한국   대만   중국   일본 
Sotsiaalpsuhholoogia ? Vikipeedia Mine sisu juurde

Sotsiaalpsuhholoogia

Allikas: Vikipeedia

Sotsiaalpsuhholoogia on teadusharu , mis uurib, kuidas mojutab inimeste motteid, tundeid ja kaitumist teiste inimeste tegelik, kujutletav voi moeldav juuresviibimine. [1] Teadus viitab seal empiirilisele uurimismeetodile. Motted, tunded ja kaitumine tahistavad koiki psuhholoogilisi muutujaid, mida saab inimesel moota . Vaide, et teiste inimeste juuresviibimist voidakse kujutleda voi sellele moelda , osutab meie kalduvusele alluda sotsiaalsele mojule, isegi kui teisi inimesi pole kohal, naiteks televiisorit vaadates voi internaliseeritud sotsiaalseid norme jargides.

Tavaliselt seletavad sotsiaalpsuhholoogid inimeste kaitumist vaimuseisundite ja vahetu sotsiaalse olukorra interaktsiooni kaudu. Kurt Lewini kontseptuaalses valemis vaadatakse kaitumist kui funktsiooni, mille liikmeteks on isik ja keskkond, B = f ( P , E ). [2] Uldiselt eelistavad sotsiaalpsuhholoogid laborikatsetes leitud empiirilisi tulemusi. Sotsiaalpsuhholoogia teooriad on tavaliselt pigem spetsiifilised ja fokuseeritud kui koikeholmavad ja uldistavad.

Sotsiaalpsuhholoogia on interdistsiplinaarne valdkond, mis uhendab psuhholoogiat ja sotsioloogiat . Vahetult II maailmasoja jarel tegid psuhholoogid ja sotsioloogid palju uhiseid uuringuid. [3] Viimasel ajal on need teadused jarjest enam spetsialiseerunud ja teineteisest eemaldunud, sotsioloogid keskenduvad peamiselt "makromuutujatele" (naiteks sotsiaalne struktuur). Sotsiaalpsuhholoogias on sotsioloogiline lahenemine siiski endiselt samavaarse tahtsusega kui psuhholoogiline uurimistoo.

Lisaks lohele, mis tekkis psuhholoogia ja sotsioloogia vahel, on toimunud ka teatav lahknemine Ameerika ja Euroopa sotsiaalpsuhholoogide rohuasetustes. Vaga suure uldistusega voib oelda, et Ameerika uurijad on keskendunud rohkem indiviidile, samas kui Euroopas pooratakse rohkem tahelepanu grupitasandi nahtustele (vt grupidunaamika ). [4]

Ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Sotsiaalpsuhholoogia kui teadus tekkis Ameerika Uhendriikides 20. sajandi hakul. Esimene selle valdkonna too, Norman Tripletti eksperiment sotsiaalsest soodustamisest , avaldati 1898. aastal. [5] 1930. aastatel saabus Ameerika Uhendriikidesse fa?istlikult Saksamaalt pogenedes mitmeid ge?taltpsuhholooge , neist olulisim oli Kurt Lewin . Neil oli maarav roll sotsiaalpsuhholoogia eristumisel kahest tolleaegsest domineerivast lahenemisest ? biheiviorismist ja psuhhoanaluusist . Lisaks parandasid nad sotsiaalpsuhholoogiale ka oma huvi taju ja tunnetuse vastu. Koige enam uuriti sel ajal hoiakuid ja vaikeste gruppide dunaamikat.

II maailmasoja ajal hakati uurima veenmist ja propagandat , selleks et aidata USA sojavage. Parast soda koitsid uurijate tahelepanu paljud sotsiaalsed probleemid, sealhulgas soolised kusimused ja rassilised eelarvamused. 1960. aastatel hakkasid rohkem tahelepanu saama sellised teemad nagu kognitiivne dissonants (tunnetuslik ebakola), korvalseisja sekkumine ja agressiivsus . 1970. aastatel sattus sotsiaalpsuhholoogia Ameerikas kriisi. Toimusid tulised vaidlused selle ule, kas laborieksperimendid on eetilised, kas hoiakud ennustavad tegelikku kaitumist ja millisel maaral mojutab teadustulemusi kultuurikontekst (vt Gergen , 1973). [6] Samuti esitasid radikaalse situatsioonilise lahenemise pooldajad sel ajal kusimuse, kas psuhholoogias on uldse motet raakida eneseidentiteedist ja isiksusest.

