Populism ( ladina sonast populus 'rahvas') on diskursus , ideoloogia voi maailmavaade , mis kritiseerib ja moistab hukka "eliiti" ning tostab esile "rahvast". ^[1]

Definitsioon [ muuda | muuda lahteteksti ]

Moiste tapsema defineerimise osas teadlastel uksmeelt pole. Cas Mudde ja Cristobal Rovira Kaltwassari definitsiooni jargi on populism "ohukese keskmega ( thin-centered ) ideoloogia, mille kohaselt jaguneb uhiskond kaheks sisemiselt uhetaoliseks ja omavahel lepitamatus vastuolus olevaks leeriks ? "rikkumata rahvaks" ja " korrumpeerunud eliidiks" ? ja mis vaidab, et poliitika peab olema rahva tahte valjendus". ^[2]

"Rahvas" on seejuures (paremal juhul) reaalsust lihtsustav ja tolgendav konstruktsioon , mille ebamaarasus voimaldab seda kasutada erinevate valijagruppide poole poordumiseks ja uhise identiteedi loomiseks. Populistid raagivad "rahvast" tavaliselt kolmes tahenduses: rahvas kui suveraan , korgeima voimu kandja; rahvas kui lihtrahvas; rahvas kui rahvus . "Rahvast" eristatakse "eliidist" tavaliselt moraalsel alusel ning poliitilise tugevuse, sotsiaalmajandusliku staatuse ja rahvuse jargi. Populistid kujutavad poliitilist , majandus -, kultuuri - ja meediaeliiti kui uhtset homogeenset korrumpeerunud ruhma, mis ignoreerib rahva tahet voi tootab sellele vastu. Erandiks loetakse voimupositsioonil olevad populistid ise ja nende toetajad. ^[3]

Kuigi moned autorid on seisukohal, et voimule saanud populistid ei saa oma olemuse tottu ise kaua sel positsioonil pusida, siis on mitmeid naiteid (sh Hugo Chavez ), kus populistid jatkavad edukalt eliidivastast retoorikat , defineerides umber "eliidi" tahenduse ja vaites, et tegelikku voimu ei hoia demokraatlikult valitud juhid, vaid mingid ebaseaduslikud varjatud joud. Oma ebaonnestumisi voidakse naiteks seletada nende vastu suunatud majanduseliidi oonestustegevusega. "Rahvast" etnilises tahenduses kasutavad Euroopa ksenofoobsed populistid immigrante ja rahvusvahemusi kull eliidi osaks pea, kuid vaidavad, et eliit eelistab seista nende, mitte poliselanike huvide eest. Kui "rahva" ja "eliidi" hulka loetavad inimesed kuuluvad erinevatesse etnilistesse gruppidesse , siis voib populism muutuda taielikult osaks rahvuslusest . ^[3]

Paljud populistid on kriitilised esindusdemokraatia suhtes, kus kodanikud on suhteliselt passiivses rollis, ja toetavad otsedemokraatlike mehhanismide, naiteks rahvahaaletuse kasutamist, mis valjendavat rahva tahet paremini. Kuna populism kaitseb rahva suveraansuse pohimotet eesmargiga anda voimu juurde ruhmadele, kes tunnevad, et poliitiline eliit ei esinda neid, siis voib seda naha demokratiseeriva jouna. Samas soodustab populismi monistlik ja absoluutset "rahva tahet" rohutav olemus autoritaarseid suundumusi ja koigi nende rundamist, keda peetakse ohuks rahva uhtsusele. ^[4]

Populismi kombineeritakse peaaegu alati teiste, vaga eripalgeliste ideoloogiatega. Populistid voivad olla vasak - voi parempoolsed , konservatiivsed voi progressiivsed , religioossed voi sekulaarsed . Populismi avaldumisvormi eripara ? teatud ideoloogiaga seotus ning "rahva" ja "eliidi" defineerimine ? tuleneb konkreetsetest kohalikest oludest. Naiteks praktiliselt koik Euroopa Liidus tegutsevad populistid on euroskeptilised . ^[5]

