See artikkel vajab toimetamist . (Marts 2015) Palun aita artiklit toimetada . ( Kuidas ja millal see markus eemaldada? )

Artiklis ei ole piisavalt viiteid . (Jaanuar 2020) Palun aita vaiteid kontrollida ja viiteid lisada . ( Kuidas ja millal see markus eemaldada? )

Liberalism ( ladina sonast liberalis ) on isikuvabadusi pooldav hoiak ja poliitiline filosoofia (mitte elufilosoofia), mille eesmark on kindlustada isikuvabaduse teostamiseks tarvilikud poliitilised tingimused. ^[1] Algsele tahendusele on lisatud: liikumisvabadus, mottevabadus, kodanike poliitiliste vabaduste ja inimoiguste konstitutsiooniline kaitsmine. Liberalismist on mojutatud majandus , poliitika ja filosoofia , et lahtuda koigi inimeste vabadusest ja oigustest, mida kaitseb riik .

Liberalismi 5 peamist pohimotet on: individualism , parlamentarism , voimaluste vordsus, reformism ja antiklerikalism . Liberalismi, kui ideoloogia aluseks, erinevalt konservatiivsest ideoloogiast, on optimistlik usk inimese enesetaiustamise ja isikuvabaduste eedumeelse arengu voimalusse. Klassikalise liberalismi korgaeg oli 19. sajandil.

Liberalismi on labi aegade, samuti eri riikides tolgitsetud erinevalt. Kui Ameerika Uhendriikides seondub liberalism pohiliselt inimoigustega ehk koige liberaalsemad on need parteid, kes taotlevad vordseid oigusi koikidele inimestele, siis Euroopas tolgendatakse liberalismi pohiliselt majandusvabadustest lahtudes ning liberaalseks peetakse poliitikut, kes ei poolda piiranguid majanduses (maksud ettevotlusele , tollipiirangud , piirangud vabale konkurentsile ).

Termini ajaloost [ muuda | muuda lahteteksti ]

14. ? 15. sajandil tahendas "liberaal" Prantsusmaal ja Itaalias vaba inimest, kellel pole senjoori. 18. sajandil tahendas liberalism ennekoike uuenduste eest voitlemist, nii seostati see revolutsioonide ja massudega. 18. sajandi lopul hakkas moiste omama oma klassikalist (tanapaevast) tahendust.

Klassikaline liberalism [ muuda | muuda lahteteksti ]

Klassikaline liberalism pohineb 17.? 18. sajandil levinud loomuoiguse teoorial. Inimestel on loomuoiguse teooriate jargi voorandamatud oigused. Inimesel on need oigused sunniga kaasa saadud. Tuntumateks loomuoiguse teoreetikuteks, kelle ideid on kasutanud liberalistid, on John Locke ja Thomas Jefferson . Locke’i arvates on loomuoigusteks elu, vabadus ja varandus. Jeffersonil on aga elu ja vabaduse korval puudlus onne poole.

Teiseks klassikalise liberalismi aluseks on utilitarism. Teoreetikud James Mill ja Jeremy Bentham arvasid, et loomuoigustest on vahe, et moista inimest. Inimese juures pidasid nad oluliseks inimese puudlust saavutada rahuldust.

Klassikaline liberalism, nagu nimigi utleb, on liberalismi varaseim suund. Klassikalist liberalismi on nimetatud ka 19. sajandi liberalismiks. Niisamuti on 19. sajandit nimetatud ka liberaalseks sajandiks. Industrialiseerimine ja kapitalismi kiire areng soosis liberaalsete ideede levikut. Klassikalise liberalismi ideed levisid eriti anglosaksi maades.

Klassikalise liberalismi esimeseks oluliseks tunnuseks on usk negatiivsesse vabadusse. Iga inimene peab olema vaba vahelesegamisest ja tal peab olema voimalus tegutseda nii, kuidas ta iganes soovib. Inimesel puuduvad igasugused valised piirangud.

Inimese taieliku vabaduse rakendumise uks tingimusi on voimalikult vahe riiki. Samas ei tahenda see riigi taielikku puudumist. Riik peab olema, tagamaks korda ja kontrollimaks kokkulepete ? seaduste taitmist. Klassikaliste liberalistide arvates peab riik olema kui oovaht, kelle roll on piiratud indiviidide kaitsega teiste indiviidide eest. Koik teised vastutusvaldkonnad tuleb anda suveraansete indiviidide katte.

Klassikalisel liberalismil on ka oma majanduslik kulg ? majanduslik liberalism (vaba turg ja vaba kaubandus). Majanduslikule liberalismile (mida majanduses on nimetatud klassikaliseks koolkonnaks) panid aluse 18. sajandi lopu ja 19. sajandi alguse majandusteadlased Adam Smith ja David Ricardo .

Adam Smith pidas majandust turuks. Turg aga toimib vastavalt vabade inimeste soovidele ja otsustele. Valitsus ei tohi sekkuda turul toimuvasse, kuna turg toimib vastavalt nahtamatu kae reeglile ? toimub iseregulatsioon. Sellise susteemi korral ei saa olla raiskamist ega ebaefektiivsust.

