See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Eesti Teises maailmasojas . Lisateavet artikli arutelust

Artiklis ei ole piisavalt viiteid . Palun aita vaiteid kontrollida ja viiteid lisada . ( Kuidas ja millal see markus eemaldada? )

Sojategevus Eestis (1944)
Osa Teise maailmasoja Idarindest
Toimumisaeg	2. veebruar ? 19. detsember 1944
Toimumiskoht	Eesti
Tulemus	NSV Liidu vagede voit. Noukogude okupatsioon Eestis (1944?1991) .
Territoriaalsed muudatused	Eesti alade annekteerimine
Osalised
Suursaksa Riik eesti mobiliseeritud , omakaitse- ja piirikaitserugemendid ja politseipataljonid Noukogude Liit   Eesti iseseisvuslased
Vaejuhid voi liidrid
Walter Model Felix Steiner Hyazinth von Strachwitz Leonid Govorov Ivan Maslennikov Lembit Parn Johan Pitka
Joudude suurus
123 541 meest [1] 32 tanki [2] 137 lennukit [1] . Armeegrupp Narva Vaegrupp Nord 200 000 meest [2] [3] 2500 suurtukki 100 tanki [4] 800 lennukit [1] . 3. Balti rinne Leningradi rinne 2000 meest, Loogiuksus Admiral Pitka

Sojategevus Eestis 1944. aastal holmab Saksamaa ja Noukogude Liidu vagede ning Eesti iseseisvuslaste vahelisi lahinguid Eestis 1944 . aastal. Sojategevus 1944. aasta sugisel oli osa Noukogude vagede pealetungioperatsioonist Baltimaades .

Sojaline olukord idarindel 1944. aastal [ muuda | muuda lahteteksti ]

Jaanuaris loi Punaarmee Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioonil Leningradi blokaadironga labimurdmisel Saksa 18. armee Krasnoje Selo ? Rop?a pealetungioperatsioonil tagasi ja rinne joudis Narva joeni .

1944. aasta veebruari esimestel paevadel algas Narva lahing . Saksa maavagede ulemjuhatus Oberkommando des Heeres otsustas strateegiliselt tahtsat Eestit kaitsta, kasutades sealjuures voimalikult palju eestlastest uksusi. Jaanuari lopul kuulutati valja uldmobilisatsioon, mille edu tagas rahvuslike ringkondade toetus ja Juri Uluotsa uleskutse kaitsta maad Noukogude sissetungi eest. Kogunes 38 000 meest, kellest moodustati piirikaitserugemendid ja taiendati 20. eesti diviisi . Paljud eestlased nagid rahvuslikes uksustes Eesti Vabariigi taassunni eeldust. 15. veebruaril 1944 allutati vaegrupi Nord” ulemjuhataja korraldusel armee tagalasse jaanud ja seni vaegrupi tagala juhatajale allunud julgestusuksused operatiivselt armeedele. Tsiviilvalitsuste voim 20 km laiuses lahingutsoonis lopetati. Alates 22. veebruari keskoost allutati kogu Eesti territoorium 18. armee ulemjuhatajale. Saksa ja eesti vagede visa vastupanuga loodi Noukogude vagede Kingisepa?Gdovi pealetung , veebruari Narva pealetung , martsi alguse ja martsi lopu Narva pealetung tagasi. Noukogude vagede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 26. juulil, sundides Saksa vagesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimagedes . Jargnenud erakordselt veristes lahingutes ei suutnud Leningradi rinde vaed kaitseliini murda. Eestlaste vastupanu halvamiseks tegi Noukogude lennuvagi maha ajaloolise Narva linna, tugevasti said kannatada Tartu ja Johvi . Tallinna 9. martsi pommitamise ohvrite arv ulatub 1400, havis ligi pool elamispinnast, 20 000 inimest jai peavarjuta. ^{[5] [2]}

Suutmata labi murda Virumaal , alustas Punaarmee augustis Tartu pealetungi ja vallutas linna 25. augustil. Oberkommando des Heeres otsustas Eesti maha jatta. Sakslaste taandumisest votsid osa eesti uksused, mis havitati voi loodi laiali. Tallinna pealetungist vottis osa 8. eesti laskurkorpus . Eestlased voitlesid rahvuskaaslaste vastu Avinurme ja Porkuni lahingus. Briti - Ameerika suundumusega iseseisvuslased osutasid Saksa okupatsioonivoimudele passiivset vastupanu. Martsis 1944 moodustasid nad ule-eestilise koordineeriva keskuse ? Eesti Vabariigi Rahvuskomitee . Peaminister Uluots, kes Eesti Vabariigi pohiseaduse jargi taitis Presidendi ulesandeid, puudis taastada seaduslikke voimuorganeid. Septembris nimetas ta ametisse koalitsioonivalitsuse , mille tegelik juht oli Otto Tief . Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi kestmist ja erapooletust, puudis organiseerida Tallinna kaitset, kuid edutult. Punaarmee uksused joudsid Tallinna 22. septembril. Laane-Eesti saarestiku vallutamise jarel novembri lopuks oli kogu Eesti taas okupeeritud. ^{[5] [2]}

Relvajoud [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eesti territooriumil osalesid sojategevuses NSV Liidu Punaarmee ja sojamerelaevastiku vaekoondised: Leningradi rinde vaeosad, Punalipuline Balti laevastik ning Louna-Eesti ja Lati aladel 3. Balti rinde vaeosad.

Suursaksa Riigi relvajoududest osalesid sojategevuses: armeegrupp Nord ( armeegrupp Narwa , 18. armee , 16. armee ).

Punaarmee pealetungioperatsioonid

Noukogude sojaajalooallikate alusel oli lahingutegevuses viis pohilist sojalist operatsiooni:

• Narva pealetungioperatsioon (24.07.1944?10.08.1944), milles osalesid Punaarmee poolt Leningradi rinde 2. loogiarmee , 8. armee vaed ja Punalipuline Balti laevastik ,
• Tartu pealetungioperatsioon (10.08.1944?6.09.1944), milles osalesid 3. Balti rinde 1. loogiarmee , 67. armee vaed ja 57. armee vaeosad,
• Riia pealetungioperatsioon , milles osalesid Eesti territooriumil 3. Balti rinde vaed,
• Tallinna pealetungioperatsioon (17.09.1944?26.09.1944), milles osalesid Leningradi rinde 2. loogiarmee , 8. armee vaed ja Punalipuline Balti laevastik ,
• Laane-Eesti saarte vallutamise operatsioon (27.09.1944?24.11.1944), milles osalesid Leningradi rinde 8. armee vaed ja Punalipuline Balti laevastik ^[6]

Sojategevuse kronoloogia [ muuda | muuda lahteteksti ]

• 2. veebruaril Punaarmee 2. loogiarmee sillapea loomine Narva lahingutes
• 13.?15. veebruaril Meerapalu lahing   Piirissaarelt mandrile tunginud Punaarmeega
• 14. veebruaril Merikula dessant
• 25. juuli Punaarmee Narva pealetung
  • 26. juuli ? 10. august Sinimagede lahing
• 10. august ? 4. september Punaarmee Tartu pealetung
• 11. september 1944 Saksa vagede taganemiskask Eestist
• 14. september Punaarmee Tallinna pealetung
  • 22. septembril vallutasid Noukogude vaed Tallinna
• 28. septembril langes Punaarmee valdusse kogu Eesti mandriala
• 30. septembril vallutas Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse dessant Muhu
• 2. oktoobril alustas Punaarmee runnakut Hiiumaale
• 25. novembril taandusid viimased Saksa vaeosad Sorve saarelt
• 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare

  Pikemalt artiklis Vaegrupp Nord#Sojategevus 1944. aastal

Sojategevus Virumaal [ muuda | muuda lahteteksti ]

Narva lahing [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Narva lahing (1944)

1944. aasta jaanuaris Leningradi ja Novgorodi alt alanud pealetungiga sundis Punaarmee Saksa vaegrupi Nord taganema. Jaanuari lopus joudsid Punaarmee Leningradi rinde uksused Eesti piiridele.

