Robert Nozick
Sunniaeg	16. november 1938
Surmaaeg	23. jaanuar 2002 (63-aastaselt)
[ muuda Wikidatas ]

Robert Nozick ( 16. november 1938 Brooklyn , New York ? 23. jaanuar 2002 Cambridge, Massachusetts ) oli Ameerika Uhendriikide filosoof .

Tema kuulsaim teos on " Anarhia, riik ja utoopia " (1974), mis tegi temast uhe juhtiva angloameerika poliitikafilosoofi . Lisaks poliitikafilosoofiale kirjutas Nozick ka epistemoloogiast ja metafuusikast . Tema tood toetavad parempoolset maailmavaadet ja nimetavad tanapaevast heaolususteemi mittelegitiimseks .

Aastatel 1969?2002 tootas Robert Nozick Harvardi ulikooli professorina.

Haridus ja elukaik [ muuda | muuda lahteteksti ]

Robert Nozick sundis 1938. aastal New Yorgis Brooklyni linnaosas. Tema vanemad olid Venemaalt USA-sse pagenud juudid . Ta oppis Columbia ulikoolis , mille lopetas 1959. aastal summa cum laude , ^[1] ning Princetoni ja Oxfordi ulikoolis ( Fulbrighti stipendiaadina ) ^[2] .

Kuna 1950. aastatel oli Columbia ulikoolis tugevalt vasakpoolne ohkkond, oli Nozick nooruses veendunud, et vasakpoolne ideoloogia on oiglasem ja uhiskonnale kasulikum. ^[3] Hiljem ei leidnud ta enam vastuargumente parempoolsetele motlejatele ja ta muutis oma veendumusi.

1969. aastal sai temast 30-aastaselt Harvardi ulikooli professor ^[3] . Seal tootades kirjutas ta 1974. aastal oma kuulsaima teose ?Anarhia, riik ja utoopia“, mis tegi Robert Nozicku poliitikafilosoofia ringkondades tuntuks.

Aastatel 1981?1984 juhtis Nozick Harvardi filosoofiateaduskonda ^[4] . Ta tegeles poliitikafilosoofiaga koigest neli voi viis aastat, kuid selle aja jooksul suutis Nozick seda oluliselt muuta ^[4] . Naiteks kasutas professor poliitikafilosoofias analuutilise filosoofia votteid ^[4] .

Parast nelja aastat poliitikafilosoofia vallas tootas ta epistemoloogia , metafuusika ja veel muude teemadega. Uhtekokku kirjutas Robert Nozick kuus raamatut. Ta oli kaks korda abielus: Barbara Friereri ja Gjertrud Schanckenbergiga. Esimesest abielust on tal poeg ja tutar.

Teosed [ muuda | muuda lahteteksti ]

Anarhia, riik ja utoopia [ muuda | muuda lahteteksti ]

Tegu on Robert Nozicki esimese teosega. Suuresti arutleb see omandioiguste ule uhiskonnas.

Selles raamatus vaidleb Nozick vastu sellele, et heaoluuhiskond on inimkonnale omane. Voib suisa oelda, et tegu on kapitalismiuhiskonda toetava teosega. Uks olulisi teoses peegelduvaid seisukohti on, et heaoluuhiskond kohustab osa inimesi asjadeks, milleks nad ise pole tegelikult nousolekut andnud: nad peavad maksma teiste heaolu eest. See tahendab susteemi mittelegitiimsust. Koigele lisaks tuleb arvestada, et kui inimesed pole andnud oma nousolekut teatud asjade tegemiseks, siis puuduvad neil ka vastavad kohustused, mille taitmiseks neid sundida saaks. Nozicki silmis pole riigil oigust sekkuda inimeste omandioigustesse ja omavahelistesse vabatahtlikesse lepingulistesse suhetesse. Riigil puudub tema silmis alus, mis oigustaks taolist tegevust.

