Konservatism

Konservatism ehk konservatiivsus on enamasti demokraatlik parempoolne ideoloogia voi motteviis, mis tugineb traditsioonilistele vaartustele. See tahendab, et ajaloost tuleb ule votta ja sailitada koik vaartuslik.

Alalhoidliku riigijuhtimise motteviisina valditakse kergekaelisi ning vagivaldseid riigikorralduse muutusi.

Konservatismi ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Konservatismi teke [ muuda | muuda lahteteksti ]

Konservatismi moiste tahenduseks oli selle tekkides 18. sajandi lopukumnendil eelkoige vastuseis Prantsuse revolutsioonile ja sellesarnastele liikumistele. Konservatismi loojaks peetakse ennekoike iiri poliitikut ja filosoofi Edmund Burke 'i, kes sonastas oma pohimotted teoses "Reflections on the Revolution in France" ("Motteid Prantsuse revolutsioonist", 1790 ). Teoses rohutas Burke, et muutuseid ei tohi teha kiirustades, jarsult ega vagivaldselt, vaid uhiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt traditsioonide vaimus. Ta pidas vajalikuks sailitada uhiskonnaelus voimalikult palju endistest vaartustest, sest need on juba labiproovitud ja toimivad, seevastu uute lahenduste puhul ei voi kunagi teada, kas need ka reaalselt tootavad. Revolutsiooni pidas Burke halvaks, kaootiliseks ja uhiskonda lohkuvaks nahtuseks. Tema arvates peaksid muudatused tulema ulevalt, valgustatud absolutismi voi lihtsalt valitsuse initsiatiivi laadis, mitte aga valitsemisest mitte midagi teadva poobli poolt. Burke leiab, et muudatused on kull paratamatud, aga neid tuleks kontrolli all hoida, revolutsioon seda aga ei suuda. Revolutsioon lohub ka traditsioone ehk pohivaartusi, mis on aga tema arvates peamiseks uhiskonda koos hoidvaks jouks. Nende alla paigutab ta sisuliselt ka eetika ja moraali . Ta leiab, et just Inglismaal on koik toimunud oigesti: on jark-jargult liigutud suuremate vabaduste poole, kuid samas on sailitatud monarhistlikud traditsioonid.

Juba alates Burke'ist on konservatismile monevorra oigustamatult kulge jaanud maine, et see on ideoloogia, mis on suunatud koigi muutuste vastu. Seda ei tohiks segi ajada 19. sajandi tagurluse ehk reaktsiooniga, millel oli kull konservatiivseid elemente, kuid mis eitas taielikult muutuste vajalikkust. Pealegi ei osutunud konservatism ainsaks ideoloogiaks, mis oli pakiliste muudatuste vastu. Edaspidi ilmnes, et naiteks ka liberalism ja sotsialism astusid valja muudatuste vastu, kui olid endale voimu kindlustanud. Seega voib oelda, et muudatustevastasus on pigem omane voimulolijaile kui konkreetsele ideoloogiale.

Konservatism kuni Teise maailmasojani [ muuda | muuda lahteteksti ]

19. sajandi algusest Teise maailmasojani oli konservatism uldiselt meelestatud demokraatiavastaselt , sest leidis, et lihtinimesi ei tohi niivord vastutusrikka asja kui voimu juurde lasta. Seetottu pooldasid nad valimistsensusi, mis pidanuks kindlustama, et vaid vastutusvoimeline osa uhiskonnast saab poliitika ule otsustada. Siiski polnud asi niivord selge voi uhekulgne, kuna naiteks Inglismaal alandas just konservatiivide valitsus 1880. aastatel tunduvalt valimistsensust.

Uldine konservatiivide hoiak oli aga selline, et lihtrahvast ei tohi poliitikasse lasta, kuna nad lahtuvad kitsastest omahuvidest ega poora tahelepanu kogu uhiskonna jaoks olulistele asjadele. Valitsema paaseksid siis vaid populistid ja aferistid ning toeliselt kompetentne juhtkond torjutaks korvale. Konservatiivide jaoks ongi esmatahtis uhiskond, mitte niivord uksikindiviid nagu liberalismis . Erinevalt viimasest leiavad konservatiivid, et inimloomus on olemuselt suhteliselt halb ja seetottu peab seda kontrollima uhiskond ehk riik . Selle idee laenasid nad Thomas Hobbesi raamatust "Leviaatan", kus oli kujutatud riigieelset seisundit 'koikide sojana koigi vastu' ehk kaose ja vagivallana. Riik ongi konservatiivide arvates loodud selleks, et sellist olukorda ara hoida, surudes alla indiviidide egoismi ja puudes luua uhishuvisid, mille olulisimaks valjenduseks ongi traditsioonid ehk pohivaartused.

18.?19. sajandil olidki konservatiivide pohivastasteks liberaalid, seisti nende konservatiivide arvates liigsete reformide vastu. Kui aga klassikaline liberalism oli 19. sajandi lopuks oma eesmargid (inimese ja kodaniku pohivabadused) sisuliselt saavutanud, muutus ka too alahoidlikumaks ning nii lahenesid seniste peavastaste seisukohad tunduvalt. Konservatiivide uueks pohivastaseks sai sotsialism, mis tegelikult sarnaneb mitmeti konservatismiga: ka seal rohutatakse riigi suurt tahtsust, eriti majanduses, ning peetakse uhiskonda indiviidist olulisemaks. Samas on aga uletamatuid vastuolusid: sotsialistid peavad inimloomust pohiolemuselt heaks ning usuvad, et riigi olulisim roll on tagada inimeste voimalikult suur vordsus . Konservatiivid arvavad seevastu, et inimesed on paratamatult ebavordsed ning riigi kunstliku sekkumisega head ei saavutata. Lisaks kartsid nad seda, et sotsialistide voit toob kaasa revolutsioonid, seega kaose ja vagivalla. Ka konservatiivide ja liberaalide suhted jaid enamasti pingelisteks, kuna esimesed suudistasid just teiste reformipoliitikat selles, et sotsialistid said uleuldse pead tosta. Peagi kadusidki liberaalid poliitilise suurjouna ning kahe maailmasoja vahelises Euroopas domineeris ennekoike konservatism.

