Sotsiaalajalugu on ajalooteaduse haru, mis uurib inimuhiskonda ja selles toimunud suuri protsesse, keskendudes eriti aset leidnud muutustele ja murrangutele. Sotsiaalajalugu keskendub uldiselt lihtrahvale, uhiskonna enamusele ja selle igapaevaelule, vastandudes nonda peamiselt eliiti uurivale poliitilisele ehk sundmusteajaloole.

Sotsiaalajalugu kujunes 20. sajandi esimesel poolel tanu mitme huvigrupi olemasolule. Esimestena hakkasid tavainimese ja massi tahtsust ajaloos rohutama marksistid , kes noudsid ajaloo uurimist "altpoolt", Karl Marx nimetas rahvamasse toelisteks ajaloo tegijateks kuningate ja poliitikute asemel. 1920. aastatel asus rahvamasse ja uhiskonda tervikuna uurima ka Prantsusmaa Annaalide koolkond ( Marc Bloch , Lucien Febvre , Fernand Braudel jt), mis seadis enda eesmargiks uurida koigi inimeste, mitte ainult eliidi ajalugu. 1940. aastatel muutus sotsiaalajalugu populaarseks ka Suurbritannias, kus sellega hakkas tegelema George Macauly Trevelyan . Hiljem sai mojukaimaks inglise sotsiaalajaloolaseks marksist E. P. Thompson . Saksamaal saavutas sotsiaalajalugu populaarsuse 1960. aastatel , mil sellega asusid tegelema Hans-Ulrich Wehler ja Jurgen Kocka . Sel ajal muutus sotsiaalajalooga tegelemine populaarseks ka Ameerika Uhendriikides .

Tanu tihedale seotusele marksismiga, uuris sotsiaalajalugu esialgu palju toolisi ja toolisliikumist, keskendudes nonda peamiselt 19. ja 20. sajandile . Alates 1960. aastatest hakkas selle huvisfaar aga kiiresti laienema, holmates talupojad, linnauhiskonna, marginaalsed grupid (kerjused, kurjategijad, prostituudid, hulkurid jne), perekonna, soo, vanusegrupid ja mitmeid teisi valdkondi. Klassikalise sotsiaalajaloo korgpunkt oligi 1960. ja 1970. aastatel , mil see oli tihedalt seotud majandusajaloo ja sotsiaalteadustega. Esile kerkisid mitmed autoriteedid, nagu Michel Foucault . Sotsiaalajaloo huvisfaar laienes ka ajaliselt: tosiselt asuti uurima kesk - ja uusaega . Samuti hakati uha enam uurima muutusi voimalikult ulatuslikus regioonis: kui algselt tegeleti uksikute riikide voi veelgi kitsamate piirkondadega, siis alates Fernand Braudelist ( 1950. aastad ) tulid mangu tunduvalt suuremad alad, tavaliseks muutus naiteks uleeuroopaline kontekst.

1980. ja 1990. aastatel tabas sotsiaalajalugu aga moon. Toolisliikumise uurimine marginaliseerus, samuti hakati kahtlema senise, tihedalt majanduse ja statistikaga seotud uurimismetoodika otstarbekuses. Loobuti ka suurtest sotsiaalteaduslikest teooriatest, mis ajaloolises kontekstis osutusid enamasti mittekonstruktiivseteks. Uus tous saabus tanu 1980. aastatel tekkinud uuele kultuuriajaloole , mis rohutas tavainimeste vaimsuse uurimist ja otsis kultuuriilminguid kogu inimtegevusest. Sellega labipoimunult tekkis ka uus sotsiaalajalugu, mis kultuuriajaloost erineb selle poolest, et kasitleb enam majanduslikku ja statistilist poolt ning uurib siiski eelkoige muutusi ja protsesside arenguid uhiskonnas, samas kui uus kultuuriajalugu uurib pigem uhiskonna teatud seisundeid, olles staatilisem.