See artikkel raagib okoloogia moistest; antropoloogia moiste kohta vaata artiklit Populatsioon (antropoloogia) ; matemaatilise statistika moistest vaata artiklit Uldkogum , demograafia moistest artiklis Rahvastik .

Populatsioon ehk asurkond on koik organismid, mis kuuluvad samasse liiki ja kasutavad elu-, sigimis-, ja toitumispaigana uhist geograafilist piirkonda ehk areaali. Tavaliselt on ristumise toenaosus oluliselt suurem uhises elukohas elavate isendite vahel ( inbriiding ), kui sellest eemal geograafiliselt isoleeritud alas elavate isendite vahel ( crossbreeding ). ^[1]

Sotsioloogias tahendab populatsioon mingi tunnuse alusel liigitatud inimeste gruppi, kes elavad kindlas kohas. ^[2] Demograafia ehk rahvastikuteadus on teadusharu, mis uurib inimpopulatsioonide suurust, koosseisu ja liikumist (migratsiooni). ^[3]

Definitsioon eri kasitlustes [ muuda | muuda lahteteksti ]

Terminit "populatsioon" lihtsustatakse tihti mitteametlikus kontekstis. Sel juhul tahendab see lihtsalt uhte liiki kuuluvaid organisme. Kuid tegelikult on tegemist spetsiifilisema organismide grupiga. Populatsioonigeneetikas ei viidata populatsioonile kui tervele liigile. Populatsioon on grupp organisme samast liigist, kes elavad piisavalt piiratud geograafilisel alal nii, et potentsiaalselt saavad koik populatsiooni liikmed vabalt ristuda iga vastassoost liikmega sellest populatsioonist. ^{[ viide? ]}

Populatsiooniokoloogilisest aspektist on vaga tapset definitsiooni keeruline formuleerida, sest liigiti on geograafiline paiknemine vaga erinev. Populatsiooni liikmete paiknemine pole kunagi homogeenne : alati esineb suuremal voi vahemal maaral liitumist ning vaiksemate gruppide tekkimist. Sel viisil alampopulatsioonide tekkimine on enamasti pohjustatud keskkonnateguritest : paremini sobivamad elupaigad vahelduvad ebasobivamatega. Naiteks saartel elav maismaa loomastik on sel viisil fragmenteerunud saarestikel ning veel tavalisem on see nahtus naiteks aasadel, kus esineb niiskemaid ja kuivemaid laike, ning metsades, kus on paikeselisemad ja varjulisemad osad. Alampopulatsioon voib tekkida ka sotsiaalse kaitumise erinevustest. Selline nahtus esineb naiteks huntide seas, kui isendid moodustavad karju. Isegi inimpopulatsioon on grupeerunud alampopulatsioonideks: kulad voi linnad on uldiselt moodustatud soodsatele aladele, mis on eemal magedest voi korbest, kus on ekstreemsemad elutingimused. Sellised geograafilised piirid mangivad olulist rolli, sest enamik liikidest, kaasaarvatud inimesed, valivad suurema toenaosusega endale kaaslase oma elupaiga lahedalt. ^[1]

Populatsiooniokoloogia [ muuda | muuda lahteteksti ]

Tanapaeva okoloogias on uhtedeks pohikusimusteks populatsioone puudutavad probleemid, naiteks optimaalne liikide arv piirkonnas, millised tegurid mojutavad selle arvu langust ja kuidas liigid omavahel suhtlevad. Selliseid kusimusi kokku vottes on loodud termin populatsiooniokoloogia. Populatsiooniokoloogia on osa suuremast teadusharust, populatsioonibioloogiast , mis holmab nii evolutsioonilisi kui ka okoloogilisi tegureid, mis mojutavad populatsiooni. ^{[ viide? ]}

Esimesena uuris lahemalt populatsioone ja selles toimuvaid protsesse Thomas Robert Malthus . Oma teoses "Essay on the Principle of Population" (1798) kirjutas T. Malthus, et kui sundide ja surmade arv on konstantne, eeldades et sunde on rohkem kui surmasid, siis populatsioon kasvab geomeetriliselt seniajani, kuni valine tegur hakkab seda piirama. Tanapaevani kasutatakse Malthuse parameetrit indeksina, et kirjeldada populatsiooni. T. Malthuse ideed mojutasid paljusid esimese generatsiooni biolooge, kes hakkasid motlema populatsioonides toimuvate protsesside peale. Uhes selliseks oli Charles Darwin , kes moistis, et geomeetriline populatsiooni kasv toob kaasa tohutu suremuse ning sellest tulenevalt annab suure eelise igale paritavale tunnusele, mis aitab isendil ellujaamise eest voidelda. ^[4]

Populatsioonigeneetika [ muuda | muuda lahteteksti ]