Leningradi rinde uksused joudsid 2. veebruaril Narva joeni ja saatsid kohe oma eelosad ule joe, moodustades sillapead Narva-Joesuus , Riigikulas ja Vaasa ? Vepskula ? Siivertsi piirkonnas. Narva-Joesuust paiskasid kaitsel olnud vaed Punaarmee uksused tagasi, kuid teised sillapead jaid pusima ning joejoonel asuvad kaitsjad puudsid ainult takistada nende laiendamist.

2. veebruaril tulid Noukogude 8. armee esimesed osad Narva joe keskjooksul Vaaska kohal ule joe, kus nende vastas oli uks ruhm 29. Eesti Politseipataljonist . Varsti valgusid Punaarmee vaeuksused sealt louna ja pohja poole. 29. Eesti Politseipataljon kandis suuri kaotusi, kadus juhtimine ja uksikud ruhmad taandusid oma algatusel Auvere suunas. Suuremad Punaarmee vaeuksused hakkasid ule joe valguma Krivasoo kohal ning liikuma laane ja pohja suunas.

20. Eesti SS-Diviis havitas mitu paeva kestnud rundeheitlustes vastase molemad tugialad Narva joe laanekaldal ja tekitas talle suuri inimkaotusi. Noukogude vasturunnakuid tagasi luues purustati 14 tanki.

1. martsil 1944 alustas Punaarmee Putki soos suurrunnakut. Lahingu esimeses osas onnestus Punaarmeel labi murda esimesed kaitseliinid ja kiiluda kaitsesse mitme kilomeetri sugavuselt. Labimurde riivistamiseks paisati koik armeegrupil Narwa kaeparast olnud vaeosad nende hulgas ka Toila metsalaagris viibivad Rebase ja Soodeni juhitavad Eesti idapataljonid .

5. martsil alustas 11. diviis koos Nordlandi diviisi osade toetusel vasturunnakut Putki suunas. Putkist idas runnakul edu ei olnud, kuna raskel maastikul kadus side rundavate vaeosade vahel ja diviis oli sunnitud kaitsele asuma koos Eesti pataljonidega. Rindejoon taastati kohas, kus see oli asunud enne 1. martsi.

Kattemaksuna Riigikula ja Siivertsi sillapeade likvideerimise eest havitas Noukogude lennuvagi ool vastu 7. martsi Narva linna. Vaheste vaheaegadega kestsid lennurunnakud Narvale hommikuni. Jargmisel ool algasid ohurunnakud uuesti.

8. martsil toimusid ohurunnakud Johvile ja Tapale ning 9. martsi ool Tallinna martsipommitamine , mis ligi kolmandiku Eesti pealinnast varemeteks muutis.

Merikula dessant [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Merikula dessant

14. veebruaril toimus Punaarmee 260. merejalavae brigaadi dessant Merikulasse , mis korraldati Krivasoo kotist Auverest pohja poole rundavate Punaarmee uksuste toetamiseks. Merejalavae brigaadi ulesanne oli murda labi Auvere raudteejaama , uhineda sealsete Punaarmee uksustega ning labi loigata Narva joe joonel voitlevate Saksa vagede taganemistee.

16. martsil onnestus Punaarmeel 45. Relva-SS Grenaderirugemendi II pataljoni positsioonidesse sisse murda. I pataljon ning 46. rugemendi osad suutsid vastase tagasi luua. Samuti ebaonnestus Noukogude tankirunnak Auveres , mis peatati Saksa Tiger-tankide poolt. Punaarmee uksused olid kandnud sedavord suuri kaotusi, et olid sunnitud pealetungi peatama.

Louna-Eestis aga jatkusid martsis kohaliku tahtsusega lahingud ( Puurmani lahing ^[7] jt).

See voimaldas Saksa vaejuhatusel Narva all 1944 . aasta martsi lopus algatus enda katte haarata. 26. martsil andsid neli Saksa diviisi soomusmasinate toetusel loogi Auvere tugiala laanetipus paiknevale Punaarmee runnakukiilule. 6. aprillil piirasid sakslased osa Punaarmee uksusi sisse. 19. aprillil paisati Saksa uksused tankide toetusel otsustavale runnakule. Kevadine teedelagunemine oli aga soised alad muutnud soomusvaeosadele labipaasmatuks ning sakslastel ei onnestunud edu saavutada. Sakslased kandsid tosiseid kaotusi ning olid sunnitud runnaku peatama.

Mai alguseks olid voitlevad pooled end Narva rindel valja kurnanud. Rinne jai mitmeks kuuks rahulikuks.

Sojategevus Tartumaal [ muuda | muuda lahteteksti ]

1944. aasta veebruari keskpaigaks oli Punaarmee tunginud mooda Peipsi idakallast lounasse kuni Pihkva jarveni. Saksa vaejuhatus pidi tugevdama oma uksusi kogu Peipsi ja Pihkva jarve laanekalda ulatuses, sest jarv oli jaaga kaetud ja oli Punaarmee dessantide oht. Eesti sojalise julgeoleku eest vastutas vaegrupi Nord tagala ulemjuhataja (peakorteriga Vorus), kellele Eestis ja Eesti kagupiiril allus 207. julgestusdiviis . 207. julgestusdiviisi osad voitlesid ka vaegrupi Nord tagalapiirkonnas Leningradi rindel ning Pihkvamaal partisanide vastu, ning Eestis allusid diviisistaabile Omakaitse uksused ning politsei - vahipataljonid (ulalnimetatud nr 29. , 30. , 31. , 32. , mis anti 1944. a alguses Narva rindele, ja 33. pataljon Tartus).

  Pikemalt artiklites Meerapalu lahing  ja Peipsi rinne

11. veebruaril vallutasid Punaarmee 90. laskurdiviisi uksused Piirissaare . 13. veebruari oosel kella 2 paiku alustas Punaarmee pettemanoovrina Mehikoorma vastas asuvale sillapeale jalavae pealetungi. 14. veebruari oosel Punaarmee vallutas Pedaspaa ja Meerapalu , moodustades Lammijarve laanekaldale sillapea. 15. veebruari varahommikul alustasid punaarmeelased Meerapalust laanes uut pealetungi ja ka Joeperas maabus Punaarmee pataljonisuurune uksus.

15. veebruaril allutati Peipsi ja Pihkva jarve laanekallas 18. armeele ja alates 17. veebruari keskkoost vottis kaitse Tammispaast Peipsi loodetipus kuni Vidovit?ini Pihkva jarve laanerannikul ule L armeekorpus . L armeekorpuse allusid 207. julgestusdiviis ja kohapealsed Eesti uksused ning 11. jalavaediviis , 11. jalavaediviis viidi aga martsi alguses Narva rindele . 28. veebruaril allutati L armeekorpusele 24. jalavaediviis , mis vottis ule kaitse Pihkva jarve laanekaldal, 9. martsil asendati see 12. lennuvae validiviisiga . Peipsi ja Pihkva jarve aares olid L armeekorpuse alluvuses kaitsel ka 1. , 2. , 3. eesti piirikaitserugemendid . Parast 3. eesti piirikaitserugemendi Narva rindele saatmist toodi martsi keskel asemele 4. Eesti Piirikaitserugemen . 19. martsil saadeti Narva rindele ka 2. piirikaitserugement. 3. aprillil 1944, parast dessandiohu vahenemist jaamineku tottu jarvel, andis L armeekorpus oma loigu koos alluvate vaeosadega ule 207. julgestusdiviisi staabile.

