Parempoolsus
on termin
poliitikas
, mida seostatakse erinevate
ideoloogiatega
nagu naiteks
konservatism
,
uusliberalism
,
monarhism
,
natsionalism
jm. ideoloogiad, mis vastandavad end tihtipeale
vasakpoolsusele
. Termin ise on parit juba
Prantsuse revolutsiooni
aegadest, kui monarhistid, kes toetasid vana re?iimi, istusid juhataja konetoolist vaadatuna rahvusassamblee saalis paremal pool ja need, kes toetasid
revolutsiooni
, istusid vasakul. Parempoolsed on veendunud, et inimolendid on juba loomuparaselt erinevad ja ebavordsed ning et teatavad hierarhiad uhiskonnas on loomulik nahtus. Tanapaeva parempoolsed pooldavad
turumajandust
ja on vastu riigi liigsele sekkumisele
majandusse
.
19. sajandil
nimetati parempoolseks
konservatiivset
suunda ja vasakpoolseks
liberaalset
suunda. Naiteks
Norra konservatiivset parteid
(asutatud
1886
) nimetatakse
Høyre
(tolkes: parempoolsus) ja
Norra Liberaalne Partei
(asutatud
1884
) kannab tanini nimetust
Venstre
(tolkes:
vasakpoolsus
) olles praegu parempoolne ehk
uusliberaalne
partei.
Uha enam aga hakkasid end vasakpoolsetena maaratlema
sotsiaaldemokraatlikud
parteid, mille tulemusena sattusid liberaalid vasakpoolsete (
sotsialistide
) ja parempoolsete (
konservatiivide
) keskele. Seetottu said neist
tsentri
- ehk keskerakonnad. Samal ajal toimus ka liberaalide moju pidev norgenemine, nad kaotasid mitmel pool oma poolehoidjaid nii vasakule kui paremale.
Liberaalide toetajate vaesem osa hakkas haaletama reformistlikumaks muutunud sotsialistide poolt. Teisalt laks osa ule konservatiivide poolele, sest need olid omaks votnud mitmed liberaalidele omased pohimotted (
isikuvabadus
,
demokraatia
,
rahvuslus
).
20. sajandi
alguseks kujunes poliitilisel maastikul valja kolm pohisuunda: parem-, kesk- ja vasakerakonnad. Nii on see peaaegu koigis
Euroopa
maades jaanud tanini.
USA
kujutab endast selles suhtes erandit, sest seal tahendab liberaal endiselt sotsialisti ja kahest suurparteist (vabariiklased ja demokraadid) pole kumbki ei vasakpoolne ega sotsialistlik.
20. sajandi
lopul said uusliberaalsed erakonnad taiendust
NSV Liidu
lagunemise tagajarjel uutes tingimustes tekkinud erakondadest ja see on muutnud neid uldiselt tsentrierakondadest pigem paremerakondadeks ja seda pohiliselt, kuna nad pooldavad riigi osaluse vahenemist majanduses ja seetottu on viinud
Ida-Euroopas
labi reforme, nagu
erastamine
, mille tulemusel toimib
turumajandus
paljudes Euroopas klassikaliselt riigi parusmaaks peetavatel aladel nagu
infrastruktuurid
ning inimeste
sotsiaal-
ja
raviteenused
ja seelabi pooldavad ka
maksude
vahendamist.
Euroopas moeldakse
21. sajandil
liberalismi all pigem majanduslikku vabadust ehk
uusliberalismi
, mis pooldab maksude vahendamist ja vastandab ennast sotsialistidele ja on seega parempoolne. Paljud sotsiaaldemokraadid nagu naiteks
Saksamaal
on vasakerakondadest jallegi nihkunud paremale ja votnud liberaalide positsioonid tsentris.