Sotsiaalpsuhholoogia saavutas teoreetilise ja metodoloogilise kupsuse 1980. ja 1990. aastatel. Praegu reguleerivad uurimistood tapselt sonastatud eetika standardid ning traditsiooniliste lahenemiste korvale on tulnud rohkem pluralismi ja mitmekultuurilisust tunnustavaid vaateid. Praegused uurijad huvituvad paljudest nahtustest, kuid koige enam on viimastel aastatel kasvanud atributsiooni ehk omistuse, sotsiaalse kognitsiooni ehk sotsiaalse tunnetuse ja enesekontseptsiooni uurimine. Sotsiaalpsuhholoogid on jatkuvalt seotud rakendusuuringutega, andes oma panuse tervise- , keskkonna- ja kohtupsuhholoogiasse .

Inimesesisesed nahtused [ muuda | muuda lahteteksti ]

Hoiakud [ muuda | muuda lahteteksti ]

Sotsiaalpsuhholoogias on hoiakud defineeritud kui opitud, globaalsed hinnangud inimesele, objektile, kohale voi probleemile, mis mojutavad motlemist ja kaitumist. [7] Lihtsalt oeldes on hoiakud elementaarsed valjendused noustumiseks voi mittenoustumiseks, pooldamiseks voi mittepooldamiseks voi nagu Bem valjendas ? meeldimiseks voi mittemeeldimiseks. [8] Naiteks voib tuua ?okolaadijaatise eelistuse voi teatud poliitilise partei vaartuste toetamise.

Sotsiaalpsuhholoogid uurivad hoiakute kujunemist, struktuuri, muutusi, funktsiooni ning suhet hoiakute ja kaitumise vahel. Kuna inimesed on mojutatud olukorrast, siis ei pruugi uldised hoiakud koige paremini ennustada konkreetset kaitumist. Naiteks voib inimene, kes hoolib keskkonnakaitsest, jatta uhel teatud paeval purgi taastootlemata.

Viimasel ajal on hoiakute uurimisel tahelepanu pooratud eristuste valjaselgitamisele traditsioonilise eneseraporteeritud hoiaku mootmiste ja implitsiitsete ehk teadvustamata hoiakute vahel. Naiteks on katsed, mis on tehtud implitsiitsete assotsiatsioonide testiga, leidnud, et inimestel on teadvustamata eelarvamused teiste rasside suhtes ehkki eksplitsiitsed vastused valjendavad neutraalsust. [9] Uks uuring leidis, et erirassidest inimeste interaktsioonis korreleeruvad eksplitsiitsed hoiakud verbaalse ning implitsiitsed mitteverbaalse kaitumisega. [10]

1983 . aastal Abraham Tesseri valjakaidud hoiakute kujunemise hupoteesi kohaselt on tugevad meeldimised ja mittemeeldimised juurdunud meie geenidesse. Tesser arutles, et inimesed on kallutatud teatud hoiakuteks soltuvalt kaasasundinud fuusilistest, sensoorsetest ja kognitiivsetest oskustest, temperamendist ning isiksuseomadustest. Hoolimata looduse poolt antud kalletest, kujunevad meie koige hinnalisemad hoiakud kokkupuutest hoiakuobjektiga. Tahtsat rolli mangivad premeerimise ja karistuse ajalugu; meie vanemate, soprade ja vaenlaste hoiakute valjendus; sotsiaalne ja kultuuriline kontekst, milles me elame ning teised isiklikud kogemused. Lihtsamalt oeldes kujunevad hoiakud labi oppimise. Mitmed uuringud on naidanud, et inimesed suudavad kujundada tugeva positiivse voi negatiivse hoiaku neutraalse objekti suhtes, mis on mingil maaral seotud emotsionaalselt laetud stiimuliga. [11]

Hoiakud on seotud ka mitmete teiste distsipliini valdkondadega nagu konformsus , inimestevaheline kulgetombavus, sotsiaalne tajumine ja eelarvamus .

