See artikkel ootab keeletoimetamist . (Aprill 2020) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada . ( Kuidas ja millal see markus eemaldada? )

Lucian Michael Freud ( 8. detsember 1922 , Berliin ? 20. juuli 2011 ) ^[1] oli Briti realistlik ja ekspressionistlik maalikunstnik .

Freud oli juudi paritolu sakslane. Ta sundis Berliinis, kuid immigreerus 1933 . aastal Hitleri voimuletuleku ajal perega Inglismaale ^[2] . ^[3]

Freudi tunti peamiselt jameda varvijoonega portreede ja figuratiivsete aktimaalide jargi. Teda peeti oma aja uheks tahtsaimaks Briti kunstnikuks ^[4] ja 20. sajandi uheks tahtsaimaks portreemaalijaks ^[3] . Freudi maalid on hinnatud, sest neis on psuhholoogilist sugavust ning need vaatlevad kunstniku ja modelli suhet sageli ebamugavust tekitavalt ^[5] .

Freud on eriti tuntud traditsioonilistest aktimaalidest erinevate maalide poolest. Silmapaistev on tema 1992 . aastal valminud "Akt tostetud jalaga (Leigh Bowery)", mis kujutab tantsijat ja muusikut Leigh Boweryt (1961?1994), kes kaks aastat hiljem AIDSi suri. ^[3]

Freudi sonul on aktimaali peamine eesmark tekitada juuresoleku tunne, mis fotograafia ajastul ei ole enam enesestmoistetav. Erinevus fotograafia ja aktimaali vahel seisneb tema vaitel "selles, missugusel maaral maali kummagi osapoole, modelli ja kunstniku tunded teineteise omadega poimuvad. Fotograafias on see voimalik vahesel maaral, aga maalikunstis peaaegu loputult". ^[3]

Lapsepolv ja noorus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Lucian Freud oli Sigmund Freudi lapselaps. Tema isa Ernst Freud oli arhitekt, ema Lucie Brasch oppis klassikalist filoloogiat ja kunstiajalugu. Koos lastega kaisid nad pidevalt muuseumides, nende korter oli sisustatud moodsa moobliga ning seintel rippusid klassikalised maalid. ^[6] Ema toetas poja huvi kunsti vastu: ta hoidis alles koiki oma laste joonistusi. Tanu temale on meieni joudnud Freudide perekonnakirjad, sealhulgas kunstniku lapsepolve kirjad ^[7] .

Kui natsid 1933. aastal voimule tulid, immigreerus Lucian Freudi pere Inglismaale, kodakondsuse sai Freud aastal 1939. Ta oppis maalimist Londoni kunstikoolis Central School of Arts , kus ta oli tuntud nii oma maaliande kui ebatavalise kaitumise poolest ^[8] . Ilmekas kunstnik oli silmapaistev isiksus. Nagu ta hiljem ise kuulutas, oli kogu tema kannatlikkus seotud kunstiga ja pariseluks ei jaanud seda ule. Ta sattus kergesti kaklustesse, teda heideti mitmest koolist valja, uhes neist oli ta pohjustanud tulekahju. Kaasaegsed utlevad, et ta mangis eluga, kuid puudis sellest hoolimata moista selle loomust. Lucian austas oma vanaisa psuhholoog Sigmund Freudi eelkoige hoopis bioloogiks olemise eest, kuna ta tundis bioloogia vastu toelist huvi ja armastas loomi. Loodus loomade ja inimeste kujul pole tema maalides ideaalne: ta ei ilusta tode, kuid sellel toel on oma volu, teatud esteetika. ^{[9] [6]}

Dedhami kunstikoolis East Anglian School of Painting and Drawing ^[8] oli tema opetajaks Cedric Morris , uks kooli asutajatest. Ta suunas Freudi maalima otse louendile, ilma eelneva kavandita. ^[10] Morris markas poisi annet ja toetas teda tema stiili kujunemise teel. 1941. aastal maalis opetaja 19aastase Freudi. Noor looja vottis kunstnikult idee maalida kaunistusteta ning uurida hoolikalt kujutatavat. Hiljem kolis ta Pariisi, kus kohtus selliste kunstnikega nagu Francis Bacon ja Alberto Giacometti . Nad vahetasid aktiivselt ideid, loid isegi uhisnaituse "Crossing the Channel: Friendship and Connections Londonis ja Pariisis 1946?1965" . ^[11]