Vaegrupi Nord ulemjuhataja jalavaekindral Johannes Frießner andis 11. juulil 1944, Hitleri volitusel korralduse, millega taidesaatev voim Eestis , Latis ja Saksa okupatsioon Leedus (1941?1944) anti alates 12. juuli keskoost armeede ulemjuhatajatele: Pohja-Latis ja Louna-Eestis 18. armee ulemjuhataja suurtukivaekindral Herbert Lochile . Pohja-Eestis , Viru- , Jarva- ja Harju maakondades ning Tartu maakonna pohjaosas esindas korgemat taidesaatvat voimu armeegrupi Narwa ulemjuhataja jalavaekindral Anton Grasser . Eestimaa kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann allutati otse vaegrupi Nord ulemjuhatajale, Eesti Omavalitsus aga Hjalmar Mae juhtimisel jai kindralkomissar Litzmanni alluvusse, kuid Eesti Omavalitsuse asutused allusid vastavalt asukohale ka 18. armee ja armeegrupi Narwa ulemjuhatajatele. Armeegrupi Narwa tagalapiirkonnast Tallinnas ja ulejaanud Harjumaa osas moodustati Komandantuuripiirkond Tallinn senise Tallinna linnakomandandi (nr. 192) kindralmajor Artur Bisle juhtimisel. Rannakaitse eest Virumaa rannikul vastutas Ida rannakaitsepiirkond ( Kustenverteidigung Ost , hiljem Kustenabschnitt Narwa ), mille ulem oli kindralleitnant Kurt Gerock .

24. juulil 1944 nimetas Hitler kindralooberst Ferdinand Schorneri vaegrupi Nord ulemjuhatajaks ja uhendas sama korraldusega koik Wehrmachti , Relva-SSi , NSDAPi ja tsiviilasutuste joud ja vahendid tema uldjuhtimise alla.

Suvine Punaarmee pealetung [ muuda | muuda lahteteksti ]

Narva pealetung [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Narva pealetung

25. juulil 1944 kell 5 hommikul alustasid marssal Leonid Govorovi juhitavad Leningradi rinde vaed parast tunniajalist turmtuld pealetungi Narva rindel. Kell 10 murdsid vastase uksused Eesti vaeosade positsioonidesse louna pool Auveret. Narva joe aares asus vaenlane rundama Vaasa, Riigikula ja Narva-Joesuu all.

Rindejoone luhendamise otstarbel jattis III Germaani Soomuskorpus 26. juulil maha oma positsioonid Narva joe aares Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit laane pool Sinimagedel. Eesti-Saksa vaeosad paiknesid Narva?Tallinna maanteega risti ule maantee Mummassaare?Sookula?Metskula?Putki joonele.

Sinimagede lahing [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Sinimagede lahing , Tannenbergi liin

26. juulist alates oli kogu Noukogude armee Leningradi rinde loogijoud suunatud kolmele Sinimae korgendikule. Juba teisel runnakupaeval paisati voitlusse Eesti Diviisi osad. 29. juulil laks voitlusse 45. rugement ja uksikud kompaniid 46. rugemendist. Raskete kaotuste hinnaga suudeti Punaarmee pealetung peatada. Erinevatel andmetel kaotas Punaarmee Sinimagedes haavatute ja surnute naol 11 diviisi ja 2 brigaadi, 160 000 ? 170 000 meest ning ule 200 tanki. Runnakud kestsid kuni 12. augustini.

Sojategevus Kagu-Eestis [ muuda | muuda lahteteksti ]

Punaarmee Leningradi rinde Narva pealetungioperatsiooniga (24.07.?10.08.1944) paralleelselt alustasid 3. Balti rinde vaed Pihkva-Ostrovi pealetungioperatsioon (17.07.1944?31.07.1944), mille tulemusel joudsid 3. Balti rinde vaed Eesti piiride juurde Optjoki joe ? Pangevitsa ? Laura ? Ploskumsi ? Lopiene ? Osolnieki joonele. Tartu pealetungioperatsiooni (10.08.1944?6.09.1944) kaigus Noukogude vaed murdsid 10.?15. augustil Saksa vagede vastupanu Marienburgi liinil . 15. augustil 1944 kehtestati armeegrupi Narwa ja 18. armee eraldusjooneks Pihkva jarve lounatipp ? Polva ? Vortsjarve pohjakallas Oiu juures ? Kolga Jaani ? Poltsamaa ja ka Harjumaa ja osa Jarvamaast kuulusid armeegrupi Narwa voimupiirkonda.

Petserimaa suunalt Louna-Eestisse ja Kirde-Latisse tungis 1944. aastal Punaarmee 3. Balti rinne ning Pihkva ja Ostrovi liini hoivamine juuli lopus avas Punaarmeele tee Louna-Eestisse ja Latisse. Augustis alustas Punaarmee pealetungioperatsiooni Petserimaal, valmis ehitamata Marienburgi” kaitseliinile, mida oli rajatud 1944. aasta maist ja mis koosnes kahest kaitsevoondist ja selle sugavus Petserimaal ulatus 3?4 km-ni. Peale lahtiste laskepesade, kaevikute, uhenduskaikude ja varjendite olid selle eelserval miinivaljad ning okastraattokked. Kohati oli kaevatud tankitorjekraave. Kaitseliini pohjaloik oli Irboskast u 10 km), sellest tagapool, Piusa ja Pat?kova joe joonel olid kaitserajatised norgad. Saksa vagede eesliinil Pihkva jarve edelakaldal, Optjoki joe ja Kut?ina - Pankjavitsa - ?ubenki ( Rootovast kagus) joonel oli 18. armee jalavaekindral Hans Gollnicki XXVIII armeekorpuse kolm diviisi ( 207. julgestusdiviis , 12. valilennuvaediviis ja 30. jalavaediviis). Louna pool, ?ubenkist kuni Bruni?ini oli suurtukivaekindral Kurt Herzogi XXXVIII armeekorpuse kolm jalavaediviisi, mis katsid Laurat ja Aluksnesse kirdest viivaid teid. Soomest toodi veel juurde uks jalavaediviis Laura piirkonda.

Vaike Emajoe ? Koiva joe joonele oli rajatud Valga kaitseliin (Walk), kaitseliini pohjapoolne osa toetus Vortsjarvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Vaike Emajoe vasakkaldal asuva Iigaste moisani . Kaitseliin koosnes kahest kaitsevoondist kohati sugavusega 10?12 kilomeetrit, mille kaitseliin koosnes kahest kaevikute liinist. Valga kaitseliini hakati ehitama 1944. aasta juuni algul, eesliin oli kaetud okastraattokete ja miinivaljadega . Koik sillad Vaikesel Emajoel ja Koiva joel olid purustatud (ainult Pikasilla ja Jogeveste sillad ohiti 26. augusti keskpaeval) ning sillad kaitse sugavuses ette valmistatud ohkimiseks. Teine liin kulges piki Ohne ja Pedeli joge ning kaitserajatised holmasid vastupanupunktideks muudetud Torva ja Valga linna.

Tartu lahing [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklites Tartu pealetungioperatsioon  ja Tartu lahing (1944)

Augustis alustas Punaarmee pealetungi louna poolt ja murdis seal Saksa rindest labi joudes Pihkva-Ostrovi pealetungioperatsiooni tulemusel, Optjoki joe ? Pankjavitsa ? Laura joonele. 2. loogiarmee tommati Narva rindelt valja ja paigutati umber Eesti kagurindele. 6. augustil vallutas 1. loogiarmee Laura . 10. augustil murdsid Punaarmee 3. Balti rinde vaed labi Saksa Wehrmachti 18. armee XXVIII armeekorpuse Marienburgi kaitseliinist .

