Konservatiivne revolutsioon
oli
Esimese maailmasoja
jarel
Saksamaalt
alguse saanud alalhoidlik,
parempoolne
, nii
liberalismi
kui ka
natsionaalsotsialismi
vastustav
maailmavaade
.
Valjendi uheks esimeseks kasutajaks peetakse
Fjodor Dostojevskit
, kuid tema ei andnud moistele hiljem kujunenud sisu.
Aastal
1900
kasutas moistet
Charles Maurras
,
1921
uhes artiklis aga
Thomas Mann
ning
1927
kutsus luuletaja
Hugo von Hofmannsthal
noorust ules konservatiivsele revolutsioonile, defineerides sonapaari uldjoontes sellisena, nagu teda hiljem ka kasutati.
Hoffmanstahli silmis oli tegu sidususe (
die Bindung
), uhtsuse (
die Einheit
) ja terviklikkuse (
die Ganzheit
) otsimisega individualismi ja lohestatuse asemele.
Moiste oli kesksel kohal kahe maailmasoja vahelises kultuurikasitluses nii
Ernst Jungeril
,
Friedrich Georg Jungeril
,
Arthur Moeller van den Bruckil
(
1876
?
1925
),
Edgar Julius Jungil
(
1894
?
1934
), omaparaselt mustilisel motlejal
Friedrich Hielscheril
(1902?1990) kui ka tervel real viimaste umber kogunenud noortel, kes olid aktiivsed 1920. ja 1930. aastate Saksamaa poliitilis-publitsistlikus elus, grupeerudes mitmete ajakirjade ja ruhmituste umber, millest moodustus konservatiiv-revolutsiooniline liikumine.
Konservatiivse revolutsiooni uurimises on hiljem eristatud
rahvusrevolutsioonilist
ja
noorkonservatiivset
suunda, kui kahte peamist. Nende korval on veel raagitud rahvusmeelsetest (
Volkische
), seltslastest (
Bundische
) ja konservatiivrevolutsioonilisest maarahva-liikumisest. Viimaste moju kahe maailmasoja vahelise Saksamaa poliitilis-vaimsele atmosfaarile oli aga vordlemisi vahene.
Konservatiivne revolutsioon liikumisena laia kolapinda ei saavutanud ? selle katsed astuda vastu nii
kommunismile
,
sotsiaaldemokraatiale
, liberalismile kui ka natsionaalsotsialismile, viisid liikumise marginaliseerumisele. Edgar Julius Jungi katsed erinevate valjaannete umber seisvaid gruppe uhendada ei kandnud vilja. Samuti ei onnestunud liikumisele lahedal seisnud
Oswald Spengleril
ja
Carl Schmittil
saavutada tunnustust liidritena ? Spengler eemaldus poliitikast hoopis, Schmitt uhines luhikeseks ajaks natsionaalsotsialistidega.
Lisaks Saksamaale leidus konservatiivsele revolutsioonile vastavaid ja lahedalseisvaid liikumisi ja motteid kogu
Euroopas
. Nii voib konservatiivseteks
revolutsionaarideks
nimetada ka
itaallasi
Julius Evolat
ja
Gabriele D'Annunziot
ning
prantsuse
filosoofi ja religiooniloolast
Rene Guenoni
.
Konservatiivsete revolutsionaaride valja antud ajalehed ja ajakirjad ning nende organisatsioonid keelustati jark-jargult parast
Adolf Hitleri
voimulesaamist. Paljud liikumise esindajad loobusid poliitilisest tegevusest, minnes n-o sisemisse emigratsiooni (Junger, v. Salomon, Hielscher). Konservatiivse revolutsiooni uks prominentsemaid esindajaid Edgar Julius Jung hukati aga
30. juunil
1934 nn
pikkade nugade ool
.
Aastast
1980
on valjendit taas hakanud kasutama uusparempoolsed Euroopa motlejad, naiteks prantslane
Alain de Benoist
(
1943
) ja vene filosoof
Aleksandr Dugin
(
1962
).
Konservatiivsest revolutsioonist oli mojutatud ka
Haljand Udam
, tema enda sonade kohaselt ka
Uku Masing
. Eesti keeles on konservatiivsest revolutsioonist Udami korval kirjutanud
Eduard Laaman
,
Ulo Matjus
,
Peeter Helme
.
Konservatiivse revolutsiooni pohjalik tundja,
?veitsi
paritolu
Armin Mohler
(
1920
?
2003
) on nahtust defineerinud uuendusliikumisena, "mis taotleb XIX sajandi poolt jaetud varemetevalja puhastamist ja uue elukorralduse loomist". Lisaks rohutas Mohler, et konservatiivse revolutsiooni moistmisel on oluline arusaam taastulekust (
die Wiederkehr
) nii ajaloofilosoofilises kui tunnetuslikus mottes, kus igavene taastulemine vastandub lineaarsele ajalootunnetusele. Samuti on konservatiivse revolutsiooni puhul oluline ohtumaise riigimotte (
der Reichsgedanke
) traditsiooni edasikandmine (eriti oluline Evola motlemises) ja puue uletada kehtivaid ideoloogiaid, varskendades ja arendades neid.
Mohleri definitsiooni on aja jooksul kritiseeritud, kuid alternatiivset lahenemist pole pakutud. Selle asemel hoopis on konservatismi pohjalikult uurinud ja populariseerinud Saksa ajaloolase
Karlheinz Weißmanni
taiendatud ja toimetatud Armin Mohleri peateos, konservatiivse revolutsiooni definitsiooni sisaldav "Konservatiivne revolutsioon Saksamaal 1918?1932" (
Die Konservative Revolution in Deutschland 1918-1932
)
2005
. aastal uuesti valja antud, kinnistades Mohleri seisukohti veelgi.