Kaitseliidu hoone Tartus asub Tartu linnas Voru ja Riia tanava hargnemiskohas.

Algne aadress oli Voru tanav 1, hiljem Riia tanav 60 ja V. I. Lenini valjak 1. Tanapaeval on aadressiks Riia 12.

Esialgsel kujul valmis hoone 1940. aastal Alar Kotli ja Elmar Lohu projekti jargi.

Nuudisajal asuvad seal Kaitsevae Akadeemia ja Balti Kaitsekolled? .

Hoone on arvatud kultuurimalestiseks . ^[1]

Ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Juba Rootsi ajal oli praeguse hoone alal tahtis postiteede solmpunkt ning seetottu nimetati antud ala Jaama valjakuks. Riia maantee ristus Voru maanteega, mida nimetati Pihkva maanteeks.

Rootsi ajal asus selles kohas korts-postijaam, kus vahetati hobuseid, kinnitati keha ning vajadusel ka oobiti. Vene voimu alla minekuga jai antud ala endiselt teede solmpunktiks ning 1737. aastal ehitati sinna puidust postimaja hoone. 1843. aastal otsustas aga kindralkuberner markii Filippo Paulucci selle hoone asemele ehitada esindusliku kivihoone, mis ehitati vana hoone taha ja oli sellest kaks korda suurem. Hoone projekteeris Georg Friedrich Geist ning selline kivihoone kujunes postimaja tuubiks.

Uue sajandi alguses oli jaamal ka sidepidamisfunktsioon ? seal asus telefonikeskjaam, mis viidi hiljem ule Voru tanavasse. