| Sojauba
|
|---|
|
| Taksonoomia
|
|---|
| Riik
|
Taimed
Plantae
|
|---|
| Hoimkond
|
Oistaimed
Magnoliophyta
|
|---|
| Klass
|
Kaheidulehelised
Magnoliopsida
|
|---|
| Selts
|
Oalaadsed
Fabales
|
|---|
| Sugukond
|
Liblikoielised
Fabaceae
|
|---|
| Perekond
|
Sojauba
Glycine
|
|---|
| Liik
|
Pold-sojauba
|
|---|
| Binaarne nimetus
|
|---|
Glycine max
L.
|
| Sunonuumid
|
|---|
- Dolichos soja
L.
- Glycine soja
Siebold et Zucc. em. Benth.
(Glycine soja + Glycine max)
- Glycine gracilis
Skvortsov
(
Glycine soja
ja
Glycine max
vaheline introgressioon)
- Glycine max
convar.
gracilis
(Skvortsov) Lehmann
- Glycine max
subsp.
gracilis
(Skvortsov) Enken
- Glycine hispida
(Moench) Maxim.
- Glycine hispida
var.
brunnea
Skvortsov
- Glycine hispida
var.
lutea
Skvortsov
- Glycine soja
L. Merr.
- Glycine max
L. Merr. subsp.
max
- Phaseolus max
L.
- Phaseolus sordidus
Salisb.
- Soja angustifolia
Miquel
- Soja hispida
Moench
- Soja japonica
Savi
- Soja max
(L.) Piper
- Soja soja
Karst.
|
Eri varvuse, suuruse ja kujuga sojaoad
Sojauba
ehk
pold-sojauba
ehk
karvane sojauba
ehk
kultuur-sojauba
ehk
soja
(
Glycine max, Glycine hispida
voi
Glycine soja
) on
liblikoieliste
sugukonda
sojaoa
perekonda
kuuluv
kultuurtaim
.
Teaduslikult kirjeldas sojauba esimesena
1737
. aastal
Carl von Linne
. Ta valis ka tanapaevani kasutatava perekonnanime
Glycine
, kasutades seda kull
Pohja-Ameerikas
looduslikult kasvavate liblikoieliste kohta, mis tanapaeval uhendatakse perekonda
Apios
. See nimi tuleb
kreeka
sonast
glykys
. Toenaoliselt vihjas Linne sellega asjaolule, et liigi pirnikujulised soodavad
mugulad
on magusad. Kuid kodustatud sojaoale pani ta nimeks
Phaseolus max
. Esimesena pakkus tanapaeval kasutatava kombinatsiooni
Glycine max
valja
1917
. aastal USA
botaanik
Elmer Drew Merrill
.
2010. aastal teatas ruhm Ameerika teadlasi, et on jarjestanud sojaoa
genoomi
. Sojauba on esimene liblikoieline, mille genoom jarjestati.
Sojauba on koige valgurikkam kaunvili, sisaldades kuni 45% taimset valku, millest inimorganism omastab 91?96%.
Sojauba kasvab 0,2?2 m korguseks. Tema
vars
,
lehed
ja
viljad
on kaetud peente
pruunide
voi
hallide
karvadega
. Lehed on kolmetised ning nende osalehed on 6?15 cm pikad ja 2?7 cm laiad. Lehed valmivad enne
seemnete
valmimist.
Oied
on silmapaistmatud ja tillukesed ning asuvad
lehekaenaldes
. Nad on
valget
,
roosat
voi
lillat
varvi. Oied on
isetolmlejad
.
Sojataime
vili
on karvane
kaun
. Kaunad kasvavad 3?5 kaupa
kobaras
. Iga kaun on 3?8 cm pikk ja sisaldab tavaliselt 2?4 seemet, vahel rohkemgi. Seemne labimoot on 5?11 mm. Seemned on vaga
proteiinirikkad
. Neid voib
kuivatada
ja nad jaavad endiselt eluvoimeliseks, kui niiskust saavad. Seemnel on paks kest, aga kui sinna pragu sisse teha, siis seeme enam idanema ei hakka.
Sojauba kasvab koige paremini seal, kus suve keskmine ohutemperatuur on +20...+30 °C. Ta talub mitmesugust
pinnast
, aga koige paremini kasvab niiskel
lammimullal
, kus on palju orgaanilisi aineid.
Nagu enamik liblikoielisi, suudab ka sojauba
pinnasesse
lammastikku
siduda. See on voimalik selleparast, et ta on
sumbioosis
bakteri
Bradyrhizobium japonicum
'iga. Suurema saagi saamiseks tuleb
kulvamise
ajal sojaubadele neid baktereid lisada. Eesti mullastikus seda bakterit looduslikult ei esine ja seetottu on vaja koik seemned eelnevalt inokuleerida R
hizobium japonicumiga
.