Populismi definitsiooni on kohati kritiseeritud selle laiahaardelisuse parast, on vaidetud, et sellega voib potentsiaalselt kirjeldada koiki poliitilisi liikumisi, erakondi ja tegelasi. Sellele suudistusele vastates leiavad Cas Mudde ja Cristobal Rovira Kaltwassar, et populism eristub selgelt kahest mittepopulistlikust poliitilisest nahtusest: elitismist ja pluralismist . Elitism sarnaneb populismiga, kuid seal on "hea" ? moraalselt, kultuuriliselt ja intellektuaalselt ulimuslikum ? hoopis "eliit", samal ajal kui "rahvas" on ohtlik, valelik ja labane. Pluralism ei jaga populismi ja elitismi dualistlikku vaadet, uhiskonna jagamist homogeenseks "heaks" ja homogeenseks "pahaks" leeriks. Pluralismi jargi koosneb uhiskond paljudest osaliselt kattuvatest erinevate ideede ja huvidega gruppidest, kellest voimalikult paljudega tuleks poliitikas arvestada, hoides ara voimu koondumise uksikute ruhmade katte. ^[6]

Ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kuigi populismi esineb tanapaeval teatud maaral peaaegu koikjal maailmas, on see koige olulisemat rolli manginud Euroopas, Pohja-Ameerikas ja Ladina-Ameerikas . ^[5] Euroopas avaldus populism esimest korda agraarse narodnikute liikumisena 19. sajandi lopu Venemaal , mis omakorda inspireeris mitmeid 20. sajandi alguse agraarseid liikumisi Ida-Euroopas . Nende liikumiste jaoks oli talupoeg peamine moraali allikas ja maaelu uhiskonna alus, vastandades seda linnaeliidile, tsentraliseermistendentsidele ja kapitalismi materiaalsusele. Kommunistid ja fa?istid kasutasid teatud ulatuses populismi, eriti kui nad tegutsesid veel liikumisena, kuid nende loodud riigikorrad olid siiski pigem elitistlikud ja tostsid "rahva" asemel esile juhti, rassi , riiki vms. Teisele maailmasojale jargnenud esimestel kumnenditel ei kasutatud Euroopa poliitikas populismi praktiliselt uldse. ^[7]

Populism muutus Euroopas markimisvaarseks nahtuseks 1990. aastate lopus, mil poliitikas ja uhiskonnas aset leidnud muutuste (nagu Euroopa integratsioon ja sisseranne ) mojul kerkisid esile populistlikud paremaarmuslikud parteid, mis kombineerisid populismi autoritaarsuse (range korra taotlemise) ja nativismiga (ideega, et riigis peaks elama vaid poliselanikud ja ulejaanud inimesed ohustavad uhtset rahvusriiki ). Esimene selline partei oli Prantsusmaa Rahvusrinne . Ida- ja Kesk-Euroopa kommunistlike riigikordade kokkuvarisemise ajal ja jarel sealses poliitikas levinud populismis anti "eliidi" roll kommunistlikule parteile ning "rahva" esindajaks pretendeerisid esimesteks vabadeks valimisteks loodud suured katusparteid ( umbrella parties ). Nende parteide lagunemise jarel tekkis hulk vaiksemaid parempoolseid, tsentristlikke ja vasakpoolseid populistlikke erakondi, kellest paljude eluiga jai luhikeseks. Postkommunistlike uhiskondade populistide suudistuse kohaselt oli uus demokraatlik eliit osa vanast kommunistlikust eliidist voi nende varjatud kaasosaline ning kutsusid ules uuele revolutsioonile , mis nad loplikult valja torjuks ja voimu rahvale annaks. Selliseid vaiteid on kasutanud naiteks Poola partei Oigus ja Oiglus ning Ungari partei Fidesz . ^[8]

Kuigi Euroopas esinev populism on ennekoike parempoolne, andis 2000. aastate majanduskriis hoogu ka vasakpopulistidele nagu Syriza Kreekas ja Podemos Hispaanias . Ka need erakonnad kipuvad olema euroskeptilised, kuigi nende pohjused pole seotud riigi ja rahvuslusega nagu parempopulistidel , vaid sotsiaalteemade ja sotsialismiga . ^[9]

Suhe demokraatiaga [ muuda | muuda lahteteksti ]

