See artikkel ootab keeletoimetamist . Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada . ( Kuidas ja millal see markus eemaldada? )

Riigi rahandus
See artikkel on osa teemast: Rahandus ja maksud
Maksud Uksikisiku tulumaks Palgamaksud Tulumaks Aktsiis Maamaks Kaibemaks Sotsiaalmaks Tollimaks Tootuskindlustusmakse Eesti maksususteem
Maksustamine Maksumaar Uhetaoline tulumaks Astmeline tulumaks Regressiivne tulumaks
Maksustamine maailmas Maksude osakaal SKPst
Majanduspoliitika Rahapoliitika keskpank kullastandard Fiskaalpoliitika riigieelarve defitsiit riigilaen Kaubanduspoliitika toll WTO
Rahandus Finantsturg Rahaturg Kapitaliturg Aktsiabors Laen
Pangandus Foderaalreservi susteem Maailmapank Jooksevkonto Kohustuslik reserv

Monetaarpoliitika ehk rahapoliitika all moistetakse riigi keskpanga tegevust. ^{[ viide? ]}

Monetaarpoliitika eesmark on tagada raha pusivus. Raha stabiilsusena kasitletakse enamasti hinnataseme pusivust ja inflatsioonimaara juhitavust.

Rahapoliitika ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

1950. ja 1960. aastatel leiti, et investeerimisele ja majanduskasvule on oluline, et keskpangad hoiaksid intressimaarad madalad, mis toi kaasa rahapakkumise kasvu ja kiire inflatsiooni .

1970 . aastatel otsustas enamik OECD riikide keskpankasid korgest inflatsioonist tulenevalt uuesti hinnastabiilsust kindlustama hakata ja seadis eesmargiks rahamassi kasvu kontrollimise, mis omakorda toi kaasa intressimaarade ulatusliku koikumise.

1980. aastate eduka kiire inflatsiooni puudumise voib eeltoodud rahapoliitika arvele seada, kuid seejarel on rahapakkumise kontrollimine uha vahem kasutust leidnud, sest seosed baasraha ja laiemate rahaagregaatide ning uhtlasi ka inflatsiooni vahel on hagusemaks ja keerukamalt ennustatavaks muutunud.

Tanapaeval seab inflatsioonieesmargi valitsus ja viib ellu keskpank. Sel juhul on maaratud, kui palju inflatsiooni koikus. Kui eesmarki prognoosidega vorreldes selgub, et inflatsiooniennustus on korgem kui seatud eesmark, voib keskpank range rahapoliitikaga (intressimaara tostes ja rahamassi kasvu aeglustades) protsessi juhtida. Kuna inflatsioonimaara siht seatakse tavaliselt lahemateks aastateks, on selle tegelikku arengut suhteliselt keeruline hinnata ja keskpank voib ka vigu teha.

Paljudel riikidel toimib rahapoliitika lahtuvalt vahetuskursieesmargist. Sellesse gruppi kuuluvad fikseeritud vahetuskursiga riigid (ka valuutakomiteed , mis on fikseeritud kursi rangem vorm), vahetuskursikoridore voi perioodilist devalveerimist kasutavad riigid ja koige rangemaks vahetuskursieesmargiks on mingi teise valuuta taielik kaibelevotmine (dollariseerumine voi euroiseerumine).

Valitsustel on tavaliselt alati raha pigem puudu kui ule ja kuna keskpank on sularaha eksklusiivne pakkuja, siis voib tekkida kiusatus panna rahatrukkimise masin valitsuse eelarve puudujaake katma. Selline tegevus on ajalooliselt paljudes riikides aset leidnud ja alati kaasa toonud ulatusliku inflatsiooni.

Valitsuse puudujaakide rahastamise valtimiseks on keskpangad end valitsusest soltumatumaks muutnud. Keskpankade soltumatus on tavaliselt fikseeritud kas riikide pohiseaduses, keskpangaseaduses vm oiguslikul tasandil. Euroopa Keskpanga soltumatus on naiteks fikseeritud Maastrichti lepingus , Eesti Panga oma Eesti Panga seaduses .

Kommertspankadega on labi ajaloo olnud rohkelt probleeme ( panganduskriisid , pankotid jne), siis nende usaldus pusib raha vabal vahetatavusel sularaha vastu suvalisel hetkel. Kui hoiustajad arvavad, et nende hoiused ei ole enam vabalt sularahaks vahetatavad, tekib neil ohutunne, mis sunnib neid raha pangast valja votma. Kui selline ohutunne levib paljudele klientidele, tekivad pangakriisid ( bank run ), kus arvukad sularaha hoiuseid valja votvad kliendid pohjustavad konkreetses pangas sularahakriisi ja voivad viia selle pankrotistumiseni. Kui ilma rahata jaada hirm veelgi levib, voib see mojuda ka teistele finantsinstitutsioonidele ja seega tekkida susteemse kriisi oht.

Susteemne kriis tekib, kuna pankadel on tihti ulatuslikes kogustes uksteise aktivaid ja kui uks pankadest nuud pankrotistub, muutuvad selle aktivad vaartusetuks, mis voib omakorda kaasa tuua ka teiste pankade pankrotistada.

Susteemse kriisi ohu valtimiseks on pankadel ranged tegutsemiseeskirjad ja usaldusnormatiivid , mille rakendamist ja elluviimist kontrollib pankade jarelevalve susteem, mis voib olla keskpangaga seotud, kuid voib tegutseda ka eraldi organisatsioonina.

Rahapoliitika ja rahanduspoliitika [ muuda | muuda lahteteksti ]

Rahanduspoliitikat ehk taitevvoimu (valitsuse) eelarvepoliitikat ei tohi segi ajada rahapoliitika ehk monetaarpoliitikaga, mis juhib rahapakkumist ja valuuta stabiilsust, pidades tihti silmas tarbijahindade inflatsiooni. Euroala rahapoliitikat kujundab taitevvoimust ehk Euroopa Komisjonist ja liikmesriikide valitsustest soltumatu Euroopa Keskpank , samas kui riikide rahanduspoliitika allub liikmesriikide valitsuste ja parlamentide poliitilisele juhtimisele.

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Eesti rahapoliitika