Lydia Koidula

Lydia Koidula
Lydia Koidula
	Lydia Koidula (fotograaf Reinhold Sachker )
Sunninimi	Lydia Emilie Florentine Jannsen
Sundinud	24. detsember 1843 ; Vana-Vandra vald
Surnud	11. august 1886 (42-aastaselt) ; Kroonlinn , Vene keisririik
Puhkepaik	Metsakalmistu , Tallinn
Rahvus	eestlane
Haridus	Parnu Linna Korgem Tutarlastekool
Kirjandusvool	rahvusromantism
Tuntud teoseid	" Mu isamaa on minu arm " ; " Saarane mulk " ;
Abikaasa	Eduard Michelson (a. 1873)
Lapsed	4
Sugulased	Johann Voldemar Jannsen (isa)
Autogramm

See artikkel on kirjanikust; joereisilaeva kohta vaata Lydia Koidula (joelaev) ; mootorpurjeka kohta vaata Lydia Koidula (mootorpurjekas) .

Lydia Koidula (sunninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen , kodanikunimi 1873. aastast Lydia Emilie Florentine Michelson ; 24. detsember ( vkj 12. detsember) 1843 Vana-Vandra vald ? 11. august ( vkj 30. juuli) 1886 Kroonlinn ^[1]) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik, Johann Voldemar Jannseni tutar. Koidulat on nimetatud ka Koidulaulikuks ja Emajoe Oobikuks.

Tema luuletuste hulka kuuluvad " Mu isamaa on minu arm ", " Kodu " ja " Sind surmani ". Koidula naidenditest on uks mangitumaid 1872. aastal ilmunud " Saarane mulk ehk Sada vakka tangusoola ".

Elulugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Lydia sundis esiklapsena Vandra kiriku kostri ja kooliopetaja Johann Voldemar Jannseni peres. 1850 aprillis kolis pere Parnusse, kus isa sai kooliopetaja koha valmivas Ulejoe vallakoolis. 1854. aastani oli Lydia koduoppel, kumneaastaselt alustas ta opinguid Parnu Linna Korgemas Tutarlastekoolis , mille lopetas 1861 detsembris. Juba kooli ajal abistas ta isa ajalehetoos ? aastal 1857 alustas ilmumist Jannseni toimetatud nadalaleht Perno Postimees . 1862 sugisel sooritas Lydia Tartu Ulikooli juures koduopetaja eksamid, kuid sellel alal ta toole ei hakanud. 1863 detsembris kolis pere Parnust Tartusse. Tartus elades vottis Lydia osa tarkavast eesti vaimuelust ning valjendas loomingus arkamisaja aateid. Lydia tootas kuni abiellumiseni isa ajalehe toimetuses, lugusid tolkides ja kirjutades, lehe ilukirjanduslikku lisa "Jututuba" koostades, tellimustega tegeledes jms. Lydia kirjutised ilmusid lehes esialgu anonuumselt voi isa nime all. 1867. aastal algas Lydia kirjavahetus Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga .

21. novembril 1871 tehti teatavaks Lydia ja Tartu Ulikooli arstiteaduskonna lati rahvusest uliopilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna . Kroonlinnas elades jai Lydia eemale oma soprus- ja suhtlusringkonnast ning rahvuslikust liikumisest ? see muserdas teda vaga. 1874. aastal sundis Lydial esimene laps ? Hans Voldemar, kaks aastat hiljem tutar, kellele pandi nimeks Hedvig. 1876. aastal soitis Lydia koos abikaasa ja pojaga ligi kaheks aastaks Saksamaale ja Austriasse, kuna Eduard sai oppestipendiumi. Noorim laps jai Tartusse vanavanemate ja lapsehoidja hoolde. 1878. aastal tuli Viinis ilmale tutar Anna. Lydia naasis lastega Tartusse, suvel nakatus poeg Hans nakkushaigusse ja suri 4-aastaselt. 1884 veebruaris sundis Lydial poeg Max, kes suri mone paeva vanuselt. 1885. aasta suvel kosutas Lydia koos tutardega tervist Kuressaare mudaravilas.

Lydia Koidula suri 1886. aastal rinnavahki ning maeti Kroonlinna. 1946. aastal toodi tema porm Tallinna ja sangitati 11. augustil 1946 Tallinna Metsakalmistule . ^[2] Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jaid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul. ^[3]

Looming [ muuda | muuda lahteteksti ]

Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Tema varasem looming koosnes pohiliselt tolgetest-mugandustest saksakeelsetest kirjatoodest. 1861 ilmus Perno Postimehes Lydia trukidebuut ? tolgitud lugu "Kivirist". 1863 ilmus eraldi raamatukesena "Ojamolder ja tema minia". Selle kaanel oli ka tema nimi: Lydia Jannsen. Teos oli vaba mugandus saksa kirjaniku L. Wurdigi jutust "Auf der Grabenmuhle oder Geld und Herz". 1865 ilmus Lydia teine raamat (seekord isa nime all), taas mugandus (saksa kirjaniku W.O.v.Horni teose "Huaskar" aineil) ? "Peru oma viimane Inka". Lydia luuledebuut ilmus 28. juulil 1865 Eesti Postimehes ? luuletus "Koddo" ilmus nimemargi "L" all. 1866 martsis ilmus anonuumselt ohuke luulekogu " Vainulilled " ("Waino-Lilled", 32 luuletust, inspireeritud saksa luulest). Peagi lisandus teine luulekogu, " Emajoe oobik " ("Emmajoe Opik" 1867). Sellest sattus vaimustusse Carl Robert Jakobson , kes soovis kogumikust lisada luuletusi oma peagi ilmuvasse "Kooli lugemise raamatusse" ning andis anonuumsele autorile kirjanikunime L.KOIDULA. Selle raamatu kaudu said Koidula luuletused rahva seas uldtuntuks ja armastatuks. Edaspidi ilmusid tema luuletused Eesti Postimehes luhendallkirjaga L.K..d.la

1868 ilmus Eesti Postimehe "Jututoas" Lydia esimene pikem alguparane proosatoo "Ainuke".

Koidula luule Tartu-aastate paremik ilmus valjaandes "Eesti Postimehe Kalender ehk aastaraamat 1871. aasta peale".

Vanemuise seltsis oma naidendeid (1870 " Saaremaa onupoeg ", 1871 " Saarane mulk ") lavastades pani ta aluse eesti teatrile .

Oma loominguperioodi valtel kirjutas ta 4 naidendit , 7 artiklit , 86 proosateost ja ule 300 luuletuse.

Teosed [ muuda | muuda lahteteksti ]

Luulekogud [ muuda | muuda lahteteksti ]

1866 " Waino-lilled "
1867 " Emajoe oobik " ( terviktekst )

Avaldatud postuumselt [ muuda | muuda lahteteksti ]

1925 "Kogutud luuletused"
1934 "Valitud laulud"
1943 "Valitud luuletused"
1948 "Valik luulet"
1949 "Valitud luuletused"
1957 "Teosed" I: Luuletused, II: Jutud ja naidendid
1967 "Vaike luuleraamat"
1969 "Luuletused" (tekstikriitiline valjaanne)
1978, 1993 "Mu isamaa on minu arm"
2005 "Loo, suda, oitsele!"
2019 "Emajoe oobik" kordustrukk uues, Maara Vindi kujunduses

Luuletusi [ muuda | muuda lahteteksti ]

" Mu isamaa on minu arm "
" Kodu "
"Ema suda"
"Sind surmani"
"Sugis"

Naidendid [ muuda | muuda lahteteksti ]

" Saarane mulk "
" Saaremaa onupoeg "
"Kosjakased"
"Kosjaviinad"

Isiklikku [ muuda | muuda lahteteksti ]

Lydial oli viis ode-venda: Eugenie Cacilie Fanni Rosenthal (Jannsen, 1845?1897), Johannes (Johann) Emil Leopold Jannsen (1847?1880), August Julius Wilhelm Jannsen (1849?1869), Heinrich (Harry) Woldemar Amandus Jannsen (1851?1913) ja Eugen Friedrich Reinhold Jannsen (1853?1930).

Tema tutred kasvasid Kroonlinnas saksa- ja venekeelses keskkonnas. Hedvig (Hedda) Michelson (1876?1941) elas ja tootas Peterburis. Anna Michelson (1878?1965) oppis ja elas Prantsusmaal ja Itaalias, viibis aastail 1934?1944 Eestis ning seejarel surmani taas Itaalias, Firenzes .

Malestuse jaadvustamine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Koidula autograaf 100-kroonisel rahatahel

Juunis 1929 avati Parnus Lydia Koidula monument , mille autor on Amandus Adamson . Avamisjargsel pidustusel Endla teatrimajas pidas Koidulast kone Aino Kallas . Parnus asub ka Koidula Muuseum .
Aastal 1944 nimetati Parnu 2. Keskkool umber Lydia Koidula nimeliseks Parnu 2. Keskkooliks (tanapaeval Parnu Koidula Gumnaasium ). Lydia Koidula nime kannavad Eestis ka mitu tanavat .
Aastail 1992?2011 kasutusel olnud Eesti 100-kroonisel rahatahel oli kujutatud Lydia Koidulat.
Lydia Koidula sunnikoht Vandra lahedal Kirikumoisa kulas kunagise kostrimaja asupaigas on tahistatud malestuskiviga (skulptor Juhan Raudsepp ). ^[4]
Tartus kasvab Koidula tamm, mille all Lydia olevat armastanud istuda. Tegelikult on puu aga noorem, see on istutatud pigem Lydia malestuseks, kui ta Kroonlinna elama suundus. ^[5]
2018. aastal avati Tartus Ulejoe pargis Kaarsilla lahedal Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannseni malestusvaljak. ^[6] Koidula ja Jannseni skulptuurid loid vastavalt Bruno Kadak ja Mare Mikoff . ^[7]
Kroonlinnas asub Lydia Koidula malestustahvel maja Prospekt Lenina 11 seinal, kus Koidula elas elu viimased 13 aastat. ^[4]
Tallinnas , Rakveres , Kuressaares , Tartus , Viljandis , Narva-Joesuus ja Vorus on ning Narvas oli Lydia Koidula nimelised tanavad.