Sotsialiseerumine
on eluaegne protsess, mille kaigus
inimene
opib tundma oma
kultuuri
ja kujundab arusaama enda kohta. Sotsialiseerumine toimub erinevate
rollide
oppimise kaudu. Kui inimene soovib omada mingit
staatust
, peab ta oppima sellele vastavalt kaituma. Rollioppijal on rollidega kaasnevate
normide
ja reeglite kohta vaja
informatsiooni
. Esmase pildi annavad vanemad (
perekond
), kelle antud vaartused ja hoiakud on pusivamad. Veel annavad informatsiooni omataoliste grupp (sobrad), kusjuures olulisimana
teismeea
sobrad,
kool
(
opetajad
) ja
massimeedia
. Rollide oppimiseks on vaja: asjakohast informatsiooni (rollijuhiseid), voimalust harjutada, tagasisidet ja sotsiaalset toetust.
Enesehinnang
on muudetav uute enesekohaste positiivsete kogemuste ning kaitumis- ja motlemisviiside omandamise abil. See, kelleks me end peame ja kuidas me teistesse inimestesse suhtume, soltub eelkoige
kultuurist
, kus me kasvame. Inimese mina mojutab tema info tolgendamist, maletamist, kaitumist ja
emotsioone
. Peegelpildi-mina teooria jargi on "mina" inimese ettekujutuste kogum, mille inimesed omandavad teistega suheldes. Selle komponendid on ettekujutus sellest, kuidas teised inimest naevad ja kuidas teised inimesed seda hindavad. Samuti inimese arvamus teiste hinnangute kohta. Seega kujundab inimene ise aktiivselt oma
minapilti
.
Enesehinnang
on minakasitluse hinnanguline osa, mis on pohiline inimese psuhholoogilist heaolu mojutavaks teguriks. Inimese enesehinnangu kujundamisel on suurim tahtsus vanematel.
Soole omased kaitumisjooned (
soorollid
) omandatakse sotsialiseerumise kaigus suuresti rolliopetajate kiitmise ja laitmise kaudu.
Hariduse
funktsioon on sotsialiseerimisprotsessi lopuleviimine.
Sotsialiseerimise agendid
on inimesed ja
institutsioonid
, kelle ulesanne on edastada sotsiaalset malu uuele polvkonnale voi kujunevale isiksusele.
Sotsialiseerimise tegurid
on faktorid ja tegevused, mis mojutavad inimese kaitumist, hoiakuid ja tegevust. Sotsialiseerimise agendid ja tegurid sotsialiseerivad inimest kas mikrotasandil (lahedased inimesed) voi makrotasandil (valitsev
kultuur
).
Esmane sotsialiseerimise agent on
perekond
. Perekonnal tervikuna on olulisus
lapse
sotsialiseerimisel ja tema vajaduste (emotsionaalsed, vaimsed, materiaalsed) rahuldamisel, valiskeskkonna mojude vahendamisel ning perekondliku keskkonna loomisel. Perekonna olulisim kvaliteedifaktor on kodus valitsev emotsionaalne kliima, mis on rea lapse arenemise seisukohast oluliste kvaliteetide summa. See kogum sisaldab nii pusivaid, kahepoolseid kui varieeruvaid suhteid. Kodu on eelkoige elulaad ja vaimsus, mille uldisem funktsioon on inimeste ettevalmistamine uhiskonnas elamiseks ja voimetekohaseks vajalikuks tooks. Kool rajab lahetuse ellu, pehmendades ja uhtlustades perekondade sotsiaalsetest erinevustest tulenevaid lahknevusi, kuhu kuuluvad ka
opetajad
. Omavanustega suheldes opib laps rohkem
demokraatia
algeid kui vanematega suheldes, sest viimaste puhul rajaneb suhe autoriteedil. Lapse isoleerimine eakaaslastest voib tuua kaasa kohanematust praktilises elus taiskasvanuna.
Massikommunikatsioonil
on tanapaeval oluline tahtsus laste, aga ka koikide uhiskonnaliikmete sotsialiseerumisel.
George Herbert Mead
vaidab, et iga inimese elus on etapp, milles ta mangib rolle. Enamasti on need rollid tuttavad igapaevaelust, nagu naiteks
isa
voi
ema
mangimine, samuti voib ta proovida mangida
arsti
voi kodupoe
muujat
. Selliste mangude pohjuseks on lapse vajadus elukogemuste laiendamiseks. Ta loob endale minasid, et siis hiljem teha valikuid, missugune voiks olla tema enda mina. Nii proovib ta kujundada enda minateadvust.