Populism mojutab libreaalset demokraatlikku riigikorda nii positiivselt kui ka negatiivselt. Positiivse poole pealt voib see anda kaasaraakimise voimaluse uhiskonnaruhmadele, kes tunnevad, et poliitiline eliit ei esinda neid. Populism voib mobiliseerida torjutud uhiskonnaruhmi, aidata neil poliitilisse susteemi integreeruda ja suurendada nende poolt eelistatud poliitikaotsuste realiseerumise voimalust. Samuti voib see suurendada voimudepoolset demokraatlikku vastutust. ^[10]

Negatiivse poole pealt voib enamuse voimu ja rahva suveraansuse idee ilma piiranguteta rakendamine tahendada inimeste pohioigusi kaitsvate mittevalitavate institutsioonide oonestamist ning vahemuste oiguste eiramist. (Ida-)Euroopas ohustabki liberaalset demokraatiat ennekoike paremaarmuslike populistide soov luua etnokraatlikke re?iime, kus riik kuuluks uhele etnilisele ruhmale. Populistide kriitikarunnakute koige sagedasemad sihtmargid on kohtuvoim ja meedia. Voimule saanud populistid on tihti muutnud riiklikud meediakanalid oma haaletoruks ning kiusanud taga soltumatuid meediakanaleid. Riiklikke institutsioone on mehitatud oma toetajatega ja muudetud neid oma parteid soosivamaks. Nende poliitiliste konkurentide, keda kujutatakse "kurjuse" esindajatena, ligipaasu valimisprotsessile ja meediale kiputakse piirama. Ollakse altid vandenouteooriate levitamisele. Populism voib tekitada poliitikamaastikul uue lohe , mis takistab stabiilsete koalitsioonide solmimist. Populism voib tosta moraalikusimuste tahtsust poliitikas, mis muudab kokkulepeteni joudmise keeruliseks voi voimatuks. ^[10]

Populism toetab autoritaarsete riigikordade demokratiseerumist (naiteks Solidaarsus Poolas) ja raskendab osaliselt demokraatlike re?iimide autokraatsemaks muutumist (naiteks Alaksandr Łuka?enka Valgevenes ). Samas taieliku liberaalse demokraatiani joudmist, kus oleks kindlustatud oigusriigi pohimote ja eksisteeriksid pohi- ja vahemuste oigusi kaitsvad institutsioonid ( Vladimir Me?iar Slovakkias ) voi selle pusimist ( Viktor Orban Ungaris) populism takistab. ^[11]

Populismi avaldumise vorme [ muuda | muuda lahteteksti ]

Personalistlik populism on strateegia, kui karismaatiline juht lubab koigile natuke midagi. Personalistlik populism ei loo uusi reegleid ja institutsioone , mis piiraksid voimu tsentraliseerumist.

Ideaalse populismi tuubid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Cas Mudde on eristanud kolme populismi tuupi, mis teoorias ja praktikas uksteisega kattuda voivad.

• Agraarne populism. Naitena voib tuua narodnikute liikumise Tsaari-Venemaal. Seda iseloomustas eliidivastane ideoloogia, mis kasitles moraalsuse allikana talupoega ning pidas uhiskonna aluseks pollumajanduslikku eluviisi. Agraarsed populistid vaartustasid vaikseid perefarme, nende uhinemist kooperatiividesse, et tugevdada kogukonda ja edendada omavalitsust.
• Majandusliku populismi algus oli 1920. aastatel Ladina-Ameerikas . Ladina-Ameerika traditsioonis kirjeldati populismi kui mitme klassi poliitilist liikumist, mida iseloomustavad karismaatilised liidrid, kiired reformipoliitikad ning revolutsiooni mittetunnustamine. Laiemas tahenduses holmab majanduslik populism muu hulgas selliseid riigi ulesandeid nagu kaitsetollide rakendamine, joukuse umberjaotamine , hoolekandeteenuste laiendamine ning sotsiaalsete partnerite palumine koostoole.
• Poliitiline populism on poliitikastiil, mis rajab jaiga jaotuse "rikkumatud inimesed" ja "korrumpeerunud eliit". Kategooriad on pigem moraalsed. Poliitilistel populistidel on poliitikasse mitmekulgne suhe: uhelt poolt peavad nad seda rapaseks, amoraalsele eliidile iseloomulikuks, teiselt poolt vajavad nad poliitikat selleks, et anda voim tagasi tavainimestele.

