmusid kassettide kujul, mida Wilson posti teel laiali jagas. Kuna ta ei tahtnud, et Porcupine Tree kolaks "uhe-mehe-magamistoa-projektina", motles ta projektile valja kujutletavad liikmed, kelle kohta ta kassetiumbriste sisse taustainformatsiooni kirjutas. ^[5]

Aastal 1993 otsustas Wilson teha enda projektist bandi, kaasates Porcupine Tree tegevusse klahvpillimangija Richard Barbieri, basskitarristi Colin Edwini ja trummari Chris Maitlandi. Uue koosseisuga jai Wilsoni hooleks kitarrimang ja laulmine. 2001. Aastal lahkus Chris Maitland ansamblist ja ta asendati Gavin Harrisoniga. ^[5]

Esimesed Porcupine Tree lood olid tugevalt inspireeritud 1960. ja 1970. aastate progressiiv- ja psuhhedeelse roki ansamblite loomingust. Hoolimata ilmselgetest mojutustest on Wilson avalikult "uue laine" progressiivansambleid ebaoriginaalseks pidanud. Kuigi progressiivmuusika mojutused on igas Porcupine Tree albumis selgelt esil, on nende hilisem looming laenanud palju alternatiivrokilt ja heavy metalilt . ^[5]

Porcupine Tree esines sellise koosseisuga kuni projekti lopuni aastal 2010. Porcupine Tree on valja andnud 11 stuudioalbumit, 10 kontsertalbumit ja 6 kompilatsioonalbumit. ^[5]

Storm Corrosion [ muuda | muuda lahteteksti ]

Storm Corrosion on Steven Wilsoni ja Opethi solisti Mikael Akerfeldti korvalprojekt. Nad hakkasid antud projekti raames koos muusikat kirjutama 2010. aastal parast pikka varasemat koostood teiste projektide raames. Storm Corrosion ei ole kunagi andnud uhtegi kontserti, kuna Wilson ja Akerfeldt hakkasid koos musitseerima puhtalt enesearenduse eesmargil. Sellegipoolest nomineeriti Storm Corrosioni nimialbum, mis jai ka nende ainukeseks, 2012. aastal Grammyle kategoorias "Best surround sound album". ^{[6] [7]}

Soolokarjaar [ muuda | muuda lahteteksti ]

Sooloesinejana on Wilson avaldanud viis stuudioalbumit. Esimene sooloalbum ilmus 2008. aastal. Muusikavideo loole "Harmony Korine" tema esimeselt albumilt "Insurgentes" nomineeriti Camerimage'i filmifestivalil parimaks muusikavideoks. Teine album "Grace For Drowning" ilmus aastal 2011 ning ka see sai korgelt auhinnatud Progressive Music Awards 2012. aasta auhinnagalal. 2012. aastal ilmunud album "The Raven That Refused to Sing" sai paljudes ajakirjades korgeid hinnanguid. Ajakiri The Prog Report loeb seda viimase 25 aasta paremuselt teiseks progealbumiks. Sellele jargnes 2015. aasta album "Hand. Cannot. Erease", mis sai samuti kriitikutelt vaga korgeid hinnanguid. Tema viimane album "To the Bone" ilmus 2016. aasta detsembris. ^[8]

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]