Nozicki minimaalriigis on voimul kohustus kaitsta individuaalseid omandioigusi, maksustamata uksikisikuid rohkem kui nende kaitsmiseks (nii uksteise kui valisohtude eest) on vajalik. Ta ei poolda, et riik votab endale oiguse panna rikkamaid maksma rohkem raha vaid selleks, et vaesed sellest kasu saaksid. ^[5] Seejuures eristab Nozick "minimaalset riiki" ja "ultraminimaalset riiki". Ultraminimaalne riik pakub kaitset (naiteks politsei teenuseid) vaid neile, kes on selle eest maksnud. Nozick argumenteerib aga, et moraalselt oigustatud on "minimaalne riik", mis pakub kaitseteenuseid ka neile, kes selle eest maksnud ei ole. Kuigi Nozick leiab, et rikkamad peavad maksma vaesematele kaitseteenuste osutamise eest, taunib ta seda, kui rikkamad peavad maksma vaesemate toidu ja arstiabi eest.

Osa Nozicki teosest vastandub eksplitsiitselt teise Ameerika Uhendriikide filosoofi John Rawlsi teosele " Oigluse teooria ", mis ilmus moned aastad varem (1971) ning sai kiiresti populaarseks ja mojukaks. Kui Rawls usub, et uhiskonnas tuleb asjad korraldada nonda, et vaeseim kiht sellest koige rohkem voidaks, siis Nozick vaidleb sellele vastu. Seejuures nii Rawls kui Nozick hulgavad vordsuse ideaali. Rawlsi jargi pole ebavordsus mingi patt, kui edukamate ja rikkamate tegevuse tagajarjel kasvab ka vaesemate heaolu. Nozick aga kritiseerib mistahes sunniviisilist raha umberjagamist rikkamatelt vaesematele.

Nozick arendas edasi John Locke 'i loomuliku oiguse teooriat, oeldes, et isiku omandioigused on sekkumatud ehk nende omandi umberjagamine on loomuvastane. Nozicki arvates on vaid inimesel endal oigus otsustada, mida ta oma varaga (sealhulgas rahaga) peale hakkab. ^[2]

Nozicki teose esimene osa argumenteerib anarhia ehk riigivoimu puudumise vastu. Teose teine osa argumenteerib, et minimaalne riik on moraalselt oigustatud ja ka vajalik. Kui Locke'i kasitluses tekivad riik ja raha uhiskondliku kokkuleppe kaudu, siis Nozick esitab skeemi, kuidas minimaalne riik saanuks tekkida nahtamatu kae protsessis, mille mitte uhelgi etapil pole riigi rajamist seatud eesmargiks ega selles ka kokku lepitud. Teose kolmandas osas argumenteerib Nozick, et minimaalne riik on ka piisav ja et mis tahes ulatuslikum riik pole moraalselt oigustatud. Seejuures leiab Nozick, et kaasaegsed kapitalistlikud riigid on votnud endale liiga ulatuslikud oigused uksikisikute ule. Nozick kritiseerib siin mitmesuguseid utoopia projekte sel alusel, et selliste utoopiate teostamiseks on vaja ule soita isikute oigustest. Eelkoige leiab Nozick, et ei saa olemas olla uhte "parimat uhiskonda koigi jaoks" inimeste suurte erinevuste tottu.

Kuigi Nozick leiab, et riigil puudub oigus sundida kodanikke maksma vaeste heaolu eest, eristab ta jarsult riigi ja kogukonna vahel. Nozicki kasitluses tohivad vabatahtlike kogukonnad minimaalse riigi raames katsetada kas voi kommunistlikku uhiskonda. Ainsaks piiranguks on vabatahtlikkus ? nii kogukonda sisenemise kui sellest valjumise ule peab isik saama ise vabalt otsustada.

Samuti peab Nozick teoorias voimalikuks riigivoimu teostatavat sunniviisilist varade umberjagamist tingimusel, et seda tehakse ajaloolise ebaoigluse leevendamiseks, kompenseerimiseks ja heastamiseks. Nozick ei paku siin aga midagi enamat uitmottest, nentides, et iga maa peab ise valja uurima oma isearasused ja selle, kes praegustest vaestest on vaesed selleparast, et nende esivanemate omandioigusi rikuti.

Nozicki teoses, mis on ilmunud 1974, on tunda tugevat vastumeelsust sotsialismileeri (Noukogude Liit ja tema liitlased) ideoloogia vastu, marksismi vastu. Samas kritiseerib ta teravalt asja loppenud Vietnami soda ja USA kui riigi tohutut voimu oma kodanike ule.