Alex Reidi & Lefevre'i galerii organiseeris Freudi esimese naituse aastal 1944. Freud kohtus oma eluaegse sobra ja mottekaaslase Francis Baconiga jargmisel aastal ning maalis temast 1952. aastal portree, Freudi ennast on kujutatud enam kui kahekumnel Baconi maalil. Freud kirjeldas oma teoseid autobiograafilistena, kuna tema maalid kujutasid enamasti inimesi tema lahiringkonnast: pereliikmeid, sopru ja teisi kunstnikke. Aastal 1948 abiellus ta skulptor Jacob Epsteini tutre Kitty Epsteiniga , keda on kujutatud ka samal aastal valminud varases hollandi stiilis maalil "Tudruk roosidega" ^[12] . ^[10]

Valjakujunenud stiil [ muuda | muuda lahteteksti ]

Lucian Freud esindas 1954. aastal koos Francis Baconi ja Reg Butleriga Veneetsia biennaalil Inglismaad. 1960ndatel kujunes valja Freudile omane maalimislaad, ? impasto ?, mille korral kantakse varv louendile mitmes kihis, jattes varvikihid maalist veidi valjapoole eenduma. Sama tehnikat kasutasid juba renessansiajal Rembrandt , Frans Hals ja Diego Velazquez oma maalides, eriti tuntuks muutis selle aga Van Gogh 19. sajandil . ^[13] Freud kasutas tehnikat ainulaadsete piltide loomiseks. Alates II maailmasojast keskendus ta nende asjade ja inimeste kujutamisele, kes voi mis olid talle lahedased. Tema maalides leidub sageli samu elemente (tema koer, tookojas olev riidehunnik) voi inimesi (ema maalid, autoportreed). ^[6]

Freudi maalimisviis mojutas tema tervist. Ta vaatles objekti liiga lahedalt ning selle tottu tekkisid tal nagemishaired. 1954. aastast hakkas ta joonistama pusti seistes. Samuti muutus tema peamise tooriista ehk pintsli valimus. Ta nimetas seda idioomi muutuseks. Freudi 1958. aasta isikunaitust Marlborough galeriis ei voetud kuigi hasti vastu. Kunstikriitik Kenneth Clark , kes oli varem olnud suur Freudi toetaja, kais korra galeriis ning pooras kohe umber ja lahkus, mainides Freudile, kuidas ta imetleb tema julgust. Freud ise utles selle peale: "Kriitikud ei suuda taluda motet, et andekad inimesed suudavad teha asju, milleks nemad pole olnud voimelised ega ole ka kunagi tulevikus." Sel ajal kais Freud ka mitmel naitusel valismaal: Colmaris vaatamas Grunewaldi , Montaubanis Courbet’d ja Haarlemis Halsi . ^[10]

Freud oli juba Dedhamis oppides tundnud suurt huvi taimede maalimise vastu. "Ma markasin, et kui mu elus on teatud pinged, poordun ma inimeste maalimise juurest taimede juurde; ma eelistan tootada taielikus isolatsioonis. Inimeste mittekasutamine on nagu sugav hingetomme." Tema lapsepolvekodus oli olnud reproduktsioon Dureri maalist "Das große Rasenstuck", mis oli Freudile eredalt meelde jaanud. "Interjoor taimega" on Freudile omane taimedega vaikelu. ^[10]