67. armee tungis edasi Voru suunas, 1. loogiarmee aga Rouge suunas. 11. augustil vallutas 67. armee koosseisu kuuluv 116. laskurkorpus Petseri . 12. augustil vallutasid 14. kaardivae laskurkorpuse uksused Rouge . 13. augustil vallutas Punaarmee Voru .

14. augustil suunas Saksa vaejuhatus Eestisse II armeekorpuse uksused, mis voitlesid Karula - Sangaste piirkonnas. Vahepeal olid Saksa vaed suutnud organiseerida Vaikese Emajoe ? Koiva joe joonel kaitsepositsiooni. Eelpositsioon asus Puka ? Sangaste ? Karula ? Varstu ? Aluliina jarve joonel. 14. augustil joudsid Punaarmee vaeuksused lahinguta Antslasse . Sealt hakkas uks Punaarmee vaekoondis liikuma Sangaste suunas sihiga vallutada Torva , kohtas aga 16. augustil Sangastes Saksa vaeuksust, kes asusid vasturunnakule, piirasid sisse uhe Noukogude diviisi ja loid ulejaanud tagasi Antslasse . Punaarmee diviis oli juba havitamisohus, kuid selle paastis Noukogude 7. laskurkorpus , mis vabastas oma diviisi sakslaste piiramisrongast ja loi Saksa vaed Sangastesse tagasi. 16. augustil 1944 tegi 2. loogiarmee dessantgrupp kindralleitnant Aleksei Gret?kin juhtimisel, dessandi ule Lammijarve Peipsi ja Pihkva jarve vahel Mehikoormasse . Voitlusgrupp Wagneri uksused suutsid 191. laskurdiviisi edasitungi peatada, kuid pidi varsti taanduma oma parempoolse naabri, 12. Luftwaffe validiviisi taganemise tottu. 16. augustil vallutas Punaarmee 67. armee 86. laskurdiviis Polva . 17. augustil tungisid tugevad Punaarmee motoriseeritud uksused Voitlusgrupp Wagnerile alluva 207. julgestusdiviisi ja 12. Luftwaffe validiviisi uksuste vahele ning Saksa vagede taganemine jatkus.

  Pikemalt artiklis Mehikoorma dessant

Voitlused Saksa vagede eelpositsioonil kestsid 28. augustini, mil Saksa vaed tombusid tagasi oma kaitsepositsioonile Vaikese Emajoe ? Koiva joe joonele. Punaarmee vaeosade katsed Valga vallutamiseks kestsid 30. augustini.

Laeva suunas ei arendanud Punaarmee vaeuksused pealetungi, vaid liikusid edasi piki Emajoe kallast kirde suunas ja joudsid 24. augustil Noela kulani. Tartumaa Omakaitse maleva uueks ulemaks maarati kolonel Jaan Unt , kes hakkas Omakaitse meestega organiseerima Voldi kaitset ja loi tagasi punavae eelosi, kes liikusid Voldi suunas, vottes lahingust isiklikult osa.

23. augustil sattusid Noo kaitsjad piiramisrongasse, ent Paul Venti juhitud voitlusgrupil onnestus valja murda ja Tartu serval Tahtveres uutele positsioonidele asuda. Ool vastu 25. augustit pommitasid Punaarmee uksused Tartut ja linnas puhkesid suured tulekahjud. Punaarmee koondas Karula-Sangaste piirkonda 10 laskurdiviisi ja 5 tankikoondist, mis tungisid Tartu suunas. Hyazinth von Strachwitzi tankigrupi vasturunnak Punaarmee tankikoondiste vastu 24. augustil Elva lahedal Tamsa lahingus jai eduta.

25. augustil, parast Tamsa lahingut alustas Punaarmee runnakut Tartule kolmes suunas. 26. augustil tungis Punaarmee edasi, vallutades Maramaa ja puudes uhineda ule Karevere silla tulnud korpusega. Emajoe rindele maarati 26. augustil 87. jalavaediviis ja 20. Eesti SS-diviisi 46. Relva-SS Grenaderirugemendi III pataljon ning II armeekorpusele allutati ka 37. ja 38. eesti politseipataljon , 30. augustist 7. septembrini toodi Saksamaalt Emajoe rindele 563. grenaderidiviis 28. augustil asusid 20. eesti diviisi voitlusgrupid, 46. rugemendi III pataljon Waffen-Haupsturmfuhrer Voldemar Parlini juhtimisel, politseipataljonid ja Saksa vaed vastupealetungile ning 30. augustiks oli Emajoe pohjakallas Vortsjarvest Janese sillani venelastest vaba. Tartu tagasivallutamise operatsioon algas 4. septembril, 5. septembril peeti lahinguid ainult Raadi parast. Tartu sillapea suruti tunduvalt kokku ja punased olid kiilutud Tartu linna piiridesse.

87. jalavaediviisi ja 563. grenaderidiviisi toomisega Emajoe rindele, saadeti 29. augustil saadeti Narva rindele tagasi SS-pataljon Wallonien ja 5.?6. septembril ooberstleitnant Meinrad von Laucherti tankikoondis C?sisesse 18. armee alluvusse. 7.?12. septembril lahkus lahingugrupp Mann, motoriseeritud pataljon Roller, 23. grenaderirugement, 11. jalavaediviisi fusiljeepataljon, Nordlandi soomus-luurepataljon, tankitorjedivisjon ja suurtukirugemendi II divisjon, 54. SS-suurtukirugemendi II divisjon ja 19. Lati SS-diviisi suurtukivaeosad. 10.?12. septembrini saadeti Eestist ara viimased 227. jalavaediviisi osad. Emajoe rindele jaid 87. jalavaediviis ja 563. grenaderidiviis ning 207. julgestusdiviisi 94. julgestusrugement. Lisaks eestlaste uksused: 207. julgestusdiviisile allunud 20. Eesti SS-diviisi 47. rugemendi II pataljon, 1. ja 5. Eesti Piirikaitserugement ja Omakaitse pataljonid, 87. jalavaediviisile allutatud 20. Eesti SS-diviisi 46. rugemendi I ja II pataljon, ning 563. jalavaediviisile allutatud eesti politseipataljonid nr 37 ja 38. 46. rugemendi III pataljon oli II armeekorpuse reservis. Emajoe rindel oli ka 42. eesti politsei-pioneeripataljon ning 1. ja 2. eesti ehitus-pioneeripataljon. Peipsi rannakaitseloigus Emajoe suudmest oli rannakaitses kuni 300. eriotstarbelise diviisi vastutusalani Tartu ja Voru Omakaitse territoriaalrugementide pataljonid.

2. septembril 1944 toodi Leningradi rinde 2. loogiarmee Emajoe rindele, et tungida ule Rakvere Tallinna peale ? samal ajal Sinimagedest peale tungiva 8. armeega ja koostoos Balti Laevastikuga ning 5.?19. septembrini 1944 veeti 2. loogiarmee vaekoondised ule Lammijarve Eestisse. Seni piirkonnas tegutsenud 3. Balti rinde parema tiiva vaekoondised: 116. ja 118. laskurkorpus ning 14. kindlustatud rajooni vaed allutati 2. loogiarmeele. 2. loogiarmee alluvuses Emajoe rindel oli 5 laskur korpust : 30. kaardivae laskurkorpus (45., 63. ja 64. kaardivae laskurdiviis), 8. Eesti laskurkorpus ( 7. ja 249. laskurdiviis ) ning 108. (46., 90. ja 372. laskurdiviis), 116. (86. ja 321. laskurdiviis) ja 118. laskurkorpus (128., 282. ja 291. laskurdiviis).

