Sona "personalism" on tuletatud sonast
personality
?
isiksus
, millele on liidetud
ideoloogiale
viitav liides -ism. Seda sona on kasutatud eri aegadel vaga erinevates tahendustes ning ainus, mis neid omavahel uhendab, on sona ?isiksus“. Olemuslikult eristab neid eksistentsialistlik suhtumine vaimsusesse. Materialistid lahtuvad
filosoofilisest realismist
ja vaidavad, et loomulik kord on inimese
teadvusest
soltumatu.
Idealistid
usuvad, et teadvuslik mote loob reaalsust.
Personalism lahtub isiksusliku arengutaseme saavutanud
inimesest
, sest tema kujundab oma tegevusega valitsevat reaalsust ja on selle ulim vaartus. Isiksus uhendab
subjektiivsuse
ja
objektiivsuse
,
pohjusliku aktiivsuse
ja vastuvotlikkuse,
uhtsuse
ja
suhte
,
identiteedi
ja
loovuse
. Pannes rohu inimese sisemisele
eetikale
ning kasitledes isiksust kui vaba tegevuse
subjekti
ja
objekti
, keskendub personalism uhiskondliku moraali kusimustele.
[1]
Romaani keeletes
on moistele personalism antud tihti
isikukultuse
ja
diktatuuri
tahendus.
Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher
(1768?1834)
saksa
teoloog
ja filosoof kasutas sona
der Personalismus
esimest korda oma raamatus "Uber die Religion" aastal 1799. Tema kasitluses oli inimliku
ego
areng ning sellest valja kasvanud isiksus kogukondliku uhiskonnakorralduse lagunemise ja turumajandusliku spetsialiseerumise mojul areneva individualiseerumise tulem. Kuna eneseteadvus sundis universaalse ja individuaalse elu koosmojust, siis on see mikrokosmos, milles peegeldub terve universum. Ja see eneseteadvus on instrument, mille tundlikkust arendades voib saavutada kontakti korgeima uhtsuse ideega. Kuna religioon asub meie olemuse selles keskpunktis voi koosneb tegelikult eneseteadvuse olulisest faktist, on see koigi motete, tunnete ja tegevuse alus. Religioon ei ole surmahirmu ega Jumala hirmu tagajarg. See vastab inimese sugavale vajadusele ja loob otsesuhte lopmatuse imega. Ta leidis, et igavne porgu ei sobi kokku Jumala loputu armastuse kontseptsiooniga ? Jumalik karistus on rehabiliteeriv ja see peab aitama inimest tema arengu teel.
[2]
Amos Bronson Alcott
(1799?1888)
ameerika
filosoof andis oma 1863. aastal avaldatud essees personalismile tahenduse: ?opetus, mille jargi maailma loplik reaalsus on jumalik inimene, kes toetab universumit pideva loomingulise tahte abil.”
[3]
Charles Bernard Renouvier
(1815?1903)
prantsuse
filosoof, arendas edasi Kanti fenomenalismi ning sonastas ajakirjas Le Personnalisme (1903) idealismi kontseptsiooni, millel oli suur moju prantsuse motte arengule.
[1]
Jacques Maritain
(1882?1973) prantsuse katoliiklik filosoof esindas loomuoiguse koolkonda pidas eetilisi norme inimloomuse aluseks. Loomuoigus lahtus tema arvates otseselt inimteadvuse kogemusest. Moraalifilosoofiat kasitles ta teoloogilises kontekstis ning leidis, et see peab kasitlema inimest tema tegelikus seisundis, s.t Jumaliku armu keskkonnas. Ta leidis, et humansmi ilmalikud vormid ei tunnusta inimloomuse vaimset moodet ning on seetottu inimsuse vastased. Oma mottetoos keskendus ta kristliku humanismi olemusele ning et see peab tunnustama filosoofilist pluralismi ning valja tootama koostooteooria, mis naitaks kuidas saavad erineva arengutasemega inimesed teha koostood ja saavutada uhiseid praktilisi eesmarke. Maritain’i tood panid aluse kristlike demokraatide liikumisele ning need olid uheks aluseks URO inimoiguste deklaratsiooni koostamisel.
[4]
Maurice Nedoncelle
(1905?1976), prantsuse filosoof pidas isiksust universumi-reaalsuse fundamentaalseks aluseks ning puhendus isiksusliku psuuhika ja isiksuste vaheliste suhete fenomenoloogilisele uurimisele. Ta vaitis, et kui inimene vabaneb oma egost siis algab isiksuslik areng, mis lahtub mina-teadvusest ja millel pole loppu, kuid see saab toimuda vaid uhiskonnas mis jatab talle eneseteostuse vabaduse.