1975. aastal voitis Nozicki teos "Anarhia, riik ja utoopia" preemia [ National Book Award ] filosoofia ja religiooni kategoorias. Seda raamatut on tolgitud rohkem kui kumnesse keelde. Suurbritannia Times Literary Supplement kandis selle raamatu 100 teise maailmasoja jargse mojukaima teose nimekirja.

Teose paragrahvis "Kogemuste masin" [Experience Machine] esitatud motteline eksperiment on saavutanud iseseisva kuulsuse. Nozick esitab siin argumendi hedonismi vastu: me tahama midagi tegelikult olla ja midagi tegelikult teha; me ei noustuks elama virtuaalreaalsuses, kogemuste masinas.

Hilisemad tood [ muuda | muuda lahteteksti ]

Esimene raamat, mille Robert Nozick parast "Anarhia, riik ja utoopia" kirjutas, oli epistemoloogiline "Philosophical Explanations" (1981), kus ta arutleb moistete ule nagu " teadmine " ja " vaba tahe ". Samuti kirjutab Nozick selles teoses elu mottest , kuigi rohkem keskendub ta antud teemale jargmises teoses "The Examined Life" (1989). "The Examined Life'i" teemade ringi on vaga lai, ulatudes armastusest holokaustini . ^[3]

Nozicki neljas raamat kannab pealkirja "The Nature of Rationality" (1993). Nii monegi inimese arvates on tegu "Anarhia, riik ja utoopia" korval teise tippteosega tema sulest. Ta katsub lugejale edasi anda volu, mida pakub vaitluskunst. Argumenteerimise oskus oli asi, mida Nozick rakendas ka poliitikat uurides, mistottu oli "The Nature of Rationality" talle moneti kui poordumine nooruspolve. ^[3]

"Socratic Puzzles" (1997) on esseedekogumik, mis sisaldab veel moningaid luhemaid lugusid. Viimase teosena Robert Nozicki ilmus "Invariances: The Structure of the Objective World" (2002). Selles katsub ta objektiivselt arutleda vajaduste ning moraalsete vaartuste ule, rakendades bioloogiat ning fuusikat . ^[3]

Kuigi Robert Nozicki "Anarhia, riik ja utoopia" jargsed raamatud ei palvinud kaugeltki sedavord suurt tahelepanu kui filosoofi esikteos, olid need vahemalt sama vastuolulised kui tema poliitikafilosoofia suurteos. ^[2]

Looming [ muuda | muuda lahteteksti ]

Armastuse koidik [ muuda | muuda lahteteksti ]

Nozick utleb artiklis "Love's Bond", et romantilisele armastusele , vanemlikule armastusele , kodumaa-armastusele jt armastuse liikidele on uhine, et armastaja heaolu on seotud sellega, keda ja mida ta armastab. Kui temaga juhtub midagi halba, siis ka armastajaga (kuigi mitte tapselt sama asi); ja kui midagi head, siis ka armastajaga. Siiski ei paranda minu enesetunnet armastatu iga eelistuse rahuldamine: kaalul peab olema tema heaolu. Kui armastust ei ole, siis muutused teiste inimeste heaolus uldiselt ei mojuta minu heaolu. Naljahada voib mind liigutada, kuid ma ei pruugi tunda, et mul endal laheb halvemini. Armastus ei tahenda tingimata, et teisest hoolitakse sama palju voi rohkem kui endast. Kui teise heaolu minu heaolu kas voi natukenegi samas suunas mojutab, siis on tegu armastusega. Need, keda ma armastan, on just nagu osa minust. (Armastajat peab teise heaolu ka emotsionaalselt mojutama; asi peab olema teises, mitte assotsiatsioonides minu endaga; meeleolu peab muutuma; muutunud meeleolu peab kestma; peab olema uldine kalduvus, et teise heaolu mind niimoodi mojutab.)