2014. aastal kanti sordilehele esmakordselt Eestis aretatud ja siinsetele kliimatingimustele vastav pold-sojaoa sort 'Laulema'
[1]
. Tegu on tavaaretuse meetodeid kasutades saadud mitte-GMO sordiga. Sobib nii oli- kui ka valgutootmiseks.
Sojaoa metsik eellane kasvas Kesk-
Hiinas
. Seda kasutati juba 7000 aastat tagasi
toiduna
ja
ravimite
koosseisus. Hiina
muudi
jargi kuulutas
legendaarne
Hiina keiser
Shennong
viis taime
puhaks
: sojaoa,
riisi
,
nisu
,
odra
ja
hirsi
. Kaua aega kasvatati sojauba uksnes Hiinas, aga pisitasa levis see teistesse riikidesse.
Koreast
on leitud 3000 aastat vanu sojaoajaanuseid. Siiski polnud nendest nii palju jarel, et kindlaks teha, kas nad on kodustatud voi mitte. Vahe on selles, et metsiku sojaoa viljad lohkevad ja puistavad seemned kaugele laiali, aga kodustatud taimedel on
mutatsioon
, mistottu seda ei juhtu.
15. sajandiks
oli sojauba levinud koikjale
Hindustani poolsaarele
ja
Louna-Aasiasse
,
Indoneesiasse
lounas ja
Jaapanini
pohjas. Jaapanis on sojauba esmamainitud
712 eKr
Jaapani vanimas sailinud
kroonikas
"
Kojiki
" ("Iidsete aegade ulestahendused").
Ameerika Uhendriikide
alale toi sojaoad esimesena
1765
. aastal meremees Samuel Bowen Hiinast. Ta hakkas seda
Georgias
Savannah
's kasvatama ja muus omatehtud sojakastet isegi
Inglismaal
.
Alles palju hiljem joudis sojauba
Kanadasse
(
1855
),
Aafrikasse
(
1857
Egiptusse
),
Kesk-Aasiasse
(
1876
Kasahstani
),
Mehhikosse
(
1877
) ja
Louna-Ameerikasse
(
1882
Brasiiliasse
).
Kui
1930. aastatel
tabasid Ameerika Uhendriikide keskosa tohutud
tolmutormid
, aitas sojauba piirkonnas pinnast taastada, sest sidus pinnases lammastikku. Siiski ei taastunud paljudes piirkondades tolmutormide eelne maa vaartus kunagi.
1930. aastatel kulutas
Ford Motor Company
sojaoa uurimiseks 1,25 miljonit
USA dollarit
. 1935. aastaks kasutati iga Fordi
auto
tootmisel sojasaadusi.
Sojaoli
kasutati autode
varvimisel
ja
amortisaatorite
vedelikuna.
Henry Ford
propageeris soja kasutamist niihasti toiduna kui ka
toostuse
toorainena
. Ta aitas valja tootada
sojapiima
ja -
jaatist
ning suutis organiseerida
plasti
tootmise sojast. Sellest plastist valmistas ta
1941
. aastal isegi auto prototuupeksemplari, aga samal aastal puhkenud soja tottu vahenes jarsult noudlus soiduautode jarele ja sojast saadud plastist ei hakatud siiski autosid tootma.
1931
. aastal palkas Ford keemikud, kelle eesmark oli tootada valja sojapohine
kunstsiid
. Neil onnestuski soja
kiududest
riiet valmistada. Selleks oli vaja neid kiude
formaldehuudivannis
kovendada ja
parkida
. Saadud kunstsiidi nimetasid nad
azloniks
.
1940
. aastal toodeti seda kuni 2,5 tonni paevas, aga kuna 1935. aastal oli leiutatud
nailon
, mis osutus marksa odavamaks, siis azlon rahvusvahelisele turule ei joudnudki.
Pikemalt artiklis
Soja saadused
Sojaoli ja tarklist sisaldavaid seemneid kasutatakse paljude toiduainete valmistamisel (naiteks
sojaoli
,
sojapiim
,
sojajogurt
,
sojakaste
ja
tofu
). Sojatooteid peetakse paljudest loomsetest analoogidest tervislikumaks
[
viide?
]
, samas tekitavad need sageli
sojaallergiat
.
Sojaubades leidub oomega-3- ja
oomega-6-rasvhappeid
vahekorras, mis voib teatud tegurite koostoimel soodustada
poletike
levikut.
