Klaus Dibiasi
 Klaus Dibiasi 1966. aastal
|
| Isikuandmed
|
|---|
| Riik
|
 Itaalia
|
|---|
| Sunniaeg
|
6. oktoober 1947
(76-aastane)
|
|---|
| Sunnikoht
|
Hall in Tirol
,
Austria
|
|---|
| Pikkus
|
180 cm
|
|---|
| Kaal
|
74 kg
|
|---|
| Sportlaskarjaar
|
|---|
| Spordiklubi
|
Bolzano Nuoto
|
|---|
| Medalid
|
|---|
|
|
Klaus Dibiasi
(sundinud
6. oktoobril
1947
,
Hall in Tirolis
Austrias
) on endine
vettehuppaja
Itaaliast
, kes esindas sunnimaad neljadel
suveolumpiamangudel
alates 1964. aastast. Ta domineeris tornihupetes 1960. aastate lopust kuni 1970. aastate keskpaigani, voites kolmedelt mangudelt kokku kolm olumpiakulda.
Dibiasi voitis
1964. aasta suveolumpiamangudel
Tokyos
tornihupetes hobemedali. Samal alal voitis ta olumpiakulla ka
1968. aasta
,
1972. aasta
ja
1976. aasta olumpiamangudel
. Dibiasi on ainus olumpiamangudel osalenud vettehuppaja, kes on voitnud kolm kuldmedalit jarjest, ja ta on ainus vettehuppaja, kes on voitnud medaleid neljadel suveolumpiamangudel tornihupetes. (
Greg Louganisel
, kes voitis oma esimestel olumpiamangudel 1976. aastal hobeda, ei onnestunud 1980. aasta suveolumpiamangude boikoti tottu korrata kumbagi saavutust). Hobemedal 1968. aasta hoolauahupetes andis talle rekordiliselt viis olumpiamedalit. Samuti oli ta silmapaistev esimestel
FINA
maailmameistrivoistlustel
(
1973
ja
1975
), voites neli medalit. Riigi meistrivoistlustel voitis Dibiasi 11 torni- ja 7 huppelauavoistlust.
Dibiasi sundis Austrias Hall in Tiro itaalia peres, vanemad naasid tema sunni jarel Itaaliasse. Ta oli esimene itaallane, kes tuli olumpiavoitjaks vettehupetes. Dibiasi juhendas tema isa Carlo, endine Itaalia meister (1933?1936) ja osales 1936. aasta suveolumpiamangudel Berliinis, kus saavutas tornihupetes 10. koha. Hiljem juhendas Klaus Dibiasi ka Itaalia vettehupete meeskonda.