Margaret Mead
tegi etnograafilisi uurimusi
Samoa
saartel
Vaikses Ookeanis
ja leidis, et sealsetel noortel ei esine teismelise eas sellist massumeelsust ja identiteedi otsinguid nagu laane noortel. Seega on murdeea probleemid iseloomulikud ainult laane kultuurile ja tulenevad ilmselt sellest, et laane kultuuris peab selles vanuses inimene langetama suuri valikuid. Traditsionaalses kultuuris pole sellist valikuvabadust ja sellega kaasnevaid probleeme, mistottu erinevates kultuurides toimub isiksuse areng erinevalt.
Erving Goffmann
tootas
1959
. aastal valja sotsialiseerumise dramaturgilise mudeli, mis tegeleb peamiselt sotsiaalsete suhete struktuuri valjaselgitamisega rollimangude kirjeldamise abil, aidates moista mehhanisme, mille abil me loome ja sailitame endast kujundatud muljet, ning seda, kuidas me konkureerime ja teeme koostood teistega oma rollide taitmisel.
Sigmund Freud
uuris teadvuse tasandeid:
- teadvus ? see, millest inimene parajasti teadlik on;
- eelteadvus ? see, millest inimene praegu teadlik pole, kuid millest ta voib suurema vaevata teadlikuks saada;
- alateadvus ? info, mida inimene pole voimeline teadvustama, aga mis tema kaitumist ja teadvust siiski kaudsel moel mojutab; muuhulgas ka teadvusest valja surutud ebameeldivad malestused jms. Viimastest on voimalik teadlikuks saada ainult psuhhoanaluutiku abiga.
Isiksuse struktuur:
- ID (miski, tema) ? kaasasundinud bioloogilised tungid, mida inimene peab rahuldama.
- EGO (mina) ? see osa inimisiksusest, mis juhib igapaevast tegutsemist.
- SUPER-EGO (ulimina) ? sotsialiseeritud normid ja reeglid, mida inimene peab taitma.
Sotsialiseerumine on protsess, mille kaigus uhiskonnalt inimesele ette kirjutatud reeglid ja normid muutuvad osaks inimese isiksusest, mistottu inimene taidab neid ettekirjutusi vabatahtlikult ja nende rikkumine kutsub esile suutunde. Esimesed normid, mida laps internaliseerib, on vanemate kasud ja keelud. Freudi uks olulisemaid panuseid inimese arengu uurimisse seisneb varase lapsepolve tahtsuse moistmises. Enne teda oli levinud arvamus, et varases lapsepolves inimesega toimuv ei saa inimese kujunemises mingisugust tahtsust omada, kuna inimene pole veel liiga kogenud, et toimuvat moista. Peale Freudi on uldlevinud arvamus, et paljude inimese omaduste ja probleemide juured on lapsepolves. Isiksuse kujunemine toimub Freudi arvates varases lapsepolves.
Erik Eriksoni
kohaselt inimene areneb ja sotsialiseerub kogu elu, mitte ainult esimese elukumnendi jooksul nagu
Sigmund Freud
oli arvanud. Inimese elukaik seisneb teatavate uldinimlike probleemide lahendamises, mida on kokku kaheksa (ja seega ka arengustaadiume). Iga probleem iseloomustab teatud vanuses inimesi, vanusele vastava probleemiga seotud kusimused on selles vanuses inimese jaoks koige olulisemad.
Inimese arengustaadiumid:
- usaldus?usaldamatus (0?1,5 eluaastat)
- iseseisvus?habi (1,5?3 eluaastat)
- initsiatiiv?suu (3?6 eluaastat)
- tookus?alavaarsus (varane puberteet: 6?12 eluaastat)
- identiteet?identiteedi segadus (noorukiiga: 12?18 eluaasta)
- intiimsus?isolatsioon (varane taisiga 18?24 eluaastat)
- loovus?stagnatsioon (keskiga: 25?50 eluaastat)
- terviklikkus?meeleheide (vanadus: 50?... eluaastat)
- isolatsioonis elanud lapsed
- lastekodulapsed
- keelt mitteoskavad inimesed