Olemine

Olemine ( vanakreeka keeles to einai , ladina keeles esse , saksa keeles Sein ) oli 20. sajandini filosoofia peamine uurimisala. Olemisega tegelev filosoofia valdkond on ontoloogia .

Olemise moiste [ muuda | muuda lahteteksti ]

Traditsiooniline loogika kasitleb olemist koige uldisema moistena , mis uhendab koiki uldisuse taseme poolest madalamaid moisteid ning on seetottu moistetest koige fundamentaalsem ja tahtsam. Samas voib vaita, et oma uldisuse tottu on olemine kui moiste koige ebamaarasem, kuna ei maaratle sisuliselt mitte midagi. Tihti kasitletaksegi olemist koopulana , mis on vaites subjekti ja predikaati uhendav ollus, kuna holmab igal juhul neid molemaid.

Olemine ise [ muuda | muuda lahteteksti ]

Tanapaeva kontinentaalne ontoloogia moistab olemist kaasnevana iga asjaga , mis mingil viisil on. Seega, kui mingi asi mingil viisil on, siis peab sellel asjal olema ka olemine. Kui aga seda olemist pole voimalik kuidagi tuvastada voi maaratleda, siis tekib kahtlus, kas see asi, mida vaidetakse olevat, ikkagi uldse on voi pole ta hoopiski mitte. Kuna aga asjad ju koigest hoolimata ikkagi on, siis ei saa kasitleda olemist uldmoistena kui koige tuhjemat ja ebamaarasemat, jarelikult pole olemine uldse moiste ning tuleb maaratleda muul viisil.

Ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Keeruline on leida filosoofi, kes poleks olemisega mingis ulatuses tegelnud, olgu siis selle kasitlemise vajadust kritiseerides voi oigustades.

Olemise kusimusega tegeles esimesena filosoofia ajaloos ilmutatud kujul Parmenides .
Olemise kusimuse arendas uuele tasemele Platon dialoogis " Sofist ".
Moiste uksikasjaliku liigenduseni joudis Aristoteles .
Keskajal tegeles olemisega Aquino Thomas .
Tanapaeva filosoofias on olemine saanud keskseks saksa filosoofi Martin Heideggeri motlemise kaudu.
Tanapaeva prantsuse filosoofias on olemist kasitlenud Gilles Deleuze ja Alain Badiou .

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]