  Pikemalt artiklis Populatsioonigeneetika

Populatsioonigeneetika jargi koik organismid, kus isendipaar saab omavahel jarglasi, moodustavad paljunemisvoimelise populatsiooni. Eeldus on vaid selles, et koik populatsiooni liikmed kuuluksid uhte ja samasse liiki. ^[1] Populatsioonigeneetika eesmark on valja selgitada geneetilised erinevused nii liigisiseselt kui ka liikide vahel. Koige laiemas moistes on populatsioonigeneetika teadus, mis uurib organismide loomulikult tekkivaid geneetilisi erinevusi. Geneetilisi erinevusi, mis on tavalised samast liigist organismidel, nimetatakse geneetiliseks polumorfismiks . Seevastu aga geneetilised erinevused, mis akumuleeruvad eri liikidel, moodustavad divergentsi . Sellest tulenevalt voib oelda, et populatsioonigeneetika on teadusharu, mis uurib polumorfismi ja divergentsi. ^[5]

Ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Suurem osa tanapaeva populatsioonigeneetika uuringutest on seotud DNA ja proteiinide analuusidega. Kuid populatsioonigeneetika teoreetiline ja empiiriline areng algas juba 1890. aastate alguses. Charles Darwin ja Gregor Mendel olid teadlased, kes avastasid populatsioonigeneetika alusteadmised, kuigi kumbki neist seda sel ajal ei taibanud. Darwin tahtsustas evolutsioonilistes protsessides parilikkust ja variatsioone ning Mendel avastas parilikkuse mehhanismi . Darwin polnud kursis Mendeli tooga ning seetottu erines tema arusaam parilikkusest vaga sellest mehhanismist, mida tanapaeval teatakse ja tunnustatakse. ^{[ viide? ]}

20. sajandi alguses oli levinud kaks vastandlikku arvamust evolutsiooniprotsesside kohta, mida toetasid kaks koolkonda: saltatsionistid ja gradualistid . Kui 1900. aastal Mendeli tood uuesti avastati, votsid molemad pooled vaga erinevad hoiakud. Saltatsionistid toetasid Mendeli paritavuse ideid, sest nad arvasid, et see toetab nende kujutluspilti katkendlikust evolutsioonist. Seetottu hakati neid nimetama mendelistideks. Gradualistid vaidlesid, et Mendeli eksperimendid pidevalt varieeruvate tunnustega viitavad pigem jarkjargulisele paritavusele ning neid hakati nimetama biomeetrikuteks. Vaidlused mendelistide ja biomeetrikute vahel kestsid ule kumne aasta, kuna konfliktid tekkisid tihti personaalsete arvamuste ebakolast ning isikute omavahelistest ebasobivusest, mitte alati teaduslikel teemadel. ^{[ viide? ]}

1918. aastal avaldas Ronald Aylmer Fisher artikli, milles kirjutas, et biomeetrikute moodetud pidev varieeruvus voib olla pohjustatud mitme geeni koosmojust. 1930. aastal avaldas ta oma toodest kogumiku "The Genetical Theory of Natural Selection". Jargnenud 70 aasta jooksul tekitas see teos tormilist huvi ja ajas paljud geneetikud marru. ^{[ viide? ]}

Aastatel 1924?1932 avaldas Briti geneetik John Burdon Sanderson Haldane teaduslikke artikleid uldnimetuse all "A Mathematical Theory of Natural and Artificial Selection". Nendes artiklites ta tootas valja teooria, mis seletas, kuidas looduslik valik on seotud geenitriivi , inbriidingu, mutatsioonide , epistaasi ja muude protsessidega. ^{[ viide? ]}

Sewall Green Wright oli USA geneetik, kelle varasemad tood olid seotud merisigade karvavarvi uurimisega. 1931. aastal avaldas ta pika teadusliku artikli "Evolution in Mendelian Populations", kus ta seletas lahti oma arvamuse evolutsioonilise geneetika kohta. Wrighti vaatenurk erines oluliselt Fisheri ja Haldane'i omast. Kaks Wrighti olulisimat panust geneetikasse on inbriidingu koefitsiendi ja efektiivse populatsiooni suuruse idee . Peaaegu kogu tanapaeva populatsioonigeneetika pohineb nendel moistetel. ^[6]

Hardy-Weinbergi seadus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Hardy-Weinbergi seadus on vaga oluline alusteadmine populatsioonigeneetikas, mistottu nimetatakse seda ka populatsioonigeneetika pohiseaduseks. See seaduspara on nimetatud kahe teadlase jargi: Godfrey Hardy (1908) ja Wilhelm Weinberg (1908). ^[7]

Suures isoleeritud panmiktilises ehk vabalt ristuvas populatsioonis, milles ei toimi mutagenees ega valik , sailivad alleeli- ja genotuubisagedused polvkonniti muutumatud, kusjuures genotuubisagedused on maaratud alleelisagedustest ruutseose kaudu. Kui lihtsaima mudelina vaadelda uht autosoomset dialleelset lookust, mille alleelide A ja a sagedused geenifondis on vastavalt p ja q, siis valjendab seost alleelisageduste ja genotuubisageduste vahel vorrand:

                                          [p(A) + q(a)]2= p2(AA) + 2pq(Aa) + q2(aa) = 1

Populatsioon, kus kehtib see Hardy-Weinbergi vorrand, on geneetilise tasakaalu seisundis ja pusib selles, kuni mingi geneetilise dunaamika tegur (evolutsioonitegur) ei pohjusta muutusi. ^[8]

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• populatsiooni struktuur
• metapopulatsioon
• deem
• populatsiooniplahvatus
• sinised koridorid

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]