Valga kaitseliini lahingud [ muuda | muuda lahteteksti ]

Punaarmee 1. loogiarmee joud suutsid uletada Pikasillal Vaikese Emajoe , nende vastas oli alates Pikasillalt Valga suunas ja Koikkula ? Koiva all Lati territooriumini 12. Luftwaffe validiviis, 30., 21.ja 31. Wehrmachti diviis. Punaarmee 122. laskurkorpuse 98. laskurdiviis joudis Pikasillale 26. ? 27. augustil. Diviisi 4. ja 166. polgu pataljonid joudsid ool vastu 28. augustit Vaike-Emajoe laane uksused joe aarde tagasi suruda. Louna pool Vortsjarve Valga ruumis pidas Saksa XXVIII armeekorpus torjelahinguid suures ulekaalus oleva 3. Balti rinde vagede vastu, et II armeekorpus saaks taanduda Latimaale.

13. septembril alustas pealetungi 112. laskurkorpuse 201. laskurdiviisi 92. polgu pataljon ja 11. laskurdiviisis pataljon, laskurkorpuse rindel Saeveskist Kare ja Mustini . Rindel piki Vaike-Emajoge Mustist Kurelini, asusid pealetungile 111. laskurkorpuse uksused, 85. laskurdiviisi 141. polgu pataljon tungis joe laanekaldale ja vottis positsiooni sisse Musti rajoonis. 14. septembri hommikul algas 67. armee uus pealetung Vaike-Emajoel suurtukivae tuleloogiga. 122. laskurkorpus pidi katma 67. armee peajoude pohja suunast, korpuse parem tiib aga pidi andma loogi Pikasillalt Suislepale ning vasak tiib arendama pealetungi ule Rulli ja Murikatsi Karstna suunas.

15. septembril suudeti ehitada sillad Vaikese Emajoele rasketehnika uleveoks ning laiendasid joe laanekalda platsdarmi kuni 22 kilomeetrini piki rinnet. 67. armee ja 1. loogiarmee jatkasid pealetungi ja 16. septembril suutsid 67. armee vaeosad uletada Ohne joe ning 189. diviisi osad tankide toetusel loid Saksa uksused valja Rulli alevikust ning uletasid Torva?Valga maantee . 14. laskurkorpuse ja 12. laskurkorpuse pealetungi toetas Latis asuvad 54. armee, mistottu Saksa 18. armee juhatus ei saanud koondada taiendavaid reserve Valga ja Torva suunale Punaarmee 1. ja 67 armee uksuste vastu.

17. septembril uletasid 67. armee vaeosad mitmest kohast Ohne joe ja joudsid Torva lahistele, 1. loogiarmee koondas peamise jou Valga haaramiseks pohjast. 67. armee 98. diviisi 308. polk uletas Vaike-Emajoe Saeveski kohal, louna poolt joe uletanud 98. diviisi osad joudsid laanekallast mooda Pikasillani. Avangardi runnakut toetas 189. diviis koos 16. rundetankibrigaadi ja 361. iseliikuvate suurtukkide polguga. 14. kaardivae laskurkorpuse diviisi eelvaed joudsid Lati piiridele. 18. septembri hommikul joudsid 166. polk Kiisale ja Pikasilla Liivale ning 308. polk lounaks Leebikule .

18. septembril alustasid Punaarmee 67. armee ja 1. loogiarmee runnakuid Valga ja Torva hoivamiseks. 1. loogiarmee vaeosad alustasid pealetungi ja joudsid Valgast 10 kilomeetri kaugusele, 14. kaardivaelaskurkorpus tungis lahingutega edasi Valgas loode pool, forsseeris Pedeli joe ja joudis valja Lati piirile. 12. kaardivaelaskurkorpuse uksused tungisid pohjast Valga suunas mooda Torva?Valga maanteed ning 119. laskurkorpus uksused alustasid nuud ida suunast pealetungi ja joudsid Valga raudteejaamast kahe kilomeetri kaugusele. Torva ja Valga olid nuud haaratud lounast ja pohjast ning seetottu olid Saksa vaed sunnitud 19. septembri oosel linnadest taanduma. 19. septembril hoivas 1. loogiarmee Valga ja 67. armee uksused hoivasid Torva. 19. septembri seisuga joudsid Punaarmee 54. ja 1. loogiarmee Lati territooriumile, 67. armee vaeosad jatkasid aga lahinguid laane ja pohja pool Torvat.

20. septembril algas Saksa vagede taandumine ning 67. armee joudis valja Lati territooriumile. 21.?23. septembril peeti veel lahinguid Taagepera ja Ala umbruses, kuid 24. septembriks joudis 67. armee tervenisti Lati territooriumile.

Visa vastupanu kaitseliinil Walk oli tingitud sakslaste operatiivgrupi Narva valjaviimise vajadusest Pohja-Eestist, plaanist Aster ja Saksa vagede jarkjarguliseks tagasitombumiseks Eestist uutele kaitseliinidele Latis.

Taandumine Narva rindelt [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eesti mahajatmise plaani kohaselt pidid armeegrupp Narwa uksused jalgsimarsil lahkuma ule Viljandi Latti. Mehhaniseeritud vaeosad, peamiselt III Germaani soomuskorpusel aga ule Rakvere-Paide Parnuni. 18. septembril kell 13. 00 kaivitus plaan "Aster" ning algas uldine Tannenbergi liini positsioonide mahajatmine, III. Germaani Soomuskorpuse osad alustasid lahkumist pimeduse saabudes. Tannenbergi kaitseliin jaeti maha. Hasti autode ja mootorveokitega varustatud motoriseeritud 11. SS?diviis Nordland , 4. SS-brigaad Nederland ja 11. jalavaediviis suutsid Rakvere?Paide?Parnu marsruudil liikudes Latimaale jouda. 18. septembril said Sinimagedest taganevad eesti uksused kasu asuda kaitseliinile Laekvere lahistel, 19. septembri varahommikul alustati taganemist Kurtna laagrisse , kus asus ka 20. diviisi staap ja kust liiguti edasi Jouga suunas. 45. Relva-SS Grenaderirugemendi ulem Obersturmbannfuhrer Harald Riipalu maarati taganevate maavagede ulemaks. Iisaku ja Peipsi jarve vahelt pidid taanduma 11. jalavaediviis , 288. ja 292. Politsei Jalavaepataljon ning 2. , 3. , 4. ja 6. Eesti Piirikaitserugement 300. Eriotstarbelise Jalavaediviisi koosseisus. Plaani jargi pidi jalavagi taganema mooda Kuremae ? Iisaku ? Rostoja ? Tagajoe teed, suurtukivagi ja voorid pidid taganema mooda Tudulinna?Avinurme maanteed . Taganevate vagede kattevaeosaks maarati 20. Fusiljeerpataljon , mis oli tugevdatud 45. rugemendi tankitorje- ja jalavae saatesuurtukkidega.

Septembris 1944 toimus kaks suuremat lahingut, milles osalesid molemal poolel eestlased ? Avinurme ja Porkuni lahingud. 20. septembril toimunud Avinurme lahingus osalesid peamiselt piirikaitserugemendid , 21. septembril toimunud Porkuni lahingus olid kaasatud ka 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi vaeosad. Havingu pohjuseks oli ka keskse juhtimise puudumine, 21. septembriks Tudulinna teeristile joudnud vaeosad kiilusid uldjuhi puudumise tottu kokku, mitmest suunast tulnud rugementide pataljonidest. Parast ei olnud enam ukski rugement omaette kolonnis, vaid hajutatud pataljonide kaupa 25 kilomeetri pikkuses kolonnis.

