Louis XVII (sundinud Louis-Charles ; 27. marts 1785 ? 8. juuni 1795 ) oli monarhistide jaoks Prantsusmaa ja Navarra kuningas aastatel 1793 ?1795. Tegelikku voimu polnud tal korrakski.

Tema vanemad olid Louis XVI ja Marie-Antoinette . Ta oli Normandia hertsog, parast oma vanema venna Louis Josephi surma 4. juunil 1789 dofaan ja 3. septembrist 1791 kuni monarhia kaotamiseni 21. septembril 1792 kuninglik prints.

Kuningapaari laste kasvatajaks maarati Gabrielle de Polastron , Polignaci hertsoginna, kes oli kuningakojas vaga mojukas ja keda peeti kuninganna Marie-Antoimette'i parimaks sobrannaks.

Louis XVII ammeks valiti Agathe de Rambaud . Alain Decaux kirjutas:

?Proua de Rambaud vastutas ametlikult dofaani kasvatamise eest alates tema sunnist kuni 10. augustini 1792 , seega 7 aastat. Nende 7 aasta jooksul ei lahkunud ta temast kunagi, ta kussutas teda, hoolitses tema eest, riietas teda, lohutas teda, riidles temaga. Kumme korda, sada korda rohkem kui Marie-Antoinette oli ta tema toeline ema.“

Louis XVII oli monarhistide silmis Bourboni dunastia juht parast oma isa, kuningas Louis XVI hukkamist. Parast vabariigi valjakuulutamist anti ta 3. juulil 1793 kingsepa opipoisiks. Sel ajal nimetati teda Louis Capet'ks dunastia rajaja Hugh Capet ' jargi. See oli moeldud osalt solvamisena, sest kuningad ei kasutanud perekonnanimesid. Ka tema isa poole poordusid revolutsionaarid Louis Capet' nimega.

Ta suri kumneaastaselt tuberkuloosi : arahirmutatuna, pimedas ruumis, tais kirpe ja lutikaid, olemata aasta otsa riideid vahetanud. Tema valjaheiteid ei viidud valja ja kambris oli valjakannatamatu hais. Tema oe Marie-Therese'i hinnangul olid tema vaimsed voimed poordumatult kahjustatud. ^[1]

Monarhistide jaoks sai Prantsusmaa kuningaks tema onu Louis XVIII , Louis XVI vend. Kui Louis XVIII 1814 ka tegelikult voimule sai, vottis ta austusest vennapoja vastu endale just selle jarjekorranumbri. Samuti toimis Napoleon III , kes respekteeris nii reaalselt mitte valitsenud Napoleon I poega Napoleon II -na.

Parast monarhia taastamist hakkas eriti Euroopas, kuid ka mujal maailmas valja ilmuma inimesi, kes nimetasid iseennast imekombel paasenud dofaaniks. Koige tuntum pretendent oli Karl Wilhelm Naundorff , kuid kokku oli neid sadakond. Poliitilist moju polnud neist uhelgi, erinevalt naiteks Vale-Dmitritest , kes tegutsesid kakssada aastat varem.

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]