Konservatiivne revolutsioon

Konservatiivne revolutsioon oli Esimese maailmasoja jarel Saksamaalt alguse saanud alalhoidlik, parempoolne , nii liberalismi kui ka natsionaalsotsialismi vastustav maailmavaade .

Ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Valjendi uheks esimeseks kasutajaks peetakse Fjodor Dostojevskit , kuid tema ei andnud moistele hiljem kujunenud sisu.

Aastal 1900 kasutas moistet Charles Maurras , 1921 uhes artiklis aga Thomas Mann ning 1927 kutsus luuletaja Hugo von Hofmannsthal noorust ules konservatiivsele revolutsioonile, defineerides sonapaari uldjoontes sellisena, nagu teda hiljem ka kasutati.

Hoffmanstahli silmis oli tegu sidususe ( die Bindung ), uhtsuse ( die Einheit ) ja terviklikkuse ( die Ganzheit ) otsimisega individualismi ja lohestatuse asemele.

Moiste oli kesksel kohal kahe maailmasoja vahelises kultuurikasitluses nii Ernst Jungeril , Friedrich Georg Jungeril , Arthur Moeller van den Bruckil ( 1876 ? 1925 ), Edgar Julius Jungil ( 1894 ? 1934 ), omaparaselt mustilisel motlejal Friedrich Hielscheril (1902?1990) kui ka tervel real viimaste umber kogunenud noortel, kes olid aktiivsed 1920. ja 1930. aastate Saksamaa poliitilis-publitsistlikus elus, grupeerudes mitmete ajakirjade ja ruhmituste umber, millest moodustus konservatiiv-revolutsiooniline liikumine.

Konservatiivse revolutsiooni uurimises on hiljem eristatud rahvusrevolutsioonilist ja noorkonservatiivset suunda, kui kahte peamist. Nende korval on veel raagitud rahvusmeelsetest ( Volkische ), seltslastest ( Bundische ) ja konservatiivrevolutsioonilisest maarahva-liikumisest. Viimaste moju kahe maailmasoja vahelise Saksamaa poliitilis-vaimsele atmosfaarile oli aga vordlemisi vahene.

Konservatiivne revolutsioon liikumisena laia kolapinda ei saavutanud ? selle katsed astuda vastu nii kommunismile , sotsiaaldemokraatiale , liberalismile kui ka natsionaalsotsialismile, viisid liikumise marginaliseerumisele. Edgar Julius Jungi katsed erinevate valjaannete umber seisvaid gruppe uhendada ei kandnud vilja. Samuti ei onnestunud liikumisele lahedal seisnud Oswald Spengleril ja Carl Schmittil saavutada tunnustust liidritena ? Spengler eemaldus poliitikast hoopis, Schmitt uhines luhikeseks ajaks natsionaalsotsialistidega.

Lisaks Saksamaale leidus konservatiivsele revolutsioonile vastavaid ja lahedalseisvaid liikumisi ja motteid kogu Euroopas . Nii voib konservatiivseteks revolutsionaarideks nimetada ka itaallasi Julius Evolat ja Gabriele D'Annunziot ning prantsuse filosoofi ja religiooniloolast Rene Guenoni .

Konservatiivsete revolutsionaaride valja antud ajalehed ja ajakirjad ning nende organisatsioonid keelustati jark-jargult parast Adolf Hitleri voimulesaamist. Paljud liikumise esindajad loobusid poliitilisest tegevusest, minnes n-o sisemisse emigratsiooni (Junger, v. Salomon, Hielscher). Konservatiivse revolutsiooni uks prominentsemaid esindajaid Edgar Julius Jung hukati aga 30. juunil 1934 nn pikkade nugade ool .

Aastast 1980 on valjendit taas hakanud kasutama uusparempoolsed Euroopa motlejad, naiteks prantslane Alain de Benoist ( 1943 ) ja vene filosoof Aleksandr Dugin ( 1962 ).

Konservatiivsest revolutsioonist oli mojutatud ka Haljand Udam , tema enda sonade kohaselt ka Uku Masing . Eesti keeles on konservatiivsest revolutsioonist Udami korval kirjutanud Eduard Laaman , Ulo Matjus , Peeter Helme .

Armin Mohleri definitsioon [ muuda | muuda lahteteksti ]

Konservatiivse revolutsiooni pohjalik tundja, ?veitsi paritolu Armin Mohler ( 1920 ? 2003 ) on nahtust defineerinud uuendusliikumisena, "mis taotleb XIX sajandi poolt jaetud varemetevalja puhastamist ja uue elukorralduse loomist". Lisaks rohutas Mohler, et konservatiivse revolutsiooni moistmisel on oluline arusaam taastulekust ( die Wiederkehr ) nii ajaloofilosoofilises kui tunnetuslikus mottes, kus igavene taastulemine vastandub lineaarsele ajalootunnetusele. Samuti on konservatiivse revolutsiooni puhul oluline ohtumaise riigimotte ( der Reichsgedanke ) traditsiooni edasikandmine (eriti oluline Evola motlemises) ja puue uletada kehtivaid ideoloogiaid, varskendades ja arendades neid.

Mohleri definitsiooni on aja jooksul kritiseeritud, kuid alternatiivset lahenemist pole pakutud. Selle asemel hoopis on konservatismi pohjalikult uurinud ja populariseerinud Saksa ajaloolase Karlheinz Weißmanni taiendatud ja toimetatud Armin Mohleri peateos, konservatiivse revolutsiooni definitsiooni sisaldav "Konservatiivne revolutsioon Saksamaal 1918?1932" ( Die Konservative Revolution in Deutschland 1918-1932 ) 2005 . aastal uuesti valja antud, kinnistades Mohleri seisukohti veelgi.

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]