Armunud oleku korral moeldakse armastatust enam-vahem kogu aeg, tahetakse kogu aeg puudutada ja koos olla, tema juuresolek erutab, ei saa magada, tundeid valjendatakse luuletustega, kingitustega ja muul viisil teisele roomutegemisega, vaadatakse teineteisele sugavalt silma, suuakse kuunlavalgel, igatsetakse vahegi aega lahus olles, naeratatakse teise tegusid ja utlusi meenutades, tuntakse roomu teiste vaikestest norkustest, roomustatakse, et ollakse teineteist leidnud, leitakse, et koik on voluvad ja kenad, ja arvatakse, et koik peavad minu onne tundma. Teised hooled ja kohustused muutuvad vaheoluliseks taustaks. Kui armumine ei ole vastastikune, siis ilmub melanhoolia , motiskletakse pidevalt selle ule, mis valesti laks, fantaseeritakse asjade kordaminemisest, hiilitakse kohtades, kus loodetakse armastatut naha, helistatakse, et kuulda tema haalt, koik teised tegevused tunduvad lamedad, voivad tulla enesetapumotted. Armunud olekust voib saada alguse pusiv romantiline armastus voi see kaob. Pusiva romantilise armastuse korral kaks inimest otsekui uhinevad, moodustades "meie" ( Robert Solomon , "Love"). Romantiline armastus ei pruugi niisugune olla: romantiline armastus on tahtmine seda meiet moodustada, tunne, et just see inimene on selleks oige, ja tahtmine, et teine tunneks samamoodi. (Oleks lahkem, kui arusaamine, et see pole oige inimene, kaotaks selle soovi alati ja kohe ara.) Nozick arvab, et see soov on romantilise armastuse loomuses, see on osa sellest, mida armastus silmas peab.

"Meie" moodustab uus suhete vork, mille tottu nad enam eraldi ei ole. Esiteks, nagu igasuguse armastuse puhul, soltub armastaja heaolu armastatu heaolust. Armastaja hoolitseb ja lohutab raskuste korral mitteisekalt, kuigi ta aitab kaasa ka omaenda heaolule. Armastus on kindlustus saatuselookide vastu. Ka autonoomia on nuud uhine, monesid otsuseid ei saa enam uksi teha. Kui heaolus ollakse vastastikku soltuvad, siis pole ime, et otsuseid tehakse koos, isegi kui asi puudutab eeskatt uhe heaolu. (See puudutab suurel maaral isegi otsust suhe lopetada.)

Neid nimetatakse paariks, ja nad tahavad maailma silmis seda olla. Selleparast on samasoolistel paaridel, kellel seda voimalust ei ole, tosine takistus.

Meie identiteet ei tahenda, nagu individuaalset identiteeti enam poleks voi nagu uksiku identiteet oleks meie identiteedi osa. Individuaalne identiteet on nuud teistsugune: selle identiteedi puhul kummalgi niisugune hoiak, mis teeb teise psuhholoogiliselt iseenda identiteedi osaks. Kellegi armastamine voib osalt olla puhendunud valvelolek tema heaolu suhtes ja oma seose suhtes temaga. (Identiteedi osa ongi voib-olla see, mille suhtes ma pidevalt eriti valvel olen.) Oma eraldi identiteedi puhul ollakse naiteks valvel oma nime suhtes. Samamoodi ollakse naiteks lendamise ohtude suhtes palju rohkem mures siis, kui teine lendab uksinda; tundub usutav, et "meies" osalev isik on uldiselt valvel teist ahvardavate ohtude parast, mis ahvardavad tagasiminekuga individuaalsele identiteedile, ja need on eriti nahtaval suure fuusilise eraldatuse korral. Uhisidentiteedi tunnus on ka omamoodi toojaotus: kui midagi loeb see, kes on rohkem huvitatud, siis "meie" on selle vastu votnud. Kui paar laguneb, siis hakatakse koike ise lugema, sest enam ei saa teine seda minu eest teha. (Uks kriteerium on ka see, et partnerit ei puuta valja vahetada.) Nii nagu keegi voib mottes iseendaga vestelda, voidakse ka mottes armastatuga koos olla ja vestelda ning oelda teistele tema haaletooniga asju, mida tema utleks.