Oma uuringutes keskendus ta isiksusliku teadvuse peegeldustele ning kirjeldas nendevahelisi suhteid
hetereogeense
identiteedina. Uhemottelise
ontoloogia
vastandina vottis ta kasutusele moiste ?ontika“, mis markis isiksuslikku olemist, eristades seda sellega teistest olemise vormidest. Ontilises analuusis uuris ta isiksuste vahelisi suhteid, mis loppkokkuvottes abstraheerus inimlikuks osaduseks ja jumalikuks armastuseks. Isiksusliku arengu maarab tema suhtumine Jumala poolt annetatud armastusse ja see valjendab ka tema olemust. Kuna inimesed on Jumala lapsed, siis peab nende vahel valitsema vaimne vendlus. Kuna igas isiksuses on osadus Jumalaga, siis nendevaheline suhtlus tahendab suhtlust Jumalaga. Jumal kutsub inimest nii, nagu inimene kutsub Jumalat ning selle kone nimi on palve.
[5]
Nedoncelle leidis kull, et isiksus on see, mis pohjustab radikaalseid muutusi uhiskondlikes struktuurides, kuid eitas selle seotust sotsiaalsete ja poliitiliste tagajargedega.
Emmanuel Mounier
(1906?1950), prantsuse filosoof raagib riigist kui sotsiaalsest fenomenist ning margib, et egoistlik inimene voib riiki ara kasutades rakendada voimutaiust teiste inimeste ule viisil, mis on vastuolus personalistliku uhiskonnakorralduse ideega. Ta vaidab, et oigus juhtida riigi-institutsiooni ei anna automaatselt voimuvolitusi. Riik peab teenima inimest, mitte inimene riiki, niisamuti nagu majanduse motteks on inimliku toimetuleku kindlustamine ja heaolu suurendamine, mitte arikasumi suurendamine inimeste heaolu arvelt.
Mounier' personalismi kontseptsioonist lahtudes voib vaita, et riik ei ole vaimne kogukond ega isiksustest moodustunud kogukond. Riik ei positsioneeru kodumaast, rahvast voi inimesest korgemaks. See on vaid inimeste poolt loodud uhiskondlik institutsioon, mis teenib inimest ja koordineerib nende omavahelisi suhteid. Anarhistlik uhiskonnakorraldus ilma riigiburokraatiata pole voimalik niikaua, kuni inimeses domineerib tema loomalik pool ja ta ei suuda selgelt eristada head halvast.
Riik on ?viimane instants“, mis lahendab inimestevahelisi konflikte. Riigi jurisdiktsioon on oiguskorra kehtestamine. Kuid kui vahendist saab eesmark, nagu see tanapaeval on, siis muutub riik vahendiks ja isiksuse allutamine eesmargiks. Riigi ulesandeks on pakkuda inimestele eneseteostuse voimalusi, kusjuures esiplaanil on jatkusuutliku kooselu kindlustamine ning sotsiaalse kaose valtimine. Isiksus, mis on vahendajaks uhiskonna ja riigi vahel, saab ennast taielikult realiseerida alles personalistlikus uhiskonnas.
Mounier pani kirja viis punkti, mis on vajalikud isiksuslikuks arenguks ja personalismi kui sotsiaalse korra arenguks:
- Uletage ennast, s.t voidelge koige selle vastu, mida me nimetame egotsentrismiks, nartsissismiks ja individualismiks;
- Puudke moista, s.t suhtuge teistesse empaatiliselt. Arge otsige ennast teistes ega puudke motestada seda kui uhendavat linki, vaid tundke roomu erinevustest teistes inimestes;
- Osalege tunnetes, arge piirduge vaid kaastundega, vaid osalege aktiivset toos valu ja roomu, leina jms tunnetega;
- Olge julged, langemata vaiklasse kodalikku individualismi ning suhtumata eksistentsialistide moodi surma kui lopp-punkti. Personalistlik uhiskond pohineb omakasupuudmatul annetamisel. Sellest sunnib andestuse vabastav vaartus;
- Ole ustav ja suhtu ellu kui loomingulisse seiklusse, mis nouab enesele kindlaks jaamist.
Mounier propageeris isiksuslikku uhiskonda, mille liikmed on vaimselt vabad, eetiliselt kaituvad ja vennalikult tegutsevad. Mounier' filosoofia keskendus isiksuslikule inimesele, kes on avatud puhendumisele, solidaarne teistega ja valmis vastu votma transtsentseid kogemusi. Inimese sisemine areng ja selle struktuuride muutumine maarab selle, kas jargmine uhiskondlik murrang avab meile vaimse maailma voi mitte ning kas majandus muutub sotsiaalseks voi mitte.
[6]
- ↑
1,0
1,1
"Personalism"
.
Stanford Encyclopedia of Philosophy
. 28.01.2020.
- ↑
Scheiermacher, F.D.E. (1958).
On Religion: Speeches to its Cultured Despisers
. New York: Harper & Brothers. Lk 12-13.
- ↑
Gunton, Colin E.
The Cambridge Companion to Christian Doctrine
. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 240.
- ↑
Maritain, Jaques (1955).
An Essay on Christian Philosophy
. New York: Philosophical Library. Lk 38.
- ↑
Nguyen Van Chien (1969).
The Philosophy of the Person and of Love in Maurice Nedoncelle
. Louvain: Catholic University of Louvain.
- ↑
Mounier, Emmanuel (1952).
Personalism
. Paris: University of Notre Dame Press.