Mutoloogia
on ajaloolises ja kultuurilises kontekstis moodustunud
muutide
kogum. Mutoloogia kujuneb
parimusest
, mille tahendusrikkamad osad ehk muudid hakkavad omavahel suhestudes, poimudes ja liitudes moodustama tervikut. Elav mutoloogia on oma kujunemiskeskkonnas
puha
, tal on
toe
vaartus ja korrastav-juhendav-reguleeriv funktsioon oma kultuuri jaoks. Mutoloogiat on peetud
teaduse
eelkaijaks. Erinevalt teadusest ei pea mutoloogia olema seesmiselt loogiline ega rangelt kontrollitav. Mutoloogia on tihedalt seotud inimeste
uskumuste
ja
religiooniga
. Selles avaldub nende
maailmapilt
.
Mutoloogia
on
teadus
muutidest. Mutoloogia uurib muutide ja mutoloogiate kujunemist, nende
arhetuupe
, omavahelisi suhteid, tahendusi ja tolgendusi. Olulisel kohal on mutoloogia kui teaduse jaoks olnud muutide tekkepohjused ning nende vastavused reaalsete
ajalooliste
sundmuste voi nahtustega. Pohjalikult on uuritud ka muutide funktsioone ja tahendusi, nende struktuure, randeid, seoseid
psuuhikaga
jpm.
Mutoloogia ja
folkloristika
uurimisvaldkonnad on suuresti kattuvad, kuid on olulisi erinevusi.
Folkloori
(ja folkloristika) valdkond kuuluvad ka sellised parimuslikud tekstid, mis mutoloogiale huvi ei paku, kuna ei sisalda muuti (tahendusrikast osa). Naiteks lihtsad sonamangulised
moistatused
("Milline korv ei kuule? - Tassikorv!") jmt. Mutoloogia omakorda uurib aga ka selliseid valdkondi, mis folkloristikast kaugele jaavad: muutide tahendused, funktsioonid, struktuurid jne.
Mutoloogia ja
teoloogia
(usuteaduse) valdkonnad on samuti osaliselt kattuvad. Siiski, teoloogia valdkonnast jaavad valja need muudid, mis ei ole otseselt usundilised (naiteks koikvoimalikud
vandenouteooriad
jmt). Samas, mutoloogia valdkonda ei kuulu paljud religioonispetsiifilised teemad nagu
kirikulugu
,
liturgika
jne. Kuid voib olla ka uuringuid, mis holmavad koiki kolme valdkonda (
James Frazeri
"Vana Testamendi folkloor" jmt.)