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Argumentum ad populum (enamusele viitamine): viitamine enamuse arvamusele, uldistele hoiakutele, eelarvamustele, stereotuupidele
• Autokraatia
• Demagoogia
• Isikukultus
• Parempopulism

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Jan-Werner Muller . Mis on populism? Bibliotheca Politica , Tallinna Ulikooli Kirjastus, 2018
• Akel, Alexander: Strukturmerkmale extremistischer und populistischer Ideologien. Gemeinsamkeiten und Unterschiede. Nomos, Baden-Baden 2021, ISBN 978-3-8487-8012-9.
• Philippe Bernier Arcand: La derive populiste . Poetes de brousse, 2013. ISBN 978-2-923-33862-0.
• Roger Eatwell, Matthew Goodwin: National Populism. The Revolt Against Liberal Democracy. Pelican Books, London 2018, ISBN 978-0-241-31200-1.
• David Goodhart: The Road to Somewhere: The Populist Revolt and the Future of Politics . C. Hurst & Co, 2017, ISBN 978-1-84904-799-9.
• Dirk Jorke, Veith Selk: Theorien des Populismus zur Einfuhrung. Junius, Hamburg 2017, ISBN 978-3-88506-798-6.
• Ernesto Laclau: On Populist Reason . Verso, London 2007, ISBN 978-1-84467-186-1 (englisch).
• Jurgen P. Lang: Volk und Feind ? Der neue deutsche Populismus. Analyse einer Ideologisierung. Lit-Verlag, Munster 2022, ISBN 978-3-643-14998-5
• Sergiu Mi?coiu: Au pouvoir par le Peuple! Le populisme saisi par la theorie du discours. L’Harmattan, 2012.
• Cas Mudde, Cristobal Rovira Kaltwasser: Populism. A Very Short Introduction. Oxford University Press, Oxford u. a. 2017.
• Cas Mudde, Cristobal Rovira Kaltwasser: Populism in Europe and the Americas. Threat or Corrective for Democracy? Cambridge University Press, New York 2012.
• Jan-Werner Muller: Was ist Populismus? Ein Essay , Suhrkamp, Berlin 2016, ISBN 978-3-518-12697-4.
• Kolja Moller: Volksaufstand & Katzenjammer. Zur Geschichte des Populismus. Wagenbach, Berlin 2020, ISBN 978-3-8031-3696-1.
• Karin Priester: Populismus. Historische und aktuelle Erscheinungsformen. Campus, Frankfurt am Main/ New York, NY 2007, ISBN 978-3-593-38342-2.
• Karin Priester: Rechter und linker Populismus. Annaherung an ein Chamaleon. Campus, Frankfurt am Main 2012, ISBN 978-3-593-39793-1.
• Armin Schafer. Michael Zurn: Die demokratische Regression. Die politischen Ursachen des autoritaren Populismus. Suhrkamp, Berlin 2021, ISBN 978-3-518-12749-0.
• Bernd Stegemann: Das Gespenst des Populismus: Ein Essay zur politischen Dramaturgie. Theater der Zeit, Berlin 2017. (Kurzfassung: Bernd Stegemann: Der liberale Populismus und seine Feinde. In: Blatter fur deutsche und internationale Politik. 2017/4, S. 81?94.)
• Paul Taggart: Populism. Buckingham, Philadelphia 2000.

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Kroot Filippov . "Paslik kusimus enne valimisi: "Mis see populism oigupoolest on?"" Muurileht, 26. veebruar 2015
• Annika Uudelepp . "Annika Uudelepp: mis on populism ja kuidas me seda analuusisime" Postimees, 13. veebruar 2015
• Jaan-Juhan Oidermaa . "Meediaekspert: laisk ajakirjandus loob populismile uue kasvulava" ERR Novaator, 11. november 2021
• Holger Kiik . Holger Kiik: populism kui tolgendus demokraatiast . ERR , 24. juuli 2022

Tsitaadid Vikitsitaatides: Populism