Muusika?anr
ehk
muusikaline ?anr
on
muusikas
heliteose
voi
esituse
kokkuleppeline
kategooria
.
Puudub uhtne
kriteerium
, kuidas muusika?anrit maarata. Maaramise aluseks voib olla naiteks
Muusika?anr pohineb
kordusel
, mis uhest kuljest tahendab mineviku korduste maaratlemist ning teisest kuljest kutsub esile kordumist tulevikus.
Muusika?anrit maaravad kriteeriumid jagunevad kaheks: uhed maaravad muusika?anri vastavalt heliteose omadustele ning teised eeldavad heliteose poolt kuulajas pohjustatud kogemuse arvessevotmist. Esimene on tegelikult
poeetika
haru ja selle jargijaid on
Aristotelesest
kuni tanapaeva analuutilise esteetika esindajateni. Teine puudutab pigem esteetilist kogemust, mida tuleks eelkoige moista kommunikatsiooni suunava tegurina. Seda vaatenurka on pooldanud paljud tanapaeva kirjandus- ja muusikateadlased ning see peegeldab uldisemat tendentsi problematiseerida kunstiteose ja selle vastuvotu suhteid.
Muusika?anri ja muusika funktsiooni seos on olnud ajalooliselt koige rohkem avatud umberdefineerimistele ja ?anrite algse olemuse kadumisele.
Muusika funktsioon voib olla seotud kohaga, kus muusikat ette kantakse, naiteks:
- kammermuusika
moiste oli algselt seotud esitamisega aristokraatlikes "kambrites" vastandina naiteks kirikule. Samas alates 18. sajandist, kui muusika muutus jarjest kattesaadavamaks ka madalamatele seisustele, mangis muusika "kammermuusikaks" maaratlemisel rolli pigem esituskoosseis voi -stiil, sest kammermuusikat hakati ?anri piire uletades mangima ka kodanlikes kontserdisaalides
- koomilise ooperi
(
opera comique
) ?anr on saanud 19. sajandil nimetuse samanimeliselt Pariisi teatrimajalt, kus vastavaid teoseid esitati. Aja jooksul hakati koomilist ooperit jarjest enam esitama ka varem ainult n-o tosisele ooperile spetsialiseerunud teatrites.
Muusika ?anriline nihe vois toimuda seoses piiravate tingimustega, milles helilooja tootas, naiteks:
- kiriku teenistuses olevad heliloojad olid tihti sunnitud kohandama algselt ilmalikud ?anrid
kantaadi
,
sonaadi
ja
ooperi
umber vaimulikuks kantaadiks, kirikusonaadiks voi
oratooriumiks
.
- algne seltskonnatants
menuett
leidis aristokraatliku publiku noudmisel tee ka sumfooniasse.
- romantismi ajal tekkinud
tarbemuusika
(
Gebrauchsmusik
) emantsipatsioon ja joudmine n-o
absoluutsesse muusikasse
naitab, et muusika?anrid ei ole muutumatud.
20. sajandi heliloojad on uldiselt loobunud puhastest muusika?anritest ja eelistavad pigem segatud ?anre, naiteks kammersumfoonia voi
performance
. Naiteks
John Cage
loobus oma radikaalsete, muusika moiste piire kompavate eksperimentidega taielikult nii heliteose kui ka muusika?anri moistest.
Muusika?anr voib saada nimetuse samanimeliselt
muusikavormilt
. Sellest hoolimata on muusika?anr ja muusikavorm erinevad moisted. Muusikavorm on heliteose struktuurset ulesehitust kirjeldav kategooria, naiteks
sonaadivorm
ehk
sonaat-allegro
, mida kasutatakse tihti nii
sonaadi
,
sumfoonia
kui ka
instrumentaalkontserdi
esimeses osas. Samas muusika?anrites nagu sonaat, sumfoonia voi instrumentaalkontsert voib sonaadivorm ka puududa.
Levimuusikas
ei tehta tihti vahet muusika?anril ja
muusikastiilil
.
Kuni
18. sajandini
maaras muusika?anri eelkoige muusikateose funktsioon (nt
ilmalik
,
vaimulik
), teksti sisu (nt
motett
,
missa
) ning kompositsioonitehnika (nt
fuuga
). Seejarel tousid tugevamini esile esitus koosseis (nt
keelpillikvartett
),
muusikavorm
(nt
sonaat
), esteetika ja sisu (nt
opera seria
,
opera buffa
,
sumfooniline pilt
,
sumfooniline poeem
). Muusikateose kasvava individualiseerumisega kunstmuusikas kaotavad ?anrid oma mojujou.
Wolfgang Marxi
arvates mojutab tanapaeval muusika?anri nimetuse kasutamine heliteose pealkirjas oluliselt teose
retseptsiooni
.