Paremaarmuslus

Paremaarmuslus on poliitilise spektri paremal aarel paiknevate ruhmituste ja uksikisikute vaadete uldnimetus.

Paremaarmusluse moiste kasutamine on teadlaste seas valdavalt tunnustatud, kuigi uksmeel selle tapsel maaratlemisel puudub. 1995. aasta seisuga nimetati uurijate toodes paremaarmusluse tunnustena koige sagedamini natsionalismi , rassismi , ksenofoobiat , demokraatia -vastasust ja tugeva riigivoimu pooldamist. ^[1] Uhe hilisema hinnangu jargi on paremaarmusluse pohielementideks peetud ksenofoobiat, etnilist identiteeti ja valistamist rohutavat natsionalismi, populismi , ambivalentset suhtumist demokraatlikesse vaartustesse ning karmi korda tagava riigivoimu toetamist. ^[2]

Politoloog Andres Kasekamp toob valja, et nimetus ?paremaarmuslus” on monevorra eksitav, sest taoliste parteide majanduspoliitika pole enam pariselt parempoolne, ilma kateteta lubatakse ka sailitada heaoluriigi teenused ning suurendada toetusi, pensione jms. ^[3]

Moiste uhest defineerimist on raskendanud selle kasutamine lisaks teadusele ka poliitilistel eesmarkidel ? oma vaadete vastandina ja/voi oma poliitiliste oponentide vaadete kirjeldamiseks. ^[1] Teadlaste poolt paremaarmuslikeks nimetatud erakonnad reeglina enda kohta seda maaratlust ei kasuta. ^[3]^[4]

Populistlik paremaarmuslus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Politoloog Cas Mudde toi akadeemilisse kirjandusesse termini populistlik paremaarmuslus ( inglise keeles populist radical right ), ^[5] millega tahistatakse erakondi , mille ideoloogias on (muuhulgas) kesksel kohal nativism - marurahvuslus , autoritarism ja populism . ^[6]^[3]

Nativismi all peab Mudde silmas rahvusluse ksenofoobset vormi, mille ideaal on uhekultuuriline rahvusriik ja mis kasitleb koiki mittepoliselanikke rahvusele ohtlikena. ^[6] Andres Kasekampi jargi iseloomustab marurahvuslust lisaks oma kodumaa ja rahvuse armastamisele ka vaen voora vastu, mis ilmneb naiteks terroristidest moslemi pagulastega hirmutamises ja Euroopa Liidu mahategemises. ^[3]

Autoritarism tahistab Mudde kohaselt uskumist korda ja selle rangesse rakendamisse uhiskonnas distsipliini, seaduste ja vastavate poliitikate kaudu. ^[6] Kasekamp toob valja autoritaarsuse kaks moodet. Esimene on tugeva korra noudmine, rangemad seadused ja karmimad karistused. Teine on ?traditsiooniliste vaartuste” kaitsmine (voitlus naiste ja samasooliste suhete vordsete oiguste vastu). Ka paremaarmuslike erakondade korraldus on autoritaarsem kui peavoolu erakondadel, tuginedes tavaliselt uhele karismaatilisele juhile. ^[3]

Populism on ideoloogia, mille kohaselt jaguneb uhiskond kaheks sisemiselt uhetaoliseks ja omavahel lepitamatus vastuolus olevaks leeriks ? rikkumata rahvaks ja korrumpeerunud eliidiks ? ja mis vaidab, et poliitika peab olema rahva tahte valjendus. ^[6] Populistlik erakond vaidab, et ta esineb rahva nimel. Naiteks rundavad populistid rahva poolt mittevalitud kohtunikke ja nouavad siduvate rahvahaaletuste voimaldamist, mille kaudu saaks enamuse tahtega tuhistada voi piirata vahemuste oigusi. Kuigi ka peavoolu erakonnad kasutavad populistlikke votteid, jaadakse uldiselt faktipohiseks. Paremaarmuslased aga kasutavad sageli ?alternatiivsed fakte”, voitlevad ?kallutatud peavoolu ajakirjanduse” vastu ja levitavad vandenouteooriaid . ^[3]

Politoloog Louis Wierenga on Mudde terminit aluseks vottes defineerinud populistliku paremaarmusliku erakonna kui partei, millel on rohutatult nativistlik hoiak, mis on vastu immigratsioonile ja multikultuurilisusele ning kasutab taktikana eliidi eristamist koigist teistest inimestest eesmargiga meeldida neile, keda loetakse ?tavakodanikeks”. ^[5]