Kui inimtoiduks toodeldud
soja
kasutatakse suurte kariloomade
soodana
, voib inimese organism toenaoliselt ka sellise looma liha soomisel
kahjulikke rasvhappeid
omastada. Loomasoodana kasutatakse sojaoast selliseid saadusi nagu rostitud sojaoad, sojakook, -jahu, -kestad, -pulp, sojamelass jmt.
Tavalisel karjamaal kasvavaid sojataimi suues voib lihaloom hoopis
oomega-3
-rasvhappeid saada ning need voivad olenevalt lihalooma kehamassist ja tervislikust seisukorrast tal poletikke leevendada.
2017. aastal toodeti 352,6 miljonit tonni sojauba.
[2]
| Riik
|
Toodang
2005,
mln tonni
|
Osakaal
2005,
%
|
Toodang
2017,
mln tonni
|
Osakaal
2017,
%
|
USA
|
85,04
|
39,7
|
119,52
|
33,9
|
Brasiilia
|
51,18
|
23,9
|
114,6
|
32,5
|
Argentina
|
38,30
|
17,9
|
55,0
|
15,6
|
Hiina
|
16,80
|
7,8
|
13,2
|
3,7
|
India
|
6,88
|
3,2
|
11,0
|
3,1
|
Paraguay
|
3,99
|
1,9
|
10,5
|
3,0
|
Kanada
|
3,16
|
1,5
|
7,7
|
2,2
|
Ukraina
|
0,61
|
0,3
|
39,0
|
1,1
|
Venemaa
|
0,69
|
0,3
|
3,6
|
1,0
|
Boliivia
|
1,69
|
0,8
|
3,0
|
0,9
|
| Maailmas kokku
|
214,3
|
100,0
|
352,6
|
100,0
|
Sojaoa kaunad
2010. aastal oli soja keskmine
saagikus
2,5 tonni hektarilt. Kolmel suurimal tootjariigil oli see keskmiselt 3 tonni hektarilt. Koige suurema saagikusega riik on
Turgi
, kus see oli 3,7 t/ha. Maailmarekordi pustitas 2010. aastal uks Ameerika Uhendriikide
Missouri osariigi
talunik, kes kogus hektarilt 10,8 tonni. Kuid see nouab pollu eest aastatepikkust hoolitsust, korralikku niisutust ja
umbrohumurkide
kasutamist.
1960. aastatel
andsid Ameerika Uhendriigid maailma sojaekspordist ule 90%. Seevastu 2005. aastal andsid maailma sojaekspordist Brasiilia 39%, Ameerika Uhendriigid 37% ja Argentina 16%. Kui 1960. aastatel olid pohilised importijad Euroopa riigid, kes ei noudnud sojalt tollimaksu, siis 2005. aastal laks 41% sojaimpordist Hiinasse, 22%
Euroopa Liitu
, 6% Jaapanisse ja 6% Mehhikosse.
Keskkonnakaitseorganisatsioonid, naiteks
Greenpeace
ja
Maailma Looduse Fond
, muretsevad selle parast, et soja kasvupinna suurendamine Brasiilias on havitanud suurel hulgal
Amazonase
vihmametsa
ja soodustab selle piirkonna edasist
metsatustamist
.
-
Pikemalt artiklis
Geeneetiliselt muundatud sojaoad
Arvatakse, et teatud riikides on suur osa sojaoaseemnetest (nii seemnetena kui saadustena) tanapaeval
geneetiliselt muundatud
. Geenmuundatud sojaoa toi esimesena turule Ameerika Uhendriikide ettevote
Monsanto
1995
, see kandis nime Roundup Ready ja oli vaga vastupidav Monsanto toodetava umbrohumurgi
Roundup
suhtes. Tapsemalt oli see sort tundetu umbrohumurgis leiduva
glufosaadi
suhtes.
1997. aastal oli juba 8% Ameerika Uhendriikide soja kasvupinnast geenmuundatud sordi all, aga 2010. aastal juba 93%. 2006. aasta uurimus naitas, et geenmuundatud soja kasvatamine on vahendanud taimemurkide kasutamist sojapoldudel.
Monsanto plaanide kohaselt peaks 2013. aastal 39?41 miljonit
aakrit
saama Genuity® Roundup Ready 2 Yield® seemne alla.
[3]
Tanapaeval nouab
Euroopa Liit
Ameerika Uhendriikide sojatootjatelt vaga pohjalikku
sertifitseerimist
, enne kui neil oma kaubaga Euroopa Liidu turule tulla lubab. Euroopa Liidus on nii edasimuujate kui ka tarbijate seas margatav vastumeelsus geenmuundatud toodete suhtes.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis:
Sojauba
|