  Pikemalt artiklites Avinurme lahing  ja Porkuni lahing

Taandumine Emajoe rindelt [ muuda | muuda lahteteksti ]

Saksa II armeekorpuse staap liikus 20. septembril Pilistverest 21. septembril Olustverre ja viimane relvakokkuporge pealetungivate punavaelastega toimus sakslastel Kesk-Eestis 22. septembril Vohma juures. 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi staap uletas Lati piiri 22. septembril, 22.-23. septembrini lahkusid Eestist Latisse molemad Emajoe rindel voidelnud Saksa 87. ja 563. jalavaediviisid. Wehrmachti 87. jalavaediviis lahkus Viljandist 22. septembril ja uletas Lati piiri 23. septembril. Uks viimaseid Eestist lahkujaid SS-brigaadi Nederland pataljoni-suurune jarelvagi, mis veel 24. septembril Kabli lahedal Parnu?Riia maanteel viimaseid jarelvaelahinguid pidas ja samal paeval juba Aina?isse joudis. II armeekorpuse diviise jalitasid 2. loogiarmee 108., 116. ja 118. laskurkorpused. Kesk-Eestisse tungis 30. kaardivae laskurkorpus, 45. kaardivae laskurdiviis labis 23. septembri ohtul Turi .

Emajoe rindelt onnestus taganeda rinde paremal tiival olnud 37. ja 38. politseipataljonil , valja murdsid ka edasitungivate Punaarmee vaekoondiste tagalasse jaanud Voitlusgrupp Rebane Grupp ja 46. Relva-SS Grenaderirugemendi III pataljon. 1. ja 5. Eesti piirikaitserugement , 42. politsei-pioneeripataljon , 46. Relva-SS Grenaderirugemendi I ja II pataljon ning Peipsi rannakaitses olnud Omakaitse uksused langesid vangi voi hajusid metsadesse.

Riia pealetungioperatsiooni kaigus hoivasid Punaarmee vaed 14.?23. septembril 1944 osa Valgamaast koos Valga linnaga, osa Viljandimaast ning suure osa Pohja-Latist . 19. septembril jatsid Saksa vaed maha Valga. Punaarmee vallutas Torva.

  Pikemalt artiklis Riia pealetungioperatsioon

Taandumine Tallinna (st) [ muuda | muuda lahteteksti ]

Narva rinde tagalas, Sillamaelt Tallinnani rannakaitses ning Tallinnas ja Paldiskis paiknevad Saksa vaeosad olid koondatud Gerocki lahingugrupiks, Narva rannakaitse ulema kindralleitnant Kurt Gerocki juhtimisel. Tagalapiirkonnas asunud Gerocki lahingugrupp koosnes peamiselt merevaele ja armeegrupile Narwa allunud rannakaitsepatareide meeskondadest, ja kahest pioneeripataljonist; eestlaste uksustest olid sellele allutatud 291. politseipataljon ja 286. politseipataljoni 4. kompanii. Gerocki lahingugrupile allusid Tallinna komandandi ja Paldiski komandandi lahingugrupid. Gerocki lahingugrupi ulesandeks oli Punaarmee edasitungi takistamine piki Tapa?Tallinna raudteed ja Rakvere?Tallinna maanteed ning Tallinna ja Paldiski kaitsmise kuni linnade evakueerimise lopetamiseni. Grupi staap oli Haljalas , Rakvere ja Tallinna vahel rajati kolm vahepositisiooni Loobu , Kahala ja Jagala . Tallinna kagu- ja idaserval paigutati kaitsepositsioonidele Gerocki lahingugrupile allunud 20. SS-valitagavarapataljoni ja III/45 Eesti SS-pataljonid. 21. septembril Tallinna kaitse valimistele positsioonidele paigutatud kaks eestlaste pataljoni lahkusid positsioonidelt ja liikusid itta, et alustada partisanivoitlust.

Rakverest alustasid Gerocki lahingugrupi uksused taganemist 20. septembril, 21. septembri oli kokkuporge Kose - Anija - Soodla - Kuusalu joonel Kahala Loo joe aarde ettevalmistatud nn Liiva kaitseliini positsioonidel ^[8] ja umberhaaramisohus Gerocki grupp taganes Tallinna suunas. Kokkuporkes Jagala positsioonil kasutas Punaarmee reaktiivmiinipildujaid ja suurtukivage ning Jagala positsioon jaeti maha ool vastu 22. septembrit. 22. septembri hommikul paigutati Gerocki lahingugrupi meeskond laevadele ja liikus Paldiski kaudu laande. Tallinnast evakueerudes purustasid Saksa vaed enne laevadele asumist koik statsionaarsed suurtukid ja relvastuse ning eriseadmed, kahurid, mida ei joutud evakueerida, laskemoon, telefonikeskjaam, raadiomaja, vedurid ja vagunid ning raudtee. Tallinna elektrijaama tulistati merelt ning havitati ka Tallinna sadam . Viimase Saksa uksusena lahkus Tallinnast 22. septembri hommikul 531. meresuurtukivaedivisjon. Tallinnas ei olnud taanduvatel Saksa uksustel Punaarmeega lahinguid.

Tallinna pealetung [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Tallinna pealetungioperatsioon

1944. aasta 17.?26. septembril viisid Punaarmee 2. loogiarmee ja 8. armee ellu Tallinna pealetungioperatsiooni. 2. loogiarmee tungis Emajoe joonelt Tapa - Rakvere suunas ja 8. armee tungis peale Narva suunas. Eesmark oli Kirde-Eestis paiknevatel Saksa vaeuksustel taganemistee ara loigata ning 2. ja 8. armee koostoos havitada Kirde-Eestis paiknevad Saksa uksused.

17. septembril 1944 forsseeris 8. Eesti laskurkorpus Emajoe Kastre suunal . 18. septembril jatkas 2. loogiarmee edu arendamist kogu rindel. 8. Eesti laskurkorpus sundis sakslasi jarjepanu taanduma. Keskpaeva paiku vallutas piki Peipsi laanekallast liikuv 7. Eesti laskurdiviisi 354. laskurpolk Kallaste . Omedu ja Kaapa joele lahenedes tekkis 8. Eesti laskurkorpusel uuesti tosisemaid kokkuporkeid Saksa katteosadega. Paeva lopuks joudsid nad Mustvee joonele.

  Pikemalt artiklis Emajoe forsseerimine Kastre suunal

Tartu suunalt pealetungivate korpuste eeluksustena moodustati 18. septembril liikuvad loogigrupid. 108. laskurkorpuse loogigrupi koosseisu kuulusid 1. tankibrigaad, 397. rundesuurtukkide kaardivaepolk ja 221. tankipolk. 30. kaardivae laskurpolgu loogigrupi koosseisus olid 152. tankibrigaad, 26. tankipolk ja 1294. liikursuurtukkide polk. Pohja pool Tartut moodustati ka loogigrupp, mille koosseisu kuulusid 30. ja 220. tankibrigaad, 226., 124. ja 27. kaardivae tankipolk, 351. liikursuurtukkide kaardivaepolk, 86. laskurdiviisi 330. laskurpolk. 8. Eesti laskurkorpuse , kes pidi esimesena Tallinna tungima, loogiuksusse maarati 7. Eesti laskurdiviisi 45. tankipolk , 925. liikursuurtukkide polk ja 7. Eesti laskurdiviisi 27. laskurpolgu uks pataljon.

Paralleelselt pealetungiga Emajoelt rundas septembris Narva rindelt 8. armee , mille koosseisu kuulusid 117. laskurkorpuse (72., 120. ja 125. laskurdiviis) ja 109. laskurkorpuse (109. ja 131. laskurdiviis) ning 9. laskurkorpuse (109., 267. ja 345. uksik suurtukkide ja kuulipildujate pataljon) ja 16. kindlustatud rajooni suurtukkide ja kuulipildujate pataljonid.

