Kuumaohupall

Kuumohupall on ohutiheda kestaga, ohust kergem pall , mille aerostaatilise tostejou tekitab palli sisemust taitev umbritsevast ohust kergem soe ohk.

Ohus kestvalt pusimiseks on vaja pallis olevat ohku umbritseva ohu suhtes hoida soojemana, selleks peab soojusenergia allikas lennul kaasas olema. Tavaliselt poletatakse selleks vedelat propaani lahtisel leegil . Tostejou tekitab see, et kestas olev ohk on horedam kui valjaspool kesta olev atmosfaar . Kuid altpoolt ei pea ohupall olema suletud: kuigi pallis olev ohk on horedam, on ta samasuguse rohuga kui umbritsev atmosfaar. Tanapaeva kuumaohupallide kest valmistatakse tavaliselt nailonist , aga kesta alumine serv, mis voib leegiga kokku puutuda, mingist tulekindlast materjalist.

Nagu teistegi ohusoidukitega , ei saa kuumaohupalliga lennata valjapoole atmosfaari. Korgusrekord on 21 027 m, mille pustitas 26. novembril 2005 India arimees Vijaypat Singhania oma kodumaal.

Kuumaohupallid on tavaliselt pooratud tilga kujulised, ehkki kommertseesmarkidel valmistatakse neid muudegi kujudega. Tavaliselt on nad varvikirevad. Sageli kaunistatakse neid sponsorite ja muude logodega.

Kuumaohupalli ei tohi valja lasta ukskoik millal ukskoik kust. Selleks on vaja Lennuameti luba, sest ohupallid voivad segada lennuliiklust.

Ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kuumaohupallide eelkaija on taevalatern , mis leiutati Hiinas 3. sajandil Kolme riigi ajastul . Neid kasutati sojavaes signaalide edastamiseks.

Hiinlastelt oppisid taevalaternaid kasutama mongolid , kes 1240 . aastal kasutasid neid Legnica lahingus , kus havitasid Poola sojavae. See oli eurooplaste esimene kokkupuude taevalaternatega.

Kuumaohupall on esimene inimest edukalt kandev ohusoiduk. 8. augustil 1709 sooritas Brasiilias sundinud preester Bartolomeu de Gusmao Lissabonis Portugali kuninga Joao V ja oukonna juuresolekul esimese lennu, millega ta tousis umbes kuningalossi katuse korgusele. Valjaspool Portugali sellest lennust kaua aega ei teatud.

Umbes 15. oktoobril 1783 tegi jargmise mehitatud lennu Jean-Francois Pilatre de Rozier Pariisis . Ohupall tousis 26 m korgusele, aga oli ankurdatud Maa kulge. 21. novembril 1783 sooritas ta esimese mehitatud lennu vabalt lendava ohupalliga.

Jean-Pierre Blanchard oli esimene, kes lendas ohupalliga mitmes riigis, sealhulgas Prantsusmaal, Hollandis ja Saksamaal. 7. jaanuaril 1785 toimus tema kuulsaim lend, kui ta koos ameeriklase John Jeffriesiga uletas La Manche 'i ja maandus Doveri lahedal Inglismaal .

Esimesena kasutati mehitatud kuumaohupalli sojalisel eesmargil 26. juunil 1794 Esimese koalitsiooni soja ajal Belgias toimunud Fleuruse lahingus , milles Prantsusmaa voitis Jean-Baptiste Jourdani juhtimisel liitlaste vae. Mae otsast lasti valja ohupall "l’Entreprenant", milles viibijad andsid ulevalt nahtust maa peale teada. 1799 palus Jourdan sojaministeeriumilt ohupalle mitte kasutada ja oma memuaarides ta ohupalli ei mainigi.

Hiljem jaeti ohupallireisid unarusse. Ohupallid olid halvasti juhitavad ja nendega juhtus alailma onnetusi.

22. oktoobril 1960 tegi ameeriklane Ed Yost esimese lennu tanapaevase kuumaohupalliga, mis kandis kutteallikat kaasas. Niisugused on koik tanapaeval kasutatavad mehitatud ohupallid ja see voimaldab ohupalli pisut juhtida.

Kuumaohupallid kultuuris [ muuda | muuda lahteteksti ]

Jules Verne 'i romaanis " Saladuslik saar " ( 1875 ) pagevad 5 inimest USA kodusoja lopus Virginiast umberpiiratud Richmondist kuumaohupalliga ja satuvad Vaikse ookeani keskel olevale asustamata saarele. Kuid tolle aja tehnika ei voimaldanud valmistada ohupalli, mis nii pika reisi suudaks sooritada.