Mandoliin

Liigitus	Keelpillid ( nappekeelpill ) / Kordofonid
Keeled	g, d 1 , a 1 , e 2
Sugulaspillid
Balalaika Buzuki Domra Lauto Sitar

Mandoliin on umara- voi lamedapohjalise kolakastiga, sormlaua ja harilikult nelja samale korgusele haalestatud keelepaariga vaike kaheksakeeleline keelpill .

Mandoliin on arenenud lautost . Alates 17. sajandist sai see eriti populaarseks Itaalias kust see levis ka mujale ja saavutas suure populaarsuse. Pilli kuju ja topeltkeeled parinevad lautolt. Sormlaud on samuti jaotatud krihvideks . Mandoliine on nagu lautosidki mitmes eri suuruses ja variandis. Enam levinud on nelja topeltkeele ja viiuli haalestusega pill (haalestatakse vastavalt gg ? dd’ ? aa’ ? ee’’, seega keeltepaaride vaheline intervall on kvint), millel mangimisel tehakse vaikese plektroniga kiireid nappimisliigutusi kahel samale helikorgusele haalestatud keelel korraga.

Mandoliin Eestis [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eestisse joudis mandoliin arvatavasti 19. sajandil, kui see levis moepillina laialt ule Euroopa ja Ameerika. Ei ole tapselt teada, kui palju on mandoliini eesti rahvamuusikas mangitud, sest eriuurimusi sellest pillist Eestis tehtud pole. Toenaoliselt hakkasid eeskatt linnakodanikud seda rohkem kasutama alles 19.?20. sajandi vahetusel. ^[1]

Massiliselt voeti mandoliin kasutusele Eesti koolides 1930. aastatel ansamblites ja orkestrites. Orkestrid-ansamblid olid paljudes 6-klassilistes algkoolides ja gumnaasiumides. Naiteks 16 Tartu algkoolist oli orkester 15 koolis ja lisaks kahes tutarlaste gumnaasiumis. Mandoliiniorkestrite suuremaid ja aktiivsemaid propageerijaid oli muusikapedagoog Valentin Marvet , kes lopetas 1921. aastal Tallinna Opetajate Seminari . Ta tootas aastatel 1922?1963 muusika ja matemaatika opetajana Paide Algkoolis, Tartu 11. Algkoolis, Tartu 10. 8-klassilises Koolis ja Tartu Pedagoogilises koolis ning 1945?1953 rahvapilliopetajana Tartu Muusikakoolis . Ta korraldas koolides keelpillide, eriti mandoliinide orkestrite tegevust ning avaldas 1935. aastal "Mandoliinimangu opiku". ^[2]

Muusikakauplustes oli muugil ka uksikuid noote selle aja levimuusikast mandoliinidele. Mitmesugused kirjastused andsid valja mandoliininoote. Naiteks pillimeister A. Kristali kirjastus andis 1930. aastatel valja mandoliiniorkestrile orkestreeritud noote. V. Marvet andis aastatel 1936?1940 valja koolide mandoliiniorkestrite noote tervelt 17 komplekti. Kaibel olid mitmesugused pisikesed opikud algajaile tavalistes nootides ja ka numbrinootides. ^[2]

1930. aastatel olid tekkinud juba kohalikud pillide valmistamise ja parandamise tookojad ja arid. Suurimaid oli August Kristali pillide valmistamise tookoda-ari Tallinnas, kus valmistati koiki mandoliiniorkestrisse kuuluvaid pille: pikolomandoliin, mandoliin, altmandoliin, mandoola, bass-mandoliin, t?ello-mandoliin ja kontrabass-mandoliin. ^[2]

Repertuaari kooliorkestritele seadsid-orkestreerisid voimekad laulmisopetajad-orkestrijuhid ja ka heliloojad nagu E. Oja ja L. Virkhaus, V. Marvet ja teised. Kooliorkestrite repertuaar oli vaga mitmekesine alates rahvamuusikast, kirikumuusikast kuni kergemate klassikamuusika teosteni. Naiteks Eduard Oja "Eesti valss", Karl August Hermanni "Kevade marss", Artur Lemba "Hallilaul", Rudolf Tobiase "Teel", Konstantin Turnpu "Troost", Ludwig van Beethoveni "Menuett" ja mitmesuguseid vaimulikke ja joululaule. Kooliorkestrid esinesid peamiselt oma kooli uritustel, oli esinemisi kirikus kirikupuhade aegu ja tehti kontserte koolide uhisorkestriga. ^[2]

Sama kordus 1950.?1960. aastatel. Molema perioodi rohke opetuse tulemusel levis mandoliin tasapisi rahvaparasesse musitseerimisse. Mandoliinimangule omane eriline, tremoleeriv helitekitamisviis (samade helide pidev kiire kordamine) mojutas Kagu-Eestis isegi kandlemanguvotteid. ^[1]

1962. aasta I koolinoorte laulu- ja tantsupeoks oli registreeritud 1700 mandoliinimangijat, oli valja antud repertuaar, kuid laulupeo uldkomisjon ei pidanud mandoliiniorkestreid sobilikuks. Algas koolide mandoliiniorkestrite vahenemine. 1970. aastal algas Heino Kaljuste ja Heino Jurisalu eestvedamisel organiseeritud kampaania, mis propageeris koolides plokkflooti . Jatkus mandoliiniorkestrite vahenemine. Oli probleeme uute pillide saamisega ja 1980. aastaks olid mandoliiniorkestrid koolidest kadunud. ^[2]

Mandoliin kerkis uuesti esile koos folk- ja kantrimuusikaga 1970. aastatel. Rahvamuusika soolopillina on hakatud seda kasutama 1990. aastatel. ^[1]

Taas tegutsevad ka moned mandoliiniorkestrid. 2006. aastal tuli kuuel Polva Rahvamuusika Orkestri pillimehel idee hakata uheskoos mandoliine mangima. Alguses oli tegemist ansambliga, milles mangis 6?8 pillimeest, kuid alates 2009. aastast, mil ansambliga liitusid Parnumaa mandoliinimangijad, on esinetud Eesti Mandoliinide Orkestri ^[3] nime all.

Alates 2012. aastast on tegutsenud Saku mandoliiniorkester ^[4] ja 2013. aastal alustas tegevust ka Uhtna mandoliiniorkester ^[5] .

Praegu (2018) on Eesti tuntuimateks mandoliinimangijateks arvatavasti Jaanus Polder ansamblist Untsakad ^[6] ja Villu Talsi ansamblist Curly Strings ^[7] ja Gjangsta ^[8] .

Lisaks tegeleb mandoliinide populariseerimisega parimusmuusikas ka 2016. aastal Viljandi kultuuriakadeemiast alustanud Mandotrio ^{[9] [10]} .

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]