Tallinna hoivamine [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Tallinna hoivamine (1944) , Tallinn Teise maailmasoja ajal , Tallinna vabastamine , Loogiuksus Admiral Pitka

18. septembril nimetas presidendi kohuseid taitev Juri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pika Hermanni torni tommati sinimustvalge lipp ning valitsus puudis korraldada pealinna kaitset. 22. septembri hommikul lahkus viimane Saksa vaeuksus Tallinnast, 531. merevae suurtukipataljon. Enne laevaleminekut havitati koik suurtukid ja muu relvastus, erivarustus, relvad, mida polnud voimalik evakueerida, laskemoon, telefonikeskjaam, raadiomaja, vedurid, vagunid ja raudtee. Tallinna elektrijaamale avati tuli merelt ja sadam purustati.

Tallinnast lahkus koos viimaste valitsuse liikmetega 22. septembri varahommikul Otto Tief .

22. septembril hoivasid 8. armee 117. laskurkorpuse 125. ja 72. laskurdiviisi vaeosad koostoos 27. ja 82. tankipolgu, 1811. liikursuurtukkide polgu ja 152. tankibrigaadiga Tallinna. 8. Eesti Laskurkorpuse 7. Eesti Laskurdiviisi 354. Laskurpolgu eelsalk ja alampolkovnik Eduard Kuslapuu 45. uksik tankipolk ≪Noukogude Eesti eest≫, alampolkovnik Sergei T?esnokovi 952. liikursuurtukkide polk ^[9] , eesotsas polguulema Vassili Vorguga joudis 22. septembril Saksa vagedest maha jaetud Tallinna .

21. septembril joudis Punaarmee 2. loogiarmee 8. Eesti laskurkorpuse 249. laskurdiviisi 925. laskurpolk Loksale pohjarannikul (vt. Porkuni lahing#Lahing Loksa valjal ), 30. kaardivae laskurkorpuse 63. kaardivae laskurdiviis Vao moisani ning 108. ja 116. laskurkorpus Poltsamaani . 21. septembril murdsid 108. ja kindralmajor Fjodor Fetissovi 116. laskurkorpuse vaeosad vastupanu Poltsamaa joe joonel ja hoivasid Poltsamaa linna. 22. septembril 1944 viidi 8. Eesti laskurkorpus 3. Balti rinde 2. loogiarmee alluvusest Leningradi rinde 8. armee alluvusse. Leningradi rinde ulemjuhataja maaras 8. armee runnakusuunaks Haapsalu , 2. loogiarmee runnakusuunaks aga Parnu .

2. loogiarmee vaekoondised hoivasid Edela-Eesti, 30. kaardivae laskurkorpuse 63. kaardivae-laskurdiviis kindralmajor Afanassi St?eglovi juhtimisel 22. septembril Paide ja 64. kaardivae-laskurdiviis, kindralmajor Ivan Romantsovi juhtimisel 23. septembril Rapla. 23. septembril hoivas 2. loogiarmee 108. laskurkorpuse polkovnik Viktor Protsenko 1. uksik tankibrigaad Parnu ja 116. laskurkorpuse kindralmajor Grigori Kolt?anovi juhtimisel 326. laskurdiviis Viljandi. Ool vastu 24. septembrit hoivas 72. laskurdiviisi eelsalk Keila linna, jargmisel paeval PBL-i merejalavaelaste dessant Paldiski. 24. septembril hoivas 8. eesti laskurkorpuse 7. laskurdiviisi eelsalk major V. Milleri juhtimisel koos polkovnik A. Kovalevski 152. tankibrigaadiga laanerannikul Haapsalu ja Rohukula sadama .

25. septembril hakkasid Parnu - Moisakula - Torva rindel asunud Saksa vaed taanduma Lemsalu suunas ning 28. septembril oli Punaarmee kaes kogu Eesti mandriala. Leningradi rinde 8. armee kontrolliskogu Mandri-Eesti territooriumi. 8. armee eraldusjoon 3. Balti rinde vagedega kulges ule Elva , Mustla , Moisakula ja Aina?i . Saarte vallutamine tehti ulesandeks 109. laskurkorpusele (109., 131. ja 72. laskurdiviis) koos toetusuksustega, mis pidi vallutama Hiiumaa ja tungima sealt Saaremaale, ning 8. Eesti Laskurkorpusele, mis pidi vallutama Muhu ja tungima sealt Saaremaale. 26. septembril 1944 hoivas 7. Eesti Laskurdiviisi eelsalk 283. tankihavitusdivisjoni komandori major Valdur Hannula juhtimisel lahinguga Virtsu sadama ja Eesti mandriosa oli Punaarmee kontrolli all.

Lahingud Laane-Eesti saartel [ muuda | muuda lahteteksti ]

7. septembril 1944 andis vaegrupi Nord peakorter korralduse 23. jalavaediviisi 67. grenaderirugemendi, 68. fusiljeerugemendi ja 23. suurtukirugemendi paigutamiseks Saaremaale, Hiiumaale ja Muhusse ja kindralleitnant Hans Schirmer nimetati Laanemere saarte komandandiks. 10. septembril sai 23. jalavaediviis korralduse kindlustuda Muhu idakaldal ja hoida sillapead Muhu vastas mandril. Muhu kaitset juhtis 23. diviisi 68. fusiljeerugemendi staap, 67. grenaderirugemendi kolm kompaniisuuruse pataljoni, kahe 23. suurtukirugemendi suurtuki ja 23. pioneeripataljoni uks kompaniiga. Kuivastus ja Virtsus asus 774. dessant-pioneerikompanii ja selle kasutuses olid 902. ja 903. rundepaadikompanii 27 paadiga. 22. septembri ohtul ohiti sakslaste poolt Haapsalu sadam , 24. septembril parastlounaks jaeti Rohukula maha ja Rohukula sadam lasti ohku. 25. septembril jaeti maha Vormsi ja Virtsu , Virtsu sadam lasti ohku.

Hiiumaal asus kaitsel 23. suurtukirugement, ooberst Rehmeri juhtimisel, kellele allusid 23. diviisi fusiljeepataljon ja 23. suurtukirugemendi 2 patareid, lisaks uks valiraudteekompanii, 772. dessant-pioneerikompanii Orjaku sadamas ja 810. raske armeesuurtukidivisjoni 2. kompanii. Saaremaal olid 23. jalavaediviisi staap, 67. grenaderirugemendi staap, 769. ja 772. dessantpioneeripataljoni staabid. Lisaks viidi Saaremaale evakuatsiooni kaigus ka moned varem Voitlusgrupp Gerocki kuulunud uksused: Voitlusgrupp Dittscheri merevaelased, 531. ja 532. meresuurtukivae divisjonid, mille isikkoosseisu rakendati jalavaelastena .

Major Valdur Hannula juhitud eeluksus oli hoivanud juba 26. septembri parastlounaks Saksa vagede poolt mahajaetud Virtsu. Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse ulem kindralleitnant Lembit Parn andis 26. septembril Eesti Laskurkorpuse 7. ja 249. laskurdiviisile korralduse asuda lahtepositsioonidele dessandiks Saaremaale. 7. laskurdiviis paigutati Matsalu lahe tippu Kasari umbrusse, 249. laskurdiviis Virtsu lahedale Karuse umbrusse. Virtsu sadamas asusid suurtukivaeosad, et kindlustada suurtukivaetoetus eelolevale dessandile. Virtsu sadamas oli positsioonid sisse votnud 85. korpuse-suurtukivaepolk ja 283. tankihavitusdivisjon asus Virtsust ida pool tulepositsioonidel. 23. suurtukivaepolgu teine divisjon paiknes kilomeetri kaugusel sadamast laane pool.