Veenmine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Pohiartikkel : Veenmine

Veenmise teema on viimastel aastatel saanud palju tahelepanu. Veenmine on aktiivne mojutamise meetod, mis puuab teisi inimesi juhatada votmaks omaks hoiakut, ideed voi kaitumist kasutades ratsionaalseid voi emotsionaalseid vahendeid. Veenmine tugineb pigem "veetlusele" kui tugevale survele voi sundlusele. On leitud mitmeid tegureid, mis mojutavad veenmise protsessi. Need saab jagada viite suurde kategooriasse: kes utles mida kellele ja kuidas . [12]

  1. Suhtleja ? sisaldab tosiseltvoetavust, asjatundlikkust, usaldusvaartust ja atraktiivsust.
  2. Sonum ? sisaldab vahemal voi rohkemal maaral pohjendust, emotsiooni (nt hirmu), uhe- voi kahepoolseid argumente ja muud tuupi informatiivset sisu.
  3. Publik ? sisaldab demograafilisi naitajaid, isiksuseomadusi ja eelistusi.
  4. Kanal voi meedium ? sisaldab raadiot, televisiooni, internetti, kirjalikku voi naost nakku interaktsiooni.
  5. Kontekst ? sisaldab keskkonda, grupidunaamikat ja sissejuhatust sonumisse.

Veenmise kahe protsessi teooriad (nt lahtimotestamise toenaosuse mudel) vaidavad, et veenmise protsess on mojutatud kahest erinevast teest: tsentraalsest ja perifeersest. Tsentraalne marsruut on pigem faktipohine ja valjendub pikemaajalises muutuses, kuid vajab motivatsiooni tootlemiseks. Perifeerne marsruut on pinnapealsem ja valjendub luhemaajalises muutuses, kuid ei vaja nii palju motivatsiooni tootlemiseks. Perifeerse marsruudi veenmise naide voib olla poliitik, kellel on rinnas lipumarki, kes naeratab ja kannab lumivalget sarki. Ta ei vaja mingit motivatsiooni, et olla veenev, kuid veenvuse moju peaks kestma vahem kui tsentraalse marsruudi puhul. Kui see sama poliitik kirjeldaks oma uskumusi ja varasemaid haaletamistulemusi, siis oleks see tsentraalse veenmise kasutamine, mis valjendub pikemaajalises muutuses ja vajaks rohkemat motivatsiooni tootlemiseks.

Sotsiaalne kognitsioon [ muuda | muuda lahteteksti ]

Sotsiaalne kognitsioon on sotsiaalpsuhholoogias arenev valdkond, mis uurib, kuidas inimesed tajuvad, motlevad ja maletavad informatsiooni teiste kohta. Paljud uuringud on joudnud tulemusele, et me motleme teistest inimestest ja mittesotsiaalsetest sihtmarkidest erinevalt. [13] Seda vaidet toetavad uuringud isikutega, kellel esinevad sotsiaalsed kognitiivsed puudujaagid naiteks Williamsi sundroomi voi autismi tottu. [14]

Sotsiaalse kognitsiooni suureks uurimise osaks on atributsioon. [15] Need on seletused , mille me omistame kas enda voi teiste inimeste kaitumistele . Me voime omistada kaitumise lookuse kas sisemistele voi valimistele teguritele. Sisemine voi kalduvuslik atributsioon seletab kaitumist inimesest tulenevate omaduste kaudu (nt isiksuseomadused voi voimekus). Valimine voi situatsiooniline atributsioon sisaldab olukorrast tulenevaid tegureid (nt ilm). [16] Samuti voime eristada atributsioone nende stabiilsuse jargi ? pusivad vs mittepusivad (kas kaitumist korratakse voi muudetakse sarnastes tingimustes). Kolmandaks voib kaitumisi omistada kas kontrollitavatele voi kontrollimatutele teguritele soltuvalt sellest, kui palju saab inimene olukorda kontrollida.

