Liivatulli muna
Liivatull
(
Charadrius hiaticula
) on
tulllaste
sugukonda kuuluv vaike
linnu
liik
.
Linnu rahvaparane nimetus on liivaruut.
Eestis esineb kaks liivatulli
alamliiki
:
- Charadrius hiaticula hiaticula
? pohialamliik
- Charadrius hiaticula tundrae
?
tundratull
Keha kogupikkus ei uleta 15 cm, tiiva pikkus jaab ligikaudu 125?135
millimeetri
piiridesse. Kehamass on 50?65
grammi
.
Paasukesest
on ta veidi suurem.
Liivatull on suhteliselt kontrastse
sulestikuga
? tema kehal vahelduvad pidevalt heledad ja tumedad alad. Pealae sulestik on pruunikasmust,
silmade
kohalt on umber
pea
uhtlane hele triip, silmadest altpoolt algab aga taas tume ala, mis eespool on sama lai kui
nokatuvik
, tagapool aga mitu korda laiem. Selle tumeda voodi alt algab taas hele sulestik, mis votab enda alla kogu
kaelaosa
. Kaelast allpool olev ulemine
puguala
ja osa eesseljast on aga taas mustad. Puguala alaosa ja
koht
on linnul jallegi hele. Selg on liivatullil pruun, jalad roosakaskollased,
nokk
kollane ja tumeda tipuga.
Liivatull on levinud umber
pohjapooluse
, teda leidub
Euraasia
ja
Pohja-Ameerika
tundra
- ja
taigavoondi
veekogude aares ja mererannikutel, samuti
Kaukaasias
.
Eestis
on ta rannikul ja saartel koikjal levinud.
Liivatull on uks Eesti arvukamaid
kurvitsalisi
mereranniku haudelindude seas. Samas vaheneb tema arvukus pidevalt. Voimalik, et see on seotud
kajakate
arvu suurenemisega. Praegu arvatakse meil pesitsevat 1000?2000 paari liivatulle.
[1]
Liivatull on
randlind
, kes saabub Eestisse
aprilli
esimesel poolel ja lahkub
augusti
lopul. Paiksete lindude korval voib kohata ka arvukalt labirandajaid.
Eestis voib kohata kahte alamliiki:
liivatull
(
Charadrius hiaticula hiaticula
) ja
tundratull
(
Charadrius hiaticula tundrae
).
Liivatull liigub maapinnal sibavalt joostes, aeg-ajalt seisma jaades. Lend on kiire ja akiline.
Liivatull on vaga seltsiv lind. Rande eel kogunevad suurtesse
parvedesse
ja voivad seltsida ka teiste kurvitsalistega. Seltsingu mote on koikidel vaikelindudel uldiselt sama ? kui ei ole voimalik peituda, siis grupis koos olles on iga uksiku linnu risk
roovlinnu
voi kiskja runnaku ohvriks langeda vaiksem uhe uksiku linnuga vorreldes.
Liivatull pesitseb liivastel ja kivistel randadel, saartel, laidudel ning intensiivselt karjatatavail madala muruga
rannaniitudel
.
Pesa
ehitab ta maapinnal kraabitud lohku, mille ta uhesuuruste vaikeste kivikestega vooderdab. Tihti leiab ta pesast veetigude kodasid, murusel alal ka moningaid korsi. Rannaheinamaadel, kuhu kari peale lastakse, ei ole harulduseks ka liivatulli pesa sonnikul ehk
lehmakoogil
.
Pesas on tavaliselt 4 valkjashalli mustade tappide ja kriipsudega
muna
. Pesast voib mune leida alates
mai
lopust kuni
juuli
keskpaigani. Viimasel juhul on tegu juba
jarelkurnaga
, kus ei pruugi enam mune nii palju olla.
Poegade toitmise ja hooldamisega tegelevad molemad vanalinnud. Pojad kooruvad juuni keskel ning muutuvad
lennuvoimeliseks
juulis. Jarelkurna puhul toimub see muidugi tunduvalt hiljem. Pesakond pusib monda aega koos ja sugisrande alguseks laguneb ning linnud uhinevad suurtesse
parvedesse
.
Kui pojad on suureks kasvanud, kogunetakse parvedesse ning augusti lopuks nad lahkuvad.
Liivatulli pohitoidu moodustavad
selgrootud loomad
, peamiselt erinevad
veelimused
.
Tulli vaenlasteks on eelkoige suured
kajakad
ja
vaikekiskjad
.
Tanu oma vaiksusele ei ole liivatullil jahilinnuna mingisugust tahtsust.
Liivatull on
III kategooria
kaitsealune liik Eestis.
Eesti Ornitoloogiauhing
valis liivatulli koos
vaiketulliga
(
Charadrius dubius
) Eesti
aasta linnuks
2012.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis:
Liivatull
|