Kui kujutada individuaalset mina kinnise kujundina, millel on pidev selge piir, siis "meie" puhul oleks kaks kujundit koos ja nendevaheline piir kadunud (sudame kujund?). Seksuaalne kogemus, kokkuvoolamine ja uhtesulamine peegeldab "meie" moodustumist ja aitab sellele kaasa. Tahenduslik too, loov tegevus ja areng voivad mina kuju muuta. Intiimsed koidikud muudavad mina piire ja selle topoloogiat, romantiline armastus uhel moel ja soprus teisel moel. Individuaalne mina voib seostuda "meiega", millega ta samastub, kahel moel: "meie" voib tema jaoks olla iseenda vaga tahtis aspekt ja ta voib iseennast naha "meie" osana. Voib-olla meestel on sagedamini esimene vaade ja naistel teine, kuigi molemad peavad "meiet" vaga tahtsaks. Kummalgi juhul ei pea "meie" individuaalset mina autonoomiast taiesti ilma jatma. Romantilises "minas" tahab kumbki isik teist taielikult omada, kuid vajab ka, et teine oleks soltumatu ja mittealluv, et uhisidentiteet saaks individuaalset identiteeti suurendada. Ka teise heaolu nouab mittealluvat autonoomiat. Soov teist taielikult omada ei tulene Nozicki arvates soovist domineerida. Teist tahetakse omada sama taielikult nagu iseenese identiteeti, see valjendab uue identiteedi moodustumist, voi see ehk lihtsalt ongi see soov seda moodustada. Erinevalt Georg Friedrich Wilhelm Hegeli ebastabiilsest isanda ja teenri dialektikast lepituvad romantilises "meies" teise autonoomia ja taielik omamine uhises imelises suuremas identiteedis.

Armastussuhte tuum on see, kuidas armastajad seda naevad, mis tunne on neil selles iseenda ja teise kohta ning kuidas nad on teineteisele head. Kumbki saab ja annab roomu, nad valjendavad seda sageli manglemisega. Kui me votame vastu taiskasvanud armastust, siis meid peetakse selle vaariliseks, et olla koige intensiivsema armastuse esmane objekt; lapsepolve oidipaalses kolmnurgas me seda ei kogenud. ( Telemachose , Penelope ja Odysseuse lugu naitab perekonnakolmnurka teise nurga alt: isa on vajalik kaitsja. Kui ema on nii ligitombav, nagu laps arvab, siis isa araolekul ilmuvad teised kosilased. Ja erinevalt isast, kes poega ei tapa ega vigasta, on need toesti vaenlased.) Nahes, et teeme teist onnelikuks, oleme iseendaga rohkem rahul.