Freudi ema oli alati tahtnud oma poja elust osa votta, palju rohkem kui ta isa. "Isa oli vaga ja torges, ema oli see, keda ma valtisin. Ta nagi minus mingisugust heroilist kuju," utles Freud ise. Tema vennad noustusid, et Lucian oli ema lemmiklaps ning instinktiivselt oli Freud ta eemale torjunud: "Ma polgasin tema huvi, ta oli nii intuitiivne." Kui Freudi isa 1970. aastal suri ja ema uritas endalt elu votta, hakkas Freud ema eest hoolt kandma. Ta viis teda 4?5 korda nadalas hommikust sooma ning seejarel maalis teda. "Ma hakkasin teda maalima, kuna ta ei huvitunud enam minust. Ma ei oleks seda teha suutnud, kui ta oleks minu vastu huvi tundnud." Freud maalis oma ema jargmised 15 aastat koikvoimalikes vormides: kurvana, vihasena, pettununa, raamatut lugedes, poolunes voodis lebades. Need portreed, pildid emotsionaalsuset, pagendatusest ja eitamisest, on unikaalselt intiimsed ning psuhholoogiliselt sugavad. Freud maalis oma ema ka 1989. aastal 93aastasena, paev parast tema surma, silmad kinni. ^[10] Parast seda maalis ta oma lapsi, kuid hoidus taas sentimentaalsusest ja keskendus pildi edastamisel. Seejarel vottis ta veelgi tugevamalt fookusesse figuuri, puudes mitte lahtuda pea proportsioonidest, nagu ta oli varem teinud. ^[10]

Aastal 1981, kui Freud hakkas lahenema 60. eluaastale, hakkas ta muretsema oma vasaku kae parast, millega ta maalis, kartes, et ta ei saa seda enam kunagi olast korgemale tosta. Seetottu otsustas ta inspireerituna Watteau teosest "Fete galante" maalida suures formaadis teose "Large interior W11", milleks kulus kunstnikul kaks aastat. Maalides oli Freudi eesmark luua midagi suursugust, kartuses, et ta pole edaspidi enam voimeline maalima. Maalil kujutatud poosid mojuvad ilma mingi teeskluseta loomulikena. "Kui ma maalin inimesi riietega, maalin ma tegelikult alasti inimesi, kes on riietega kaetud." ^[10] Varsti huvitus Freud suurte inimeste kujutamisest eri poosides. Jallegi ei uritanud ta inimest ilusamaks muuta, vastupidi, ta nautis inimkeha asendite fikseerimist sellistena, nagu nad on. ^{[ viide? ]}

Freudi jaoks pidi iga maal olema veenev, mingit moodi kehastus. "Varv on kujutatav inimene, ma tahan et see mojuks samamoodi nagu inimese nahk". Uks kunstnik utles Freudile: "Sa oled imeline ihu maalija, aga sa ei oska komponeerida." Freudi rahuldas see kommentaar: "Ma tunnen, et ma ei kujuta asju romantilisel viisil, vaid kohmetult, nii nagu paris elugi on kohmetu." "Ma ei taha maalimisest eemalduda, ma tahan ennast surnuks maalida." Norwichi kunstikoolis opetamise viimastel aastatel andis Freud oma opilastele ulesande: "Ma utlen teile, et te surete kohe varsti ara. Ma tahan, et te maaliksite endast autoportree, ja ma tahan, et te paneksite sinna koik, mis tundub teile asjakohane seoses teie eluga ja sellega, kuidas te ennast maaratlete. Arge arvake, et see on ehk pilt, mis rajab teed paremate piltideni. Ma tahan, et te uritaksite luua koige paljastavama, jutustavama ning usutava maali ? midagi toeliselt habitut." Lucian Freud suri 2011. aasta 20. juulil Londonis. ^[10]

Stiili analuus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Juba Freudi varasemas loomingus voib taheldada vaga korgelt arenenud tehnikat: tapset ja peent pintslitood ning perspektiivi valdamist. Aarmiselt korrektsete piirjoontega kontuurid, mis on teravalt maalidel valja joonistunud, iseloomustavad tema loomingut kuni 1950. aastate lopuni. 1960. aastate alguses kujunes aga valja Freudile iseloomulik stiil, kui ta hakkas maalima jaigemate pintslitommetega ning kasutama erinevaid varvikomponente, nagu teraline valge plii , mida ta juba 1950ndate lopus palju kasutas. Plii andis tema maalidele pehmema, notkema ning abstraktsema tooni. Fuusiliselt kogukad ja orgaaniliselt lihakad figuurid mojuvad vaga intensiivsetena nagu ka neid umbritsev keskkond. Freudi ilmekad maalid mojutavad seega vaatajat kohe, olles korraga paeluvad ja hammingusse ajavad, eelkoige just uksikfiguuride naha kujundlikkuse tottu. ^[14]