Muhu dessant [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Muhu dessant (1944)

29.?30. septembril hoivas 8. Eesti Laskurkorpuse 925. laskurpolgu 2. pataljon alampolkovnik Hans Viriti juhtimise ^{[ viide? ]} l Suure vaina forsseerimise ja Muhu dessantoperatsiooniga Muhu , kus ei olnud suuremaid Saksa uksusi. Sakslased taandusid Muhust ja lasid Vainatammi osaliselt ohku. Muhule viidi ka 921. laskurpolk , ohtuks toimetati saarele kaks laskur pataljoni , kaksteist suurtukki, seitseteist miinipildujat ja neli tanki.

30. septembril 1944 paiguti kahel aurikul Saaremaale kindralleitnant Viktor Langi 218. jalavaediviisi 323., 386. ja 397. grenaderirugement, fusiljeepataljon, pioneeripataljon, tankitorjedivisjon. Saaremaa rannikule asusid ka kontradmiral Kurt Bohmeri merevae 9. julgestusdiviis ja Mandri-Eestist taganenud 531. ja 532. meresuurtukivae divisjonid. 22. oktoobril paiguti Saaremaale 16. armee 12. Luftwaffe validiviisi 23. jaagrirugement ja diviisi fusiljeepataljon, hiljem ka ulejaanud uksused.

2. oktoobril alustas Punaarmee 109. laskurkorpus runnakut Hiiumaale . Saksa uksused taandusid Kassarile , kust ool vastu 3. oktoobrit koik uksused ja tehnika Sorust Saaremaale evakueeriti. 4. oktoobri ohtuks olid Saaremaa kaitsele koondatud 23. jalavaediviis saare edelaosas, 218. jalavaediviis saare loodeosas ja merevae lahingugrupid saare laanerannikul vastu Muhu saart.

Vaikse vaina dessant [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Vaikse vaina dessant

5. oktoobri hommikul maabusid Saaremaa idarannikul Punaarmee viis polku: 249. eesti laskurdiviisi 921. laskurpolk forsseeris Vaikese vaina tammist pohja pool, 921. laskurpolk tammi laheduses ja 7. laskurdiviisi 300. laskurpolk tammist louna poolt. 5. oktoobri parastlounal toodi Muhust Saaremaale ka 7. laskurdiviisi 27. laskurpolk . Saaremaa kirderannikul Taaliku juures sooritasid dessandi 109. laskurkorpuse 131. laskurdiviisi kaks polku , mis lahtusid kaatritel Rohukula sadamast .

Saaremaa lahingud [ muuda | muuda lahteteksti ]

Saaremaal liikus 921. laskurpolk Tagalahe suunas Saaremaa looderannikul, et uhineda seal 131. laskurdiviisi uksustega ja ara loigata Saksa vaed Saaremaa pohjarannikul. 917. ja 925. laskurpolk liikusid aga Kuressaare suunal ning 7. laskurdiviisi 27. ja 300. laskurpolk Kuresaare suunas piki Saaremaa lounarannikut ning 7. eesti laskurdiviisi vaeosad koos 952. liikursuurtukkide polguga hoivasid 7. oktoobri parastlounaks Kuressaare.

Tehumardi lahing [ muuda | muuda lahteteksti ]

Saksa uksused taganesid Sorve poolsaare algusesse rajatud kaitseliinide taha. Saksa uksuste taganemise tokestamiseks Sorve poolsaarele kindlustatud kaitseliinidele moodustati 307. tankihavitusdivisjoni ulema major Vladimir Milleri juhtimisel mehhaniseeritud loogiuksuse tankide, liikursuurtukkide, suurtukkide, kahe tugevdatud jalavaeroodu jt toetusuksustega. Oopimeduses puhkenud lahing muutus molema poole jaoks ohvriterohkeks kasitsivoitluseks. Tehumardi lahing seiskas Noukogude vagede seni kiirelt kulgenud pealetungi Saaremaal enam kui oopaevaks ja see voimaldas Saksa vagedel asuda edukalt Sorve poolsaart kaitsma. Parast sakslaste vastupealetungi taanduti Sorve poolsaare maakaela koige kitsamale kohale Pagila ja Ungru kula vahelisel alal.

  Pikemalt artiklis Tehumardi oolahing

  Pikemalt artiklites Salme kaitseliin , Ungru-Pagila tankitorjeliin , Ranna kaitseliin  ja Lope-Kaimri tankitorjeliin

Vintri dessant [ muuda | muuda lahteteksti ]

12. oktoobri varahommikul tehti 7. eesti laskurdiviisi 300. laskurpolgu 700 mehega ebaonnestunud Vintri dessant Vintri kula juures Sorve idarannikul Saksa kaitseliini selja taha. Dessantoperatsiooni kaigus sai surma vahemalt 300. laskurpolgu 230 sodurit ja ohvitseri, 215 meest langes vangi.

  Pikemalt artiklites Vintri dessant  ja Kaugatuma dessant

Sorve lahingud [ muuda | muuda lahteteksti ]

19. oktoobril jatkus pealetung Sorves, esimeses e?elonis rundas 249. eesti laskurdiviis koigi laskurpolkudega soomusuksuste ja suurtukivae toetusel ja teises e?elonis 109. laskurkorpuse 131. laskurdiviis ning 20. oktoobril murdis Punaarmee parast tugevat ettevalmistustuld tankide toetusel labi Ariste kaitseliinist ja joudis Lope-Kaimri tankitorjeliinini . 22. oktoobril saatis 16. armee Sorve taiendavalt uks tugevdatud grenaderirugement ja raskesuurtukivage. 24. oktoobril joudis Sorve laanerannikule veel Saksa merevae 2. lahingugrupp (ristlejad Prinz Eugen, Admiral Scheer, Leipzig, Emden koos vaiksemate laevadega, mille laevasuurtukid pidid kompenseerima maal puuduvad raskesuurtukid ja lennuvae toetuse Saksa Sorve vaegrupile. 23. oktoobri ohtust joudsid Sorve ka 12. Luftwaffe validiviisi uksused: 23., 24. ja 25. jaagrirugement, 12. fusiljeepataljon. 24. oktoobril alustaid 109. laskurkorpuse 131. laskurdiviisi ja juurde toodud 64. kaardivae laskurdiviisi uut pealetungi, kuid ka nuud ei suudetud Saksa kaitset murda ja 25. oktoobril pealetung katkestati. Saksa vaed toid Sorvele taienduseks kumme 202. brigaadi rundesuurtukki ja 26. oktoobril joudsid Ventspilsist Sorve veel 6. ohutorjediviisi 127. divisjoni neli patareid .

  Pikemalt artiklis Kaimri#1944. aasta lahingud

18. novembril 1944 alustas Punaarmee Lou kaitseliinilt uut pealetungi. Pealetungi alustas 109. laskurkorpus, mille alluvuses olid lahingus 109. ja 131. laskurdiviis ning 249. eesti laskurdiviis . 19. novembril alustas Punaarmee pealetungi ka Saksa vagedele 18. armee loigus Kuramaal , Kuramaa kotis . 19. novembri sai kindralleitnant Schirmer korralduse taganeda Montu ja Saare sadamasse , moodustada seal sillapead ja 23.?24. novembril evakueeriti Sorvest 7087 meest, 758 haavatut, 169 sojavangi, tsiviilisikut ja vabatahtlikku.

Viimased Saksa vaeosad taandusid Sorve saarelt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Ain Saar . Eesti I ja II Vabadussoja vordlus ^{[ kodulink ]}