Et kellegi armastus mind hooguma paneks, peab ta armastama mind ennast, mitte ilustatud versiooni minust. Partner tunneb koiki minu omadusi. Vanemad panevad lapsed monede kehaosade parast ebamugavust tundma, ja intiimsuses need tunded muunduvad. Armastuse taielikus intiimsuses tuntakse kogu inimest ning puhastatakse, aktsepteeritakse ja tervendatakse. Inimesed soovivad, et neid armastataks nende endi, mitte nende omaduste, naiteks raha parast. Mind armastatakse millegi muu parast, kui see, mille parast mind armastatakse, on minu enesepildi voi identiteedi perifeerias. Kui kellegi enesepildi keskmes ongi raha (voi ilu voi tarkus), siis ta ei pruugi olla selle vastu, et see on armastuse ajendaja. Armuda voidakse teatud omaduste parast, aga lopuks tuleb ikkagi hakata armastama inimest ennast, mitte omaduste parast, vahemalt mitte mingi kindla omaduste komplekti parast. Me armastame inimest, kui koos temaga olemine (naiteks koos Eevaga olemine, mitte koos nii- ja niisuguste omadustega inimesega koos olemine) on meie identiteedi silmatorkav osa. Armastuse kujunemisel pidi omadustel olema tahtis roll, sest miks muidu ei armastatud ka kedagi teist? Aga kui omaduste parast armastamine jatkub, siis armastus tundub tingimuslik. Voib-olla tuleb armastusest moelda nagu vermimisest partidel: parast vermimist armastatakse inimest nii, et see ei pohine enam omadustel. Sellele aitab kaasa, kui armastus pohineb algul suurel hulgal omadustel. Ent inimestevaheline armastus ei ole muutumatu. Kuigi see ei soltu enam omadustest, mis selle vallandasid, voivad uued negatiivsed omadused selle aja jooksul uletada. Voi uus vermimine teise inimese poolt. Aga "meies" osalev isik ei otsi sellist muutust. Kui kedagi armastataks teatud omaduste parast, siis peaks ju otsima kedagi, kellel need omadused on veel suuremal maaral. ( Platoni teooria on selle koha pealt eriti haavatav.) Valmisolek armastatu valja vahetada pole kooskolas armastuse hoiakuga. Armastuse hoiak ei ole siiski irratsionaalne. Kui ollakse inimest juba hasti tundma oppinud, siis nouaks palju aega ja energiat, et teise inimesega umbes sama kaugele jouda. (Aga kas ei voiks loota, et kokkuvottes on ikkagi kasud sees?) Uue inimese suhtes ollakse ebakindel; alles parast pikaajalist uhist kogemust, tulisid ja kriise saab tundma oppida inimese usaldusvaarsust, vastupidavust ja kaastundlikkust. Uue kandidaadi uurimine annab toenaoliselt negatiivse tulemuse ja teeb lopu olemasolevale suhtele. Energiat tasub kulutada pigem olemasoleva "meie" parandamisele. Sellised nouanded pole rumalad, kuid on valised, sest need ei lahtu mitte armastuse loomusest, vaid sellest, et asendus ei tasu ara. Mis eriline vaartus on sellel, et me tahame uhele inimesele truuks jaada? Me ei taha muidugi partnerile haiget teha, aga see pole ammendav vastus. On veel uks majanduslik kaalutlus: kindla kaubanduspartneri puhul kohanetakse temaga, ja see annab teatud tagatise truuks jaamisele, sest kohanemiseks kulutatud ressursid oleks teiste puhul raisatud. Pealegi, selline kohanemine eeldab teiselt tagatist, mis laheb kaugemale tema enda kohanemisest; monikord on kasulik uhineda uheks firmaks.

Valmidus lohkuda see "meie", millega end suuresti samastan, oleks valmidus lohkuda oma mina laiendatud minana. Selleparast ei saa kavatseda vajuda teise "meiesse", kui ei ole lakatud samastamast end praegusega, lakatud armastamast. Ja kavatsus moodustada uus "meie" oleks ikkagi kavatsus seda juba mitte lohkuda. Armastusele on olemuslik, et "meiet" ei olda valmis lohkuma. Ei olda valmis leidma uut, olgugi et paremat partnerit, samamoodi nagu ei olda valmis lohkuma oma isiklikku mina, et selle jarjepidevuseta asendaks uus, voib-olla parem mina. (Teine asi on iseenda taiustamine, muutmine.)

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jaanud. Jatkamine on koigile lahkesti lubatud.

Tunnustus [ muuda | muuda lahteteksti ]

• 1975 ? National Book Award ("Anarhia, riik ja utoopia")
• 1982 ? Ralph Waldo Emersoni auhind ("Philosophical Explanations")

Raamatud [ muuda | muuda lahteteksti ]

• 1974 ? Robert Nozick. " Anarchy, State, and Utopia ". Basic Books, ISBN 978-0465051007 [1]
• 1981 ? Robert Nozick. "Philosophical Explanations". Belknap Press, ISBN 978-0674664791 [2]
• 1989 ? Robert Nozick. "The Examined Life. Philosophical Meditations". Simon & Schuster, ISBN 978-0671725013 [3]
  • Love's Bond. Veebis
• 1991 ? "The Philosophy of (Erotic) Love". Eessona Artur C. Danto , toimetanud Robert C. Solomon ja Kathleen M. Higgins . University Press of Cansas. Kogumiku lehekulgedel 417?432 avaldati Robert Noziku kirjutis "Love's Bond", mis esmakordselt ilmus 1989. aastal Nozicku raamatu "The Examined Life" uhe peatukina [4] . ISBN 978-0700604807
• 1993 ? Robert Nozick. "The Nature of Rationality". Princeton University Press , ISBN 978-0691020969 [5]
• 1997 ? Robert Nozick. "Socratic Puzzles". Harvard University Press , ISBN 978-0674816534 [6]
• 2001 ? Robert Nozick. "Invariances: The Structure of the Objective World". Belknap Press, ISBN 978-0674012455 [7]

