Karistusoigus (inglise keeles criminal law ) uhe oigusharuna on oiguskorra osa, mille normid kehtestavad teo karistatavuse tingimused ja selle jarelmid, karistused ja muud mojutusvahendid. Uhiskonna seisukohalt on karistusoiguse naol tegemist sotsiaalsete normidega, mis on suunatud uhiskonna pohivaartuste kaitsele ja neid vaartusi koige rangemalt kahjustavate tegude arahoidmisele. Karistusoigus on iseseisev oigusvaldkond eraoiguse ja avaliku oiguse korval. ^[1]

Karistusoiguse ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Karistusoigus tanapaevases tahenduses saab alguse alles hiliskeskaja lopul voi uusajal , kui valitsevaks sai riigi poolt ette nahtud karistus. Enne seda oli karistusoigus suuresti tavaoigusest valjakasvanud eraviisiliste abinoude kogum, mida ei rakendanud riik, vaid konflikti osapooled ise. Karistusoiguse ajalugu seisnebki arengus eraviisilistelt reageerimisvormidelt riikliku avalik-oigusliku karistuseni. Karistusoiguse arengu voib ajaloolises plaanis jagada kolme etappi: arhailine, keskaja ja uusaja karistusoigus. ^[2]

Arhailine ehk sugukondlik oigus kui uldse oiguse algetapp oli ka karistusoiguse algus. Arhailine oigus oli tavaoigus ning just sugukond oli tavade kandja. Oigus realiseerus vahetult, tavade rikkumisele reageeris sugukond ise. Kuriteo ja karistuse moistet arhailises oiguses ei tuntud. Oigust nahti rahu voi korrana ning kui juhtus midagi halba, oli see rahu voi kord maailmas rikutud. Ja see tuli taastada ? rikkumisele tuli reageerida. Tanapaevase karistuse algvormiks voib pidada veritasu ? kattemaksu sugukonnaliikme vastase kuriteo , eelkoige tapmise eest. Veritasu reguleerisid paljud tavad ja see kehtis vaid sugukonnast valjapoole. Olukorras, kus puudus riiklikult tagatud oiguskord, oli veritasu peaaegu ainus voimalus oiguse jaluleseadmiseks. Aga kui hakkas tekkima juba riiklik korraldus, oli vaja asendada eraoiguslikule karistusoigusele omased karistused riiklike karistustega. Riik rakendas siis pohimotet, mille kohaselt karistus peab tapselt peegeldama kuritegu ? karistusega tuleb suudlasele tekitada tapselt samasugune kahju, nagu tema tekitas kuriteoga . ^[2]

Keskaja oiguse pohilisi tunnusjooni oli partikularism ehk oiguslik killustatus. Eri haldusterritoriaalsetes uksustes kehtis erinev oigus. Partikularism valjendus selleski, et talurahva jaoks kehtisid uhed seadused, aga ruutlitele teised. Seisusliku aspektiga seondus ka isikuline aspekt, nt karistati meest enamasti teisiti kui naist. Keskaja karistusoigusele oli omane karistuste suur diferentseeritus, tehti vahet naiteks auvaarsete (nt pea moogaga maha raiumine) ja habistavate (nt rattale tombamine) karistuste vahel. Oiguse kirevus valjendus ka oigusallikate rohkuses. Valjapaistvaim karistusoiguse allikas sellest ajast on Saksi oiguspeegel (Sachsenspiegel). Karistuse taideviimine riigi poolt ei olnud keskajal valja arenenud ? suudlane voidi karistuse taideviimiseks anda kannatanu perekonna meelevalda. ^[2]

Suur osa demokraatliku karistusoiguse pohimotetest, millele meie praegune karistusoigus toetub, parineb 18. sajandi ideedest, mis leidsid valjenduse 19. sajandi alguse seadustikes. 19. sajandil sundis mitmeid kodifikatsioone , mis panid aluse oiguspositivismile . Eriti tahenduslik oli see karistusoiguse jaoks, sest kirjutatud seaduse olemasolu on karistusoiguse jaoks ulioluline. Keskpunktiks sai riiklik karistusoigus, mis erines keskaegsest selle poolest, et ei tahendanud mitte ainult riigi enesekaitset kuritegude ja kurjategijate vastu, vaid ka kurjategija kaitset riikliku oigusliku omavoli eest. Rohutati kuriteo ja karistuse vastavust, sest oli ilmne, et julmad karistused ei suutnud vahendada vohavat kuritegevust . Kurjategijas hakati rohkem nagema ka isiksust. Samuti ei nahtud kuriteos enam ainult huve kahjustamist, vaid ka kahjustamise psuhholoogilist mehhanismi. Kuritegevuse vastu voitlemiseks puuti uhiskonda ja kurjategijat parandada. ^[2]