Atributsioonide tootlemise juures on avastatud mitmeid kalduvusi. Uheks tuntumaks on fundamentaalne atributsiooniviga , mis viitab kalduvusele uletahtsustada sisemisi pohjuseid ja alahinnata situatsioonilisi tegureid teiste inimeste kaitumise hindamises. [17] Osaleja-vaatleja kalle on selle edasiarendus, mille kohaselt enda kaitumist seletatakse pigem valimiste tegurite kaudu ja teiste kaitumist sisemiste tegurite kaudu. [16] Ennast teeniv kalle tahendab seda, et enda edu korral omistavad inimesed pohjuslikkuse pigem sisemistele omadustele, aga ebaedu korral valistele mojutajatele. [16] Uuringud on leidnud, et mooduka depressiooniga indiviididel see kalle puudub, mistottu voib neil olla realistlikum reaalsuse tajumine. [18]

Heuristikud on kognitiivsed otseteed, mis aitavad meil otsuseid vastu vottes aega ja energiat saasta. Kattesaadavuse heuristik esineb siis, kui inimesed hindavad tulemuse toenaosust vastavalt sellele, kui kergesti nad suudavad seda tulemust ette kujutada. Eredaid ja hasti meeldejaavaid voimalusi tajutakse toenaolisemana kui neid, mida on raskem ette kujutada. Representatiivsuse heuristik on otsetee, mida inimesed kasutavad kategoriseerimiseks tuginedes sellele, kui suur on sarnasus neile tuntud prototuubiga. [16]

Veel uks votmeidee sotsiaalse kognitsiooni valdkonnas on eeldus, et reaalsus on liiga keeruline, et seda lihtsalt tajuda. Selle tagajarjena kaldume maailma nagema lihtsustatud skeemide jargi. Skeemid on uldistatud vaimsed representatsioonid, mis organiseerivad teadmised ja juhivad informatsiooni tootlust. Skeemid toimivad sageli automaatselt ning voivad pohjustada kaldeid tajus ja malus. Ootused skeemide suhtes voivad panna meid nagema midagi, mis tegelikult ei olele. Skeemid kaitumiste kohta on skriptid . [16]

Tuntud eksperimente [ muuda | muuda lahteteksti ]

  • Aschi konformsuse eksperimendid naitasid, milline joud oli konformsusel (mugandumisel) vaikestes gruppides, kus inimesed pidid hindama joonte pikkust; ulesanne oli tehtud ulilihtsaks. [19] Rohkem kui kolmandikus katsetes mugandusid katsealused enamusega, isegi kui nende hinnang oli ilmselgelt vale. 75% katsealustest mugandusid vahemalt uhel korral kogu eksperimendi jooksul.
  • Muzafer Sherifi roovlikoopa eksperimendis moodustati poistest kaks voistkonda ja uuriti vaenulikkuse ning agressiivsuse teket. Sherif seletas tulemusi viisil, mida praegu tuntakse realistliku grupikonflikti teooriana ? oluline tegur gruppidevahelise konflikti esilekutsumisel oli konkurents piiratud ressursside parast. [20] Eksperimendi teises pooles algatati poiste vahel koostoo ja seati uhised eesmargid ning suudeti algne tagajarg umber poorata.
  • Leon Festingeri kognitiivse dissonantsi (tunnetusliku ebakola) eksperimendis paluti katseisikutel sooritada vaga tuutut ulesannet. Neile maksti selle eest, aga tasu oli erinev. Pooltele katseisikutele maksti uks dollar ja paluti neil tutvustada katset jargmistele inimestele, oeldes, et see oli lobus. Ulejaanud katseisikutele maksti 20 dollarit ja nad pidid samamoodi valetama. Parast eksperimendi loppu hindasid esimese ruhma liikmed ($1) ulesande meeldivamaks kui teise ruhma liikmed ($20). Festingeri seletus oli jargmine: oigustamaks valetamist, muutsid inimesed oma varasemat negatiivset suhtumist ulesandesse. [21]
  • Milgrami eksperiment on uks kurikuulsamaid katseid sotsiaalpsuhholoogia ajaloos. Eesmargiks oli teada saada, kui kaugele on inimesed valmis minema, taites autoriteedi korraldusi. Parast II maailmasoja sundmusi ja holokausti naitas eksperiment, et ka normaalsed Ameerika kodanikud ilmutavad kuulekust, vaatamata sellele, et uskusid end pohjustavat kannatusi suututele inimestele. [22]
  • Albert Bandura Bobo-nuku eksperiment naitas, kuidas agressiivsust opitakse imiteerimise teel. [23] See oli uks esimesi uuringuid paljude seas, mis naitas, kuidas vagivalla nagemine meedias kutsub vaatajatel esile agressiivse kaitumise.
  • Philip Zimbardo simuleeris Stanfordi vanglaeksperimendis uliopilastest vangide ja vangivalvuritega realistliku olukorra, mis naitas, kui tahtis on rolli moju inimeste kaitumisele. Vaid mone paevaga said "vangivalvuritest" brutaalsed ja julmad vagivallatsejad, vangidest aga onnetud ja abitud ohvrid. See demonstreeris kujukalt, kui maarav on vahetu sotsiaalse situatsiooni moju ja kuidas see voib alla suruda normaalsed isiksusejooned. [24]

