Kuu tagakulg on Kuu hemisfaar , mis on alati suunatud Maast eemale. Tagakulje maastik on konarlik. Seal on palju kraatreid ning suhteliselt vahe lamedaid Kuu meresid . Kuigi molemad Kuu pooled saavad kahe nadala kestel paikesevalgust, millele jargneb kaks nadalat ood, oeldakse monikord Kuu tagakulje kohta ka Kuu pime pool (ingl the dark side of the Moon), ^{[1] [2] [3]} see nimi tuleneb sellest, et Kuu tagakulje kohta teati vaga vahe, mitte sellest, et seal oleks vahe valgust.

Umbes 18% Kuu tagakuljest on libratsiooni tottu vahetevahel Maalt nahtav. Ulejaanud 82% polnud inimkond nainud kuni 1959 . aastani, mil Noukogude Liidu kosmosesond Luna 3 sellest foto tegi. NSVL Teaduste Akadeemia andis aastal 1960 valja esimese Kuu tagakulje atlase . Aastal 1968 vaatlesid Apollo 8 astronaudid esimeste inimestena seda regiooni oma silmaga. Tanapaevani ei ole ukski inimene viibinud Kuu tagakulje pinnal.

Astronoomid on valja kainud idee ehitada Kuu tagakuljele suur raadioteleskoop , kuna seal varjab Kuu Maalt tulevaid raadiolaineid , mis muidu vaatlusi segaksid. ^{[4] [5]}

Erinevused nahtava kuljega [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kuu kaks hemisfaari on valimuselt erinevad. Nahtav kulg on kaetud Kuu meredega. Tagakuljel on palju kraatreid ja vahe meresid. Ainult 1% tagakulje pinnast on kaetud meredega, ^[6] seevastu nahtaval kuljel on meredega kaetud 31.2% pinnast.

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]