Piiritlemine era- ja avalikust oigusest [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eraoigus ja karistusoigus toimivad molemad retrospektiivselt ? reageerivad konfliktile, mis on juba aset leidnud, olgu siis tegemist kahe isiku vahelise voi isiku ja riigi vahelise suhtega. Pohimottelise erinevusena on aga karistusoiguse valdkonda kuuluva oigusrikkumisega tekkinud vajadus kaitsta ka uhiskonna korgemaid vaartusi ja uldhuve, kuna eraoigus peab hoolitsema uksnes konkreetse oigussuhte poolte huvide kaitse eest. Eraoigus reguleerib oigussubjektide suhteid uksnes siis, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. ^[1]

Sarnaselt karistusoigusega kaitseb ka avalik oigus uldisi huve. Avalik oigus naeb subjektidele ette kohustuslikud kaitumiseeskirjad ? keelud voi kasud. Riik ja kodanik on avalikus oiguses alluvusvahekorras: riigi imperatiivsed normid on kodanikule taitmiseks kohustuslikud. Ka karistusoigus on imperatiivne, kuid sealt voib leida ka dispositiivsust (nt kohtualuse nousolek teatud sanktsioonide kohaldamisel, vt KarS § 69) ^[3] . ^[1] Karistusoigusest kui avaliku oiguse hulka kuuluvast oigusharust saame raakida vaid vaga laias tahenduses. Imperatiivseid norme sisaldavana on karistusoigus avalik oigus , kuid kitsamas mottes on karistusoigus ja avalik oigus eri asjad: avalik oigus on riigivoimu korraldust ja avaliku korra kaitset reguleeriv oigusharu ning karistusoigus ei ole selle osa. ^[4] Uleuldse, karistusoiguse arengulugu ja tema koht avaliku oiguse susteemis on niivord spetsiifiline, et seda ei saa kuulutada lihtsalt avaliku oiguse haruks, vaid see on iseseisev oigusvaldkond. ^[1]

Karistusoiguse ulesanne [ muuda | muuda lahteteksti ]

Oigusriikliku karistusoiguse ulesanne demokraatlikus riigis on inimeste sotsiaalse kooselu aluste kaitse. Selle ulesande maaratlemisel tuleb arvestada mitmeid aspekte. ^[1]

Esimene aspekt on oigushuvede kaitse. Oigushuve on inimeste sotsiaalseks kooseluks vajalik eluline huve, seega sotsiaalne vaartus, mille kaitsmiseks tuleb rakendada riigi karistusvoimu. Oigushuve voib olla individuaalne (nt elu, tervis, kehaline puutumatus) voi kollektiivne (nt riik, avalik kord). Need on vabadused ja oigused, mis eksisteerivad soltumata riigist ja mida riik ei kehtesta, vaid peab vastavalt uhiskondlikule lepingule kaitsma. ^[1]

Rahukord on inimuhiskonnale algselt ja sisemiselt omane ja eksisteerib sotsiaalsete normide naol soltumata nende kehtestamisest voi tagamisest riigi poolt. Sotsiaalsete normide taitmise tagab sotsiaalne kontroll, mida teeb uhiskond oma erinevate institutsioonide kaudu. Uhe osa sotsiaalkorrast moodustab oiguskord ? osa sotsiaalsetest normidest, mis seisneb oigusnormides. Siin avaldub jargmine aspekt ? karistusoiguse ulesandeks on tagada ka oiguskorra terviklikkus ja puutumatus. Lisaks, karistusoigusnormi olemasolu ja selle kohaldamine naitab, et oigusnorm kehtib ning isik voib olla kindel, et normikohane kaitumine on oige. Oigusrikkumisele reageeritakse ja konflikt saab lahendatud. ^[1]

