Krahvivaenus , ka krahvisoda ( taani Grevens Fejde , saksa Grafenfehde ) oli sojaline konflikt Taani trooni parast aastatel 1534 ? 1536 . Vaenus on nimetatud Oldenburgi krahvi Christophi jargi.

Eellugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

1533 . aastal suri Taani kuningas Frederik I , kes oli kumme aastat varem kukutanud oma vennapoja Christian II . Viimane oli alates 1532 . aastast Frederiki kaes vangis. Frederiki surma jarel oodati, et troonile touseb tema poeg, Holsteini hertsog Christian , kuid too oli veendunud protestant ja ehkki ka Frederik I oli Taanis alustanud reformatsiooniga, oli enamik riiginoukogu liikmetest veel katoliiklased. Christiani valimise vastu olid ka riigi tahtsamad linnad ja talupoegkond. Aadli enamik toetas kull Christianit, ent tema vastaste mojul otsustati kuninga valimine aasta vorra edasi lukata. See avas voimaluse teistele joududele sekkuda ja uritada oma kandidaate kuningatroonile saada.

Lubecki linn, mida juhtis ambitsioonikas burgermeister Jurgen Wullenwever , puudis Hansa ja ennekoike enda huvisid iga hinna eest kaitsta ja puudis seetottu tokestada Madalmaade kaupmeeste labisoitu Taani vainadest. Kuningas Christian II oli abiellunud keiser Karl V oe Isabellaga ja soodustas seetottu igati Habsburgidele kuuluvate Madalmaade kaupmeeste Laanemere-kaubandust. Seetottu oli Lubeck aidanud teda nii Rootsis kui ka Taanis kukutada. Kuid Frederik I surma jarel otsustas Wullenwever Lubecki huvisid veelgi otsesemalt kaitsma asuda, seda enam, et Rootsiga oli linnal juba tekkinud vastuolu, mis ahvardas sojaks paisuda. Nonda lootis burgermeister Taani kuningaks saada mone Lubeckile soodsa valitseja, kes suudaks ka Rootsi trooni haarata ja nonda sealgi Hansa kaubaeelised taastada. Nii solmis linn liidu Oldenburgi protestantliku krahvi Christophiga, kes oma usutunnistusele vaatamata oli olnud ka keisrikoja teenistuses ning oli ka Taani kuningakoja kullaltki lahedane sugulane. Christoph lootis ka keisri toetusele, selleks leppisid Lubeck ja Christoph kokku, et ametlikult haaravad nad Taanis voimu Christian II nimel, kuid maa tegelikuks valitsejaks saab siiski Oldenburgi krahv. Et Taani riigipaev oli lootusetult lohestunud, ei olnud asja lahendamisele valimiste teel eriti loota ja nonda otsustasid Lubeck ja Christoph kasutada sojalist joudu, et kiire loogiga enamik riiki endale voita.

Huvi Taani trooni suhtes naitasid ules aga ka teised osapooled. Uks aktiivsemaid oli Mecklenburgi hertsog Albrecht VII , kes lootis ise Taani ja Rootsi kuningaks saada, viimase troonil oli tema esivanem ja nimekaim, Albrecht Mecklenburgist ka kaks sajandit varem olnud. Lisaks temale tundis asja vastu huvi ka Pfalzi krahv Friedrich II, kes abiellus Christian II tutre Dorotheaga. Albrecht ja Friedrich esialgu Taani asjadesse aktiivselt siiski ei sekkunud.

Vaenuse algus [ muuda | muuda lahteteksti ]

1534. aasta suvel tungisid Oldenburgi Christophi vaed Taani saartele ja haarasid paari kuu jooksul need enda katte. Ka Kopenhaagen , Malmo ja teised suuremad Taani linnad vandusid talle truudust. Christoph kuulutas end Christian II nimel valitsevaks regendiks ja noudis ka viimase vabastamist. Samal ajal, 4. juulil valisid Juutimaa aadlikud Holsteini Christiani Christian III nime all Taani kuningaks. 10. augustil tunnustas aga ka Skane Christophit Taani regendina. Kuid kogu riiki tal enda voimu alla saada siiski ei onnestunud, sest Juutimaa aadlikud otsustasid liituda Holsteini Christianiga. Esimene tosisem konflikt tekkiski Fyni saare parast, mis esialgu siiski Christophi pooldajate katte langes.

Lubeck solmis tihedad suhted ka Inglise kuningakojaga ja puudis just 1534. aastal ametlikult katoliku kirikust lahku loonud Henry VIII -t koguni mojutada Taani krooni vastu votma. See siiski ebaonnestus. Keiser tunnustas aga Christophit Taani regendina ja avaldas lootust, et peagi saab Christian II tutar Dorothea Taani valitsejaks. Christian II ise oli aga endiselt vangistuses Sønderborgi lossis, mis oli Holsteini Christiani kaes.

