Sarmaadid
(vanairaani keeles
sarumatah
'vibukutt') olid
iraani keelte
hulka kuulunud keelt voi keeli konelnud randhoimud, kes liikusid Kesk-Aasiast Uurali magede piirkonda umbes
5. sajandil eKr
ning asustasid alasid Louna-Venemaal, Ukrainas ja Ida-Balkanil kuni nende kultuur
hunnide
vallutuste mojul
4. sajandi
paiku m.a.j. taandus voi sulandus.
Sarmaate on esmamainitud ajalooallikates aastal
513 eKr
, kui nad koos skuutidega osutasid vastupanu
Ahhemeniidide
Parsia
suurkuningas
Dareios I
-le.
3. sajandil eKr
torjusid
skuudid
nad laane poole.
Laialdasima leviku ajal,
1. sajandil eKr
, ulatusid sarmaatide hoimuliidu alad
Wisłast
Doonau
suudme ja
Volga
joeni ning Musta mere rannikust lounas muutiliste
huperborealasteni
pohjas.
1. sajandil
,
Rooma keisririigi
laienemise jarel
Daakia
,
Illuuria
ja
Moosia
provintside
aladele, osalesid sarmaadid
Markomanni sodades
(166?180), Doonau keskjooksu aladel (tanapaeva
Morava
,
Slovakkia
,
Ungari
ja
Rumeenia
aladel). 175. aastal kaotasid laanepoolsed sarmaatide hoimu
konfoderatsiooni
hoim, jazigeesid lahingu Rooma vagedele ning jargnevalt asusid Rooma sojateenistusse.
370
. aastal langesid sarmaatide alad hunnide invasiooni alla.
Sarmaate on peetud suguluses olevaiks skuutidega. Sarmaatide keelelisteks jarglasteks on peetud
osseete
.
Sarmaadid olid ilmselt osavad ratsanikud ja kasitoolised. On arvatud, et nende naistel oli tugevam uhiskondlik positsioon ja rohkem vabadusi kui enamikul teistel tolleaegsetel hoimudel. Enim sarmaadi paritolu arheoloogilisi leide on paevavalgele tulnud Venemaal
Krasnodari krais
, matusekommetes kasutati
kurgaane
.