Tulenevalt vajadusest kaitsta uhiskonna pohivaartusi ja oiguskorda ning kinnitada normikehtivust on ka karistusoiguslik sekkumine ehk interventsioon hadavajalik. Karistusoigus saab sekkuda siiski piiratult, sest karistusoigusega sekkub riik koige intensiivsemalt inimese ellu ^{[1] [5]} . Selle sekkumise piirid tulenevad oigushuve tahtsusest voi kaalukusest ning teoviisist, vajadusest kaitsta sotsiaal-eetilisi kaitumisvaartusi. ^[1]

Uheks aspektiks on ka sanktsiooni kohaldamine. Sanktsiooni kasutamine sekkumise vahendina tahendab seda, et karistusoigus ei reguleeri otseselt inimeste kaitumist, vaid mojutab neid karistusega. Samas tahendab sanktsiooni kohaldamine, et karistusoigusel on ulesanne mitte ainult mojutada inimeste kaitumist, vaid taastada rikutud oiguskord ja oiglus. Karistusoigusliku sanktsiooni toime on spetsiifiline. Rakendades karistust, kaitseb karistusoigus uhiskonna pohivaartusi ja oiguskorda kahel viisil: 1) repressiivselt: tehtud ulekohtu eest tasudes ehk katte makstes; 2) preventiivselt: uut ulekohut ara hoides. ^[1]

Karistusoiguse struktuur [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kolme samba teooria [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kolme samba teooria lahtub voimude lahususest ning raagib oigusemoistmise kolmest sambast ? materiaalne karistusoigus, formaalne karistusoigus ehk kriminaalmenetlus ja kriminaaltaitevoigus . Esimene kehtestab karistusahvarduse, teine moistab karistuse ja kolmas viib selle taide. ^[6]

Materiaalne karistusoigus kehtestab teo karistatavuse eeldused, karistuse kohaldamise eeldused ning naeb ette, millised konkreetsed teod on suuteod ehk karistatavad teod. Materiaaloigus on karistusoiguse alus, sest ilma selleta ei ole menetlus- ja taitevoigusel mingit motet. ^[6]

Kriminaalmenetlusoigus on normide kogum, mis reguleerib materiaaloiguslike normide kohaldamist ? kes ja kuidas teeb kindlaks, et isik on toime pannud suuteo ja kuidas talle moista karistus, millised on siinjuures riigi ja millised suualuse oigused jne. Kuriteoasjade menetlemist reguleerib kriminaalmenetluse seadustik ja vaarteoasjade menetlemist vaarteomenetluse seadustik. Kriminaalmenetluse jaoks on olulised ka kohtute seadus, prokuratuuriseadus ja advokatuuriseadus. ^[6]

Kriminaaltaitevoigus reguleerib kohtu poolt moistetud karistuste taideviimist. Rahalist laadi karistuste taideviimist reguleerib taitemenetluse seadustik. Vangistusseadus reguleerib kuriteo eest moistetud vangistuse ja vaarteo eest moistetud aresti, samuti eelvangistuse taideviimist. ^[6]

Kolme samba teooria raagib kull terviklikust susteemist, kuid praktiliselt on kolm nimetatud haru suuresti iseseisvunud. Ka normide laadilt on kriminaaltaitev- ja kriminaalmenetlusoigus materiaalsest karistusoigusest oluliselt erinevad ? kui materiaaloigus on sanktsioneerivat ehk oiguskaitselist laadi, siis menetlusoiguse ja taitevoiguse normid on regulatiivsed. ^[6]

Karistusoiguse allikad [ muuda | muuda lahteteksti ]

Pohikaristusoigus sisaldub KarS-is ja harukaristusoiguse moodustavad valjaspool KarS-i olevad korval- ehk haruseadused, nt lennundusseadus, maksuseadus, mis sisaldavad vastavat valdkonda reguleerivate satete korval ka karistusnorme. Vastavalt KarS §-le 3 paiknevad koikide kuritegude koosseisud KarS-is, aga vaarteod on satestatud nii KarS eriosas kui ka teistes seadustes ^{[7] [8]} . Selline liigendus lahtub arusaamast, et oigusliku regulatsiooni laienemise tingimustes ei ole enam voimalik koikide karistatavate tegude koondamine uhtsesse seadustikku, pealegi tahendaks see pidevaid seadusemuudatusi, mis raskendaksid ulevaate saamist konkreetsel ajal kehtinud karistusoigusest ^[9] . Vaarteokoosseisude jagamisel KarS-i ja haruseaduste vahel on lahtutud pohimottest, et need teod, mille karistatavus tuleneb kindlat valdkonda reguleerivast seadusest, nahakse ette vastava seaduse lopus. Soltumata konkreetse suuteokoosseisu asukohast maaratleb teo karistatavuse alused ja piirid siiski KarS uldosa. ^[6] Eriosa ja uldosa vastuolu korral lahtutakse uldosast. ^[10]

