Perchta voi Berchta (eesti keeles: Bertha ), tuntud ka kui Percht ja muud variatsioonid, oli kunagi tuntud kui Alpide paganlik jumalanna Ulem-Saksamaa ja Austria Alpide piirkondades. ^[1] Tema nimi voib tahendada "helget" ( alggermaani keelest berhtaz ) ja on toenaoliselt seotud nimega Berchtentag , mis tahendab kolmekuningapaeva puha . Eugen Mogk pakub alternatiivset etumoloogiat, omistades nime Perchta paritolu vanaulemsaksa verbile pergan , mis tahendab "peidetud" voi "varjatud". ^{[2] [3]}

Erika Timmi sonul tekkis Perchta Alpide piirkondade germaani ja eelgermaani liitumisel, toenaoliselt keldi traditsioonide segunemisel parast varakeskaja randeperioodi . ^[4]

Kirjeldus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Monedes kirjeldustes on Perchtal kaks vormi, ta voib olla nii ilus ja valge nagu lumi nagu tema nimi voi eakas ja rasitud.

Paljudes vanades kirjeldustes oli Perchtal uks suur jalg, mida monikord nimetati ka hane- voi luigejalaks. Grimm leidis, et kummaline jalg sumboliseerib teda korgema olevusena, kes suudab loomse kuju muutuda. Ta taheldas, et imeliku jalaga Bertha on olemas paljudes keeltes (kesksaksa "Berhte mit dem fuoze", prantsuse "Berthe au grand pied", ladina "Berhta cum magno pede", itaalia "Berta dai gran pie", keskaegse tiitel Itaalia ala eepiline poeem): "See on ilmselt luigetudruku jalg, mida ta ei saa oma korgema olemuse margina korvale jatta ... ja samal ajal ketrava naise jalg, mis tallas vokki". ^[5]

Tiroolis ilmutab ta end vaikese vana naisena vaga kortsus nao, saravate teraste silmade ja pika konksninaga, ta juuksed on sasitud, riided rabaldunud ja auklikud. ^[6]

Traditsioonilised narratiivid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Esialgu jalgis Perchta kultuuriliste tabude jargimist, naiteks puhade ajal ketramise keeldu. ^[7] Baieri ja Austria folklooris raagiti, et Perchta randas sudatalvel ringi ja tuli kodudesse joulude ja kolmekuningapaeva vahelisel ajal. Ta teadis, kui pere lapsed ja noored teenijad olid terve aasta hasti kaitunud ja kovasti tood teinud. Sel juhul voisid nad jargmisel paeval leida kingast voi ambrist vaikese hobemundi. Kui nad polnud tublid olnud, loikas ta nende kohu lahti, eemaldas mao ja sisikonna ning taitis augu olgede ja kivikestega. Eriti hairis teda see, kui neiud olid aasta jooksul kogu neile maaratud lina- voi villakoguse ara kedranud. ^[6] Ta loikas inimeste kohud lohki ja toppis sinna olgi ka siis, kui nad soid tema pidupaeva ohtul midagi muud peale traditsioonilise kala- ja pudru. ^{[8] [6]}

Perchta kultus, mille jargijad jatsid Frau Perchtile ja tema kasilastele toitu ja jooki, lootes teenida rikkust ja kullust, moisteti Baierimaal hukka teoses Thesaurus pauperum (1468) ja Thomas Ebendorfer von Haselbach teoses De decem praeceptis (1439).

Hilisemad kanoonilised ja kirikudokumendid iseloomustasid Perchtat teiste juhtivate naisvaimude sunonuumina: Holda , Diana , Herodias , Richella ja Abundia . ^[9]

Seotud olendid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Sona Perchten on mitmus Perchta st, ja sellest on kujunenud tema saatjaskonna nimi, aga ka Austria magipiirkondade paraadidel ja festivalidel kantavate loomamaskide nimetus. 16. sajandil oli Perchtenil kaks vormi: moned on ilusad ja saravad, tuntud kui Schonperchten ("ilus Perchten"). Need tulevad kolmekuninga oo ja festivalide ajal, et "tuua inimestele onne ja rikkust". Teine vorm on Schiachperchten ("inetu Perchten"), kellel on kihvad, vohad ja hobuse saba, mida kasutatakse deemonite ja tontide peletamiseks. Mehed riietusid 16. sajandil koledaks Perchteniks ja kaisid majast majja kurje vaime valja ajades. ^{[10] [11]}

Monikord on kuradit peetud koige koledamaks ( schiach ) Perchtiks ja koige ilusam ( schon ) on Frau Perchta .

Tahistamine tanapaeval [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kaasaegses kultuuris kujutatakse Perchtat kui "heldete tasustajat ja halbade, eriti valelike laste karistajat".

Tanapaeval on perchtenid Austrias, eriti Salzburgis , kus ta vaidetavalt oopimeduses labi Hohensalzburgi lossi randab, ikka veel traditsiooniline puhade ja festivalide osa (nagu naiteks karneval Fastnacht). Festivalide jaoks valmistatud puidust loomamaske nimetatakse tanapaeval Perchten iks. ^[11]

Austrias Pongau piirkonnas toimuvad igal talvel suured Schonperchten ("ilus Perchten") ja Schiachperchten ("inetu Perchten") rongkaigud. Vaidetavalt soosivad ilusad maskid joukust ja inetuid maske kantakse kurjade vaimude eemale peletamiseks. ^[12]

Muud piirkondlikud variatsioonid on Tresterer Austria Pinzgau piirkonnas Unkeni linna kompidel tantsijad Schnabelpercht voi Schnabelperchten ("koonuga Percht") Unterinntali piirkonnas ja Glocklerlaufen ("kellajooks") Salzkammergutis . Mitmed suured suusakuurordid on muutnud selle traditsiooni turismiatraktsiooniks , mis toob piirkonda igal talvel palju rahvast.

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Perchteni sandid
• Baaba-Jagaa
• Krampus

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]