Freudi figuurid mojuvad nii voimsalt tanu kombatavale, nahka meenutavale varvitekstuurile, mis avaldub koige paremini tema aktimaalides. Tema maalitud nahk jatab poorse membraani mulje ning seelabi justkui eitab figuuri ja keskkonna tavaparast tasakaalu, mislabi mojub kujutatav tihti haavatava ja kaitset vajavana. Vaatajale voib jaada mulje, nagu ta naeks naha pinna alla, nahakude ja veenides voolavat verd. ^[14]

Figuurid Freudi maalidel on alati tema terava ja noudliku pilgu all. Monel juhul on valulik lahedus kunstniku ja kujutatava vahel peaaegu tajutav. Tavaliselt on figuurid maha suunatud pilguga, vaga harva on kujutatav silmsidemes vaatajaga, mis veelgi rohutab tunnet, nagu keegi jalgiks teda. Seda aspekti voib eelkoige margata uksikute peadega maalidel, kus tausta pole valja maalitud ning vaataja on paigutatud tapselt kujutatud indiviidi ette. Nendest maalidest (nt 1975. aastal maalitud "Head of the Big Man") ohkub kaemuslikku rahu. ^[14]

Vaatamata tapsusele, millega Freud oma modelle jalgis, ei ilmne maalidelt, et nad oleksid end tundnud ohustatuna. Isegi sellistel aktimaalidel nagu "Small Naked Portrait" kiirgab naisest vaarikust ning jaab mulje, nagu oleks ta iseendaga rahus. On oluline, et Freud ei viidanud enda alasti modellidega maalidele kui aktidele, vaid kui alasti portreedele. See eristus naitab Freudi spetsiifilist taju, millega ta oma kaaslast avastas ja kujutas. Iga portreega, mida Freud maalis, soovis ta kujutatud inimese kohta leida individuaalset tode ning puudis seda tolkida pildikeelde. Selles jalgimisprotsessis vabanevad maalil kujutatavate loomalikud omadused, mis jaavad pealiskaudse silma eest kull tavaliselt peitu ? nii voib ka vaataja kogeda oma allasurutud primaarseid iseloomuomadusi. ^[14]

Kunstniku peamine eesmark oli anda edasi reaalsust, lisades subjektiivsust, mis andis teosele pildistamise ees eelise. Ta hoidis oma isiklikku elu saladuses, kuid paljastas selle oma maalidel; oli realismi esindaja abstraktse kunsti domineerimise paevil; jumaldas inimeste kehasid, kuid leidis rahu lilledest ja loomadest. Freud oli vastuoluline kunstnik. Nagu teisedki suured kunstnikud, ei maalinud ta samas stiilis, mille eest teda tunnustati, ei kartnud katsetada. Tema armastus keha ja selle kumeruste vastu on nahtav igas pintslitombes ning vastupidavus, millega ta tootas, vaarib imetlust.

"Some Thoughts on Painting" [ muuda | muuda lahteteksti ]

1954. aasta juulis pidas Freud oma ainukese loengu "Some Thoughts on Painting", mis hiljem avaldati ajakirjas Encounter . Ta mojus enesekindlalt, tema motted olid aforistlikud ning moned neist ka metafuusilised. Loeng algas sonadega: "Minu eesmark maalides on uritada vaataja meeli elavdada reaalsust voimendades." ^[10]

Loengus kirjeldab Freud oma ettekujutust maalimisest ja kunstnikuks olemisest: "Selleks, et maal meid liigutaks, ei saa ta meile lihtsalt elu meenutada, ta peab iseeneses elu omandama; kunstnik peab andma taieliku vabaduse koigil emotsioonidel ja tajudel maalil avalduda ning ei tohi tagasi lukata midagi, mille poole teda tombab; kunstnik peab motlema koigest, mida ta naeb, nii kui see eksisteeriks vaid tema naudinguks ja tarbeks; kunagi ei teki hetke, kus kunstnik tunneks tait onnetunnet ? tootust sellest kogeb kunstnik, kui ta maali lopetab, kuid maali valmides kaob see taas." ^[15]

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]