Seega tuleb silmas pidada, et ka vaartegusid sisaldavad muud seadused moodustavad KarS-i mottes selle eriosa. ^[11] Teistes seadustes satestatud vaarteokoosseisude naol on samuti tegemist karistusseaduse eriosa normidega. Seega koikjal, kus KarS-is kasutatakse moistet "seadus" voi maaratletakse mingit moistet KarS-i eriosa tahenduses, laieneb selle regulatsioon ka valjaspool KarS-i paiknevatele vaarteokoosseisudele. ^[6]

Karistusoiguse kujunemine Eesti Vabariigis [ muuda | muuda lahteteksti ]

Esimese iseseisvusaja karistusoigusreform [ muuda | muuda lahteteksti ]

19. novembril 1918 otsustati jatta Eesti territooriumil kehtima koik varasemad seadused, mis olid jous endise uhendatud Eestimaa ja Pohja- Liivimaa kubermangu piirides enne bol?evike voimulepaasemist oktoobris 1917. Niisiis sai Eesti Vabariik karistusoiguse valdkonnas endaga kaasa kolm kehtinud kriminaaloiguse allikat: 1) vana nuhtlusseadustiku aastast 1845 uhes selles hiljem tehtud korduvate parandustega; 2) 1864. aastal joustunud Rahukohtu nuhtlusseadustiku koos selles jooksvalt tehtud muudatustega; 3) 1903. aastal tsaari poolt kinnitatud uue nuhtlusseadustiku . Selle tulemusena oli karistusoiguslik seadustik killustatud ning esines omavaheline ebakola, mis tegi kriminaaloigusallikate otsimise ja kehtivate normide leidmise keerukaks. 26. martsil 1929 jouti uue Eesti kriminaalseadustiku vastuvotmiseni ja kehtima hakkas see 1. veebruaril 1935 parast taiendavalt vajalike distsiplinaarseadustiku ja vangistusseadustiku vastuvotmist ning tarvilike muudatuste tegemist tollases kriminaalprotsessi korralduses. ^[12]

Karistusoigusreform 1992?2001 [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eesti NSV 1961. aasta kriminaalkoodeksis tehti hadavajalikud muudatused, mis tulenesid Eesti taasiseseisvumisest 1991. aasta augustis, ja 7. mail 1992 voeti vastu kriminaalkoodeksi uus redaktsioon, mis joustus 1. juunil 1992. Tegemist oli teise karistusoigusreformi esimese etapiga, mille peamiseks ulesandeks oli korvaldada senisest karistusoigusest noukogude ideoloogiast kantud totalitaarriiklikud kuriteokoosseisud, kuid selle korval tehti ka muid pohimottelisi muudatusi. Naiteks loobuti suuteo materiaalsest maaratlusest uhiskonnaohtlikkuse tunnusel ja kujundati ulatuslikult umber sanktsioonisusteem. Vaatamata karistusoiguses seelabi tehtud muudatuste olulisusele oli kogu toonasele oigusavalikkusele uhemotteliselt selge, et lahiaastatel vajatakse taiesti uut ja terviklikku karistusseadustikku. Karistusseadustiku eelnou valjatootamiseks moodustati professor Jaan Sootaki juhtimisel tooruhm, kuhu kaasati eksperte koigist karistusoiguse kohaldamisega tegelevatest institutsioonidest ja valismaalt. Tulemuseks oli Mandri-Euroopa kontekstis taiesti ainulaadne kodifikatsioon , mis paneb paika kogu kriminaalvastutuse eelduseks oleva deliktistruktuuri otse seaduse tasandil. Uus karistusseadustik voeti vastu 6. juunil 2001 ja see joustus 1. septembril 2002 ^[2] . ^[12]

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Jaan Sootak
• Avalik oigus
• Eraoigus

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]