Konservatism parast Teist maailmasoda [ muuda | muuda lahteteksti ]

Parast Teist maailmasoda vottis konservatism omaks demokraatia, kuid leiab, et selle laiendamisest tuleks loobuda. Moned liberaalsed voolud taotlevad aga vahemuste ja huvigruppide oiguste laiendamist, olles suuresti muutunud ni?iparteideks. Neid peavad konservatiivid jatkuvalt ohtlikeks, pidades pohieesmargiks sailitada uhiskonnasisene stabiilsus, mis peaks olema inimestele parima elu tagatiseks. Samas asusid liberaalid ja konservatiivid koostoole, et ara hoida molema uhise vastase, sotsialismi voimulepaas. Konservatiivid votsid ule ka liberaalide ideid, eriti majanduspoliitikas.

1980. aastatel kujunes valja neokonservatism ehk uusparempoolsus. Selle pohisonumiks on majanduspoliitika ja valitsemisstruktuuri selge eristamine. Majanduses pooldatakse riigi voimalikult vahest sekkumist, lubades taielikku vabaturumajandust . Seega konservatiivid tunnistavad, et majanduses on inimeste konkureeriv egoism hea ning seda ei tule piirata. Ent muus uhiskonnaelus on konservatism jatkuvalt teistel seisukohtadel. Konservatiivid leiavad, et riigivoim peab olema tugev ja sailitama kontrolli muude uhiskonnaelu valjendusvormide ule. Et tugev riiklus on nende jaoks iseenesestmoistetav, siis peavad nad riigi kritiseerimist iseenesest rumalaks ja motlematuks tegevuseks, ukskoik millistel alustel seda ka tehakse.

21. sajandi alguses on konservatism, nagu enamik teisigi suuri ideoloogiaid, suuresti oma nagu kaotamas (nn ideoloogia lopp). Toimub koigi suundade sarnastumine, sageli ei saa erakonna programmi jargi enam otsustada, kas tegu on parem- voi vasakpoolse jouga, molemad suunad votavad ule uksteise ideid, et rahvale rohkem meeldida. Suurelt osalt just uhtlustumise tottu koguvad uha tugevamat toetust aarmuslikud voolud, millel on erinevalt suurtest poliitilistest joududest konkreetne sonum.

Konservatismi pohiideed [ muuda | muuda lahteteksti ]

Uldistavalt voib konservatismile omaseks pidada jargmisi pohimotteid:

Traditsionalism tahendab ennekoike pohivaartuste sailitamise ning jarkjarguliste kontrollitud reformide teostamise vajalikkust;
Inimolemuse ebataiuslikkus ? et inimene on egoistlik ja uksikuna saamatu, on tal vaja riigipoolset uhiskonnaelu korraldatust, mis koige vabam on majanduses;
Orgaaniline uhiskond ? konservatiivide arvates vajavad inimesed ennekoike turvatunnet (isiklikku julgeolekut, aga ka ressursse araelamiseks), mida suudab neile pakkuda vaid riik, mis on uhiskonnaelu paratamatu ning parim vorm; selle tekkeks ei ole vaja uhiskondlikku lepet, sest inimesed ei pea olema vordsed, vaid uhiskonnas peab olema kindel hierarhia, mis paneb selle toimima; konservatiivid usuvad ka seda, et riik ja uhiskond saavad ning peavad inimesi oige loomusega isiksusteks kasvatama;
Kasitlus voimust on utilitaristlik: voimul peaksid olema need, kes toovad uhiskonnale suurimat kasu ehk annavad maksimaalseid ressursse; siit lahtub ka jareldus, et oluline on eraomand , kuna see tagab turvatunde ja ressursid igale indiviidile; omandi kasvatamine peaks olema voimalikult vaba, et saavutataks voimalikult suurt turvatunnet ja head elu.

Konservatismi voolud [ muuda | muuda lahteteksti ]

Uldiselt jaguneb konservatism kaheks: autoritaarseks ja paternalistlikuks. Esimene on omane ebademokraatlikele, teine demokraatlikele riikidele. Autoritaarne konservatism oli levinum enne 20. sajandit , hiljem on see olnud mitme autoritaarse riigi ideoloogiaks (eriti Ladina-Ameerikas ).

Konservatismiga lahemalt ja kaugemalt seotud konkreetsemaid poliitilisi voole on aga tunduvalt rohkem.

Kristlik demokraatia [ muuda | muuda lahteteksti ]

Pikemalt artiklis Kristlik demokraatia

Katoliku kiriku uhiskonnafilosoofia oli pikka aega konservatiivne. Et valtida vasakpoolsete moju suurenemist, otsustas katoliku kiriku juht Leo XIII 19. sajandi lopul, et kirik peab tegelema ka kesk- ja alamklassi muredega. Selleks tuli pakkuda sotsiaalsete probleemide lahendamiseks kristlikke ideid.

Kristlikku demokraatiat iseloomustavad jargmised pohimotted:

Oluline on kaitsta kristlikke moraaliprintsiipe.
Vordsus seaduse ees ei tohi viia liigsele sotsiaalsele nivelleerumisele .
Kristlik demokraatia on kesktee opetus, mis soovib onnelikku keskmist vaba kapitalismi ja totaalplaneeritud sotsialismi vahel. Eesmargiks on moodukas heaoluriik .