Vaba turu ideede korgpunktiks on laissez?faire (eesti keeles "lase minna" voi "lase olla") doktriin. Selle jargi ei tohi riigil olla mitte mingisugust majanduslikku rolli.

Varaste liberaalide usk vabasse turgu ei olnud seotud ainult rahvuslike majandustega, vaid laienes ka riikidevahelisele suhtlusele. Pohimotteks sai vabakaubandus ? idee, et koik riigid peavad kauplema omavahel ilma tollimaksude ja muude takistusteta.

Veel uheks klassikalise liberalismi omaparaks on sotsiaaldarvinism ? suhtumine vaesusse ja sotsiaalsesse vordsusse. Selle jargi garanteerib sotsiaalse oigluse vaba turg, mis laseb inimesel tegutseda nii nagu ta soovib. Niisugust lahenemist voiks nimetada ? igauhele tema voimete jargi. Samuel Smiles on lausunud: " Heaven helps those who help themselves ." (Eesti keeles oeldakse: " Aita ennast ise ja siis aitab sind ka Jumal. ") Inimesed on ise vastutavad oma heaolu eest. Koige olulisem sotsiaaldarvinist oli Herbert Spencer . Ta vottis aluseks Charles Darwini evolutsiooniteooria ning rakendas seda inimuhiskonnale. Uhiskonnas voitlevad inimesed omavahel ellujaamise nimel. Seega ei hoolinud liberaalid kuigivord ka sotsiaalhoolekandest ega koigi uhiskonnaliikmete toimetulekust, olulisimaks pidasid nad tagada riigis inimestele oiguslikult vordsed voimalused, et igauks voiks jouda voimalikult suure heaoluni. Kes aga eluvoitluses alla jaid, olid norgemad, kes pididki paratamatult kaotama.

Kuigi klassikalise liberalismi korgaeg oli 19. sajandil , pole need pohimotted taiesti kadunud. Just 20. sajandi teisel poolel on klassikalise liberalismi ideed, eriti majanduses, populaarsust voitnud (liberaalse majanduspoliitika votsid ule neokonservatiivid ).

Sotsiaalliberalism [ muuda | muuda lahteteksti ]

Sotsiaalliberalismi on nimetatud ka 20. sajandi liberalismiks. Sotsiaalliberalismi tekkele pani aluse uhiskondlike olude muutumine. Aja jooksul muutus jarjest raskemaks ignoreerida kasvava toolisklassi rasket olukorda.

Sotsiaalliberalismi esimene oluline erinevus klassikalisest liberalismist on vabaduse kasitlus. Vabadust ei vaadelda enam negatiivse vabadusena, vaid positiivse vabadusena. T.H. Green oli esimesi, kes selle ideega valja tuli. Green’i jargi inimesed on voimelised olema altruistlikud. Inimestel on ka sotsiaalne vastutus teiste inimeste ees. Positiivse vabaduse moistet arendas edasi Isiah Berlin . Positiivne vabadus ? inimesel on voime end arendada, realiseerida oma voimed.

Erineva vabaduse kasitlusega seostub ka erinev arusaam riigi rollist. Kui klassikalised liberalistid raakisid minimaalsest riigist, siis sotsiaalliberalistid peavad riiki olulisemaks. Riik on nende jaoks positiivne ? riik kui midagi voimaldav, mitte ainult piirav nagu klassikalistel liberalistidel.

Selline arusaam on viinud heaolu teooria valjakujunemisele. See lahendab sotsiaalliberalismi sotsiaaldemokraatiale. Inimestel peavad olema vordsed voimalused ning riik peab pakkuma abi inimestele, kelle sotsiaalsed voimalused on vaikesed. Inimestel peab olema oigus toole, haridusele, tervishoiule. Heaolu oigused on positiivsed oigused, sest nende rakendamiseks on vajalik riigi tegevus. Riigi laienemine ei ole vahendanud seega inimese vabadust, vaid hoopis laiendanud seda.

Sotsiaalliberalistide jaoks ei piirdu riigi sekkumine ainult sotsiaalse heaolu ideedega. Nende arvates peab riik ka juhtima majandust. See on otseselt vastuolus laissez?faire’i pohimottega. John Maynard Keynes 'i jargi nimetatakse seda arusaama keinsismiks . Tema arvates ei suuda turg koike reguleerida ning majanduse stabiliseerimiseks on vajalik riigi aktiivne sekkumine mojutamaks kogunoudlust .

Tanapaeval on liberalismi sees valitsevaks sotsiaalliberalistlikud ideed. Ometigi ei ole klassikalise liberalismi ideid ajaloounustussse vajunud.

Liberalistlikke motlejaid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• anarhism
• liberalism
• libertarism
• humanism (ideoloogia)
• majandusvabadus
• neoliberalism
• parempoolsus
• paternalism
• poliitiline vabadus

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]