Tolked eesti keelde [ muuda | muuda lahteteksti ]

• 2018 ? Robert Nozick. Anarhia, riik ja utoopia . Tolkinud Juri Eintalu , jarelsona Mats Volberg . Tartu : Ilmamaa , ISBN 978-9985775950

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Kogemusmasin

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Jonathan Wolff . "Robert Nozick. Property, Justice, and the Minimal State" (sari "Key Contemporary Thinkers"). Stanford : Stanford University Press , 1991 , 184 lk, ISBN 978-0804718561 [8]
• Giovanna Borradori . "Conversazioni Americane". Sagittari Laterza, 1991 . Ingliskeelne valjaanne ilmus 1994. aastal pealkirjaga "The American Philosopher: Conversations with Quine, Davidson, Putnam, Nozick, Danto, Rorty, Cavell, MacIntyre, Kuhn". Chicago : University of Chicago Press , 1994 , 192 lk, ISBN 978-0226066486 Intervjuu Robert Nozikuga on ara toodud lehekulgedel 70?85 [9]
• A. R. Lacey . "Robert Nozick". Princeton : Princeton University Press , 2001 , 224 lk, ISBN 978-0691090450 [10]
• G. A. Cohen . "Self-Ownership, Freedom, and Equality" (sari "Studies in Marxism and Social Theory"). Cambridge : Cambridge University Press , 1995 , 288 lk, ISBN 978-0521477512 . Raamatus peatukid "Robert Nozick and Wilt Chamberlain: how patterns preserve liberty (lk 19?37) ja "Marxism and contemporary political philosophy, or: why Nozick exercises some Marxists more than he does any egalitarian liberals" (lk 144?164) [11]
• "Robert Nozick" (sari "Contemporary Philosophy in Focus"). Toimetanud David Schmidtz. Cambridge : Cambridge University Press , 2002 , 242 lk, ISBN 978-0521006712 [12]
• Cristian Ionut Vasilescu . "Understanding Utopia And The Natural Rights In Robert Nozick's Anarchy, State and Utopia". BookSurge Publishing, 2006 , 126 lk, ISBN 978-1419635243 [13]
• "Natural Rights Liberalism from Locke to Nozick" (sari "Social Philosophy and Policy"). Toimetajad Ellen Frankel Paul, Fred D. Miller ja Jeffrey Paul. Cambridge : Cambridge University Press , 2005 , 424 lk, ISBN 978-0521615143 . [14]
• Ralf M. Bader . "Robert Nozick" (sari "Major Conservative and Libertarian Thinkers"). Continuum International Publishing Group Inc, 2010 , 160 lk, ISBN 978-1441180094 [15]
• "The Cambridge Companion to Nozick's Anarchy, State, and Utopia" (sari "Cambridge Companions to Philosophy"). Toimetanud Ralf M. Bader ja John Meadowcroft. Cambridge : Cambridge University Press , 2011 , 332 lk, ISBN 978-0521120029 [16]
• Lester H. Hunt . "Anarchy, State, and Utopia: An Advanced Guide". Wiley-Blackwell, 2015 , 240 lk, ISBN 978-1118880470 [17]

Eestikeelne kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Piibe Jogi . Oigus ja eetika: Teooriaid oigusest ja oiglusest 20. sajandi oigusfilosoofias . Juura , 1997 , 224 lk, ISBN 998-5822749 Raamatu peatukk "Oigluse teooria. Robert Nozick" on esitatud lehekulgedel 193?203
• Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost . Koostanud ja toimetanud Gerhard Schwarz, Gerd Habermann ja Claudia Aebersold Szalay. Liberalismi Akadeemia , 2012 , 242 lk, ISBN 978-9949307432 Raamatu peatukk "Robert Nozick. Anarhia, riik ja utoopia" on esitatud lehekulgedel 158?159

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Robert Nozicku hauaplaat . findagrave.com
• Robert Nozick: Political Philosophy . iep.utm.edu
• Robert Nozick's Political Philosophy . plato.stanford.edu