Sotsiaalpsuhholoogia alusepanijaid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

  1. ↑ Allport, G. W. (1985). The historical background of social psychology. In G. Lindzey & E. Aronson (Eds.), The handbook of social psychology. New York: McGraw Hill.
  2. ↑ Lewin, K. (1951). Field theory in social science: Selected theoretical papers. D. Cartwright (Ed.). New York: Harper & Row.
  3. ↑ Sewell, W. H. (1989). Some reflections on the golden age of interdisciplinary social psychology. Annual Review of Sociology. Vol. 15.
  4. ↑ Moscovici, S. & Markova, I. (2006). The making of modern social psychology. Cambridge, UK: Polity Press.
  5. ↑ Triplett, N. (1898). The dynamogenic factors in pacemaking and competition. American Journal of Psychology. 9 , 507?533.
  6. ↑ Gergen, K. J. (1973). Social psychology as history. Journal of Personality and Social Psychology, 26 , 309?320.
  7. ↑ Ajzen, I., & Fishbein, M. (1980). Understanding attitudes and predicting social behaviour.
  8. ↑ Bem, D (1970). Beliefs, attitudes, and human affairs. Belmont, CA: Brooks/Cole.
  9. ↑ McConnell, Allen (September 2001). "Relations among the Implicit Association Test, Discriminatory Behavior, and Explicit Measures of Racial Attitudes". Journal of Experimental Social Psychology. 37 : 435?442.
  10. ↑ Heider, J. D; Skowronski, J. J (2007). "Improving the Predictive Validity of the Implicit Association Test". North American Journal of Psychology. 9 : 53?76.
  11. ↑ Kassin, Saul; Fein, Steven; Markus, Hazel Rose (2008). Social Psychology (7 ed.). Boston, NY: Houghton Mifflin Company.
  12. ↑ Myers, David (2010). Social Psychology, Tenth Edition. New York: McGraw-Hill. pp. 234?253.
  13. ↑ Moskowitz, Gordon B (2005). Social Cognition: Understanding Self and Others. Texts in Social Psychology. Guilford.
  14. ↑ Riby, D. M., & Hancock, P. J. (2008). Viewing it differently: Social scene perception in Williams syndrome and autism. Neuropsychologia, 46 (11), 2855-2860.
  15. ↑ Reisenzein, Rainer; Rudolph, Udo (2008). "50 Years of Attribution Research". Social Psychology. 39 (3): 123?124.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 Triandis, H. C. (1971). Social psychology. Social psychology
  17. ↑ Myers, D. G. (2007). Psychology, eight edition. Modules. sl: Worth Publishers, 978-0716779278.
  18. ↑ Andrews, P. W. (2001). The psychology of social chess and the evolution of attribution mechanisms: Explaining the fundamental attribution error. Evolution and Human Behavior, 22 (1), 11?29.
  19. ↑ Asch, S. E. (1955). Opinions and social pressure. Scientific American, pp. 31?35.
  20. ↑ Sherif, M. (1954). Experiments in group conflict. Scientific American, 195 , 54?58.
  21. ↑ Festinger, L. & Carlsmith, J. M. (1959). Cognitive consequences of forced compliance. Journal of Abnormal and Social Psychology, 58 , 203?211.
  22. ↑ Milgram, S. (1975). Obedience to authority. Harper and Bros.
  23. ↑ Bandura, A., Ross, D. & Ross, S. A. (1961). Transmission of aggression through imitation of aggressive models. Journal of Abnormal and Social Psychology, 63 , 575?582.
  24. ↑ Haney, C., Banks, W.C. & Zimbardo, P.G. (1973). Interpersonal dynamics in a simulated prison. International Journal of Criminology and Penology, 1 , 69?97.
Parit lehekuljelt " https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sotsiaalpsuhholoogia&oldid=6336672 "