Satelliittelevisioon
, ka
sat-TV
, on televisiooniprogrammide edastamine
sidesatelliitide
ehk sidetehiskaaslaste vahendusel.
Need satelliidid tiirlevad geostatsionaarsel orbiidil, s.t ekvaatori kohal Maa poorlemisega samas suunas sellisel korgusel (umbes 35 800 km), et nende tiirlemisperiood on 24 tundi. Sel juhul pusib satelliit Maa uhe ja sama punkti kohal.
Sidesatelliidil olev retranslaator ehk
transponder
votab vastu Maal asuvast kosmosesidesaatjast edastatavat
raadiosignaali
, mis kannab
satelliitringhaalingu
televisiooni- ja raadioprogramme. Transponder voimendab neid signaale ja saadab muudetud kandesagedustel raadiokiirena tagasi Maa teatud kindla piirkonna poole. Vastuvoetava signaali voimsus on koige suurem kiirega kaetud ala keskosas.
Transponderite raadiosignaale voetakse vastu sidesatelliidi poole suunatud
paraboolantenniga
, mida kutsutakse
satelliiditaldrikuks
. Peegeldi suunab valjaeraldatud elektromagnetlained oma fookuses kaiknevasse voimendus-muundusplokki (
LNB
), mille valjundist lahevad elektrisignaalid vastuvotjasse. Vastuvotuseadmeks voib olla eraldi satelliidi
tuuner
(satituuner, digiboks) voi digiteleris paiknev
DVB-S
-moodul.
Satelliittelevisioon on ainus televisiooniprogrammide edastamise voimalus maades ja piirkondades, kus puudub maapealse televisioonilevi vork ja
kaabeltelevisiooni
vork.
Esimene satelliittelevisiooni ulekanne tehti
Euroopast
Pohja-Ameerikasse
1962
. aastal tehiskaaslasega
Telstar
, mis tiirles suhteliselt madalal elliptilisel orbiidil (1000 ? 55 000 km). Esimene geosunkroonne ehk geostatsionaarne sidetehiskaaslane Syncom 2 joudis orbiidile
1963
. aastal. Maailma esimene kommertsiaalne sidetehiskaaslane Intelsat I (
Early Bird
? ’varajane lind’) lennutati geosunkroonsele orbiidile
6. aprillil
1965
. Esimene riiklik satelliittelevisioonivork
Orbita
loodi
1967
. aastal
Noukogude Liidus
.
Esimesed satelliidisusteemid kasutasid raadiolainete edastuseks C-sagedusala (4?8 GHz), Et aga madala sageduse tottu lisandub vastuvoetavale signaalile rohkesti maapealseid raadiohaireid, samuti oli sagedusala mahutavus piiratud, mindi Euroopas ule
K
u
-sagedusala
(12?18 MHz), millest sagedusriba 11,70?12,95 GHz on eraldatud TV-signaali edastamiseks transponderitelt otse kodukasutajate vastuvotuantennidesse. Niisuguse DTH-teenusena (luhend ingl k sonadest
Direct to Home
) on voimalik otse vastu votta tuhandeid tava- ja korglahutusega teleprogramme krupteeritult (tasulisena) ning paljusid ka koodivabalt, s.o vabalevi- ehk
FTA
-programmidena .
Uleminek analoogsignaalilt (
PAL
,
SECAM
) digitelevisioon]]i standardile DVB-S algas Euroopas 1990. aastate keskel (seega oluliselt varem kui maapealse antenni- ja kaabeltelevisiooni korral). Andmepakkimisstandard oli esialgu
MPEG
-2 ja seejarel MPEG-4.
Ekvaatori kohal "ripub" sadu sidesatelliite, mis vahendavad Maale tuhandeid televisiooni- ja raadioprogramme. Et satelliidid uksteist vastastikku ei hairiks, peavad geostatsionaarsed tehiskaaslased olema paigutatud vahemalt 1-kraadise vahega. Tegelikult on vahed mitmesugustel pohjustel marksa suuremad. Siiski on voimalik mitmelt lahestikuselt satelliidilt signaale vastu votta uhe taldrikuga, mille fookuse piirkonda on paigaldatud kaks voi enam vastuvotupead. Spetsiaalse multifookusantenni toroidaalse paraboolreflektori fokaalribas voib paikneda nt neli LNB-d (haardeulatus ule 20°).
Ilmastiku ja paikese mojud signaali vastuvotule
[
muuda
|
muuda lahteteksti
]
Vastuvottu voib mojutada vihm (vihmapiisad on mikrolainete suureparased neelajad), veelgi rohkem aga peegeldit ja LNB-d katvad jaakristallid ning eriti lumi. Signaali levi on hairitud ka aikese ajal.
Lisaks sellele on signaali edastamises kaks korda aastas hetkeline katkestus ? siis kui paikesekiired on tapselt selle geostatsionaarse tehiskaaslase taga, millele vastuvotuantenn on suunatud. See toimub kevaditi ja sugiseti keskpaeval ja siis kuni kahenadalase ajavahemiku jooksul. Vastuvott katkeb paikeselt tulevate samasageduslike mikrolainete segava moju tottu.