Christian III vastuloogid. Mecklenburgi Albrechti sekkumine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Ehkki 1534 aasta sugiseks oli enamik Taanist Christophi voimu all, poordus sojaonn peagi Christian III kasuks. Tema poolel astus sotta Rootsi , mille vaed laastasid Skanet ja vallutasid suure osa sellest. Saanud toetust protestantlikelt Saksa vurstiriikidelt, asus ka Christian ise pealetungile, tema vaed Johann Rantzau juhtimisel vallutasid Pohja-Juutimaa ning tegid edukaid looke ka Christophi vagede teiste positsioonide vastu. 1535 . aasta jaanuariks oli kogu Juutimaa Christiani kaes ning peagi alustas ka Taani saarestiku vallutamist. Esialgu oli merel ulemvoim veel Lubecki ja tema liitlaste kaes, kuid ida poolt ahistasid neid Preisimaa hertsogi Albrechti ja Rootsi laevad.

1535. aast aprillis tungisid Christian III vaed ka Taani saartele ning alustasid pealetungi Kopenhaageni suunas. Et Lubecki ja Christophi positsioonid tugevalt koikuma loid, vajasid nad hadasti kellegi tuge. Seetottu otsustas oma plaane asuda labi suruma Mecklenburgi Albrecht VII, kes polnud jatnud plaane ise Skandinaavia riikide kuningaks saada. Aprillis saabus ta Kopenhaagenisse, kus tal aga peagi tuli Christophiga, kes ei soovinud oma positsiooni Albrechtile loovutada. Albrecht nimetas aga krahv Johann von Hoya Taani regendiks ning saatis ta Christiani vagedega voitlema. Sojas too peagi ka hukkus. Et Albrechtil endal suuri vagesid polnud, siis tema sekkumine Christiani-vastast leeri tegelikult kuigivord ei aidanud.

Vaenuse lopp [ muuda | muuda lahteteksti ]

1535. aasta suvel langes enamik Taani saartest ja Skanest Christian III toetajate katte ja Lubeck kaotas ulemvoimu merel. Christiani, Rootsi ja Preisi laevastik hakkasid teostama uhisoperatsioone Taani saarestikus ja sugiseks olid vaid Kopenhaagen ja Malmo jaanud krahv Christophi ja hertsog Albrechti katte. Sellist seisu luges Lubecki raad lootusetuks ning Wullenwever kukutati. Hamburgis algasid rahulabiraakimised, mis loppesid 1536 . aasta veebruaris Lubecki ja Christian III vahelise rahulepingu solmimisega. Sellega sailitas Hansa moningaid eeliseid Taani vainades, kuid Madalmaade konkurentsi ei piiratud. See tahendas, et Lubeck kaotas loplikult otsustava rolli Laanemere kaubandus- ja valispoliitikas.

Hertsog Albrecht ja krahv Christoph otsustasid siiski vastupanu Christophile jatkata, lootes keisripoolsele abile. 1536. aastal laksid omavahel tulli ka Taani ja Rootsi ning Gustav Vasa tombas oma vaed Kopenhaageni juurest ara. Kuid Christian III positsioon Taanis oli juba piisavalt tugev, et linna piiramist ka ilma Rootsita jatkata. Teda toetas jatkuvalt Preisimaa, majanduslikku abi andsid ka Saksa protestandid. Karl V ei suutnud Christiani vastastele siiski oigeaegset abi anda, olles seotud sodadega Prantsusmaa ja Turgi vastu. Christian II tutre Dorothea mees, pfaltskrahv Friedrich II aga ei suutnud piisavalt rahalisi vahendeid ja vagesid koguda, et minna endale Taani krooni taotlema.

1536. aasta juulis puhkes juba pool aastat piiramisrongas olnud Kopenhaagenis naljahada, sest seni linna varustada suutnud Mecklenburgi laevastik havitati. Seetottu pidid ka Albrecht ja Christoph lopuks alistuma ning kogu Taani langes seega Christian III katte, kes seal kahe jargmise aastaga viis labi protestantliku reformatsiooni, katoliiklikud piiskopid ja aadlikud kaotasid loplikult voimu. Samuti kaotasid linnad ja talupoegkond, kes oli aadlisobralikule monarhile vastu hakanud, palju oma senistest oigustest.

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Lutz Sellmer . Albrecht VII. von Mecklenburg und die Grafenfehde (1534-1536) . Frankfurt am Main : Lang, 1999 .
• Friedrich von Alten . Graf Christoff von Oldenburg und die Grafenfehde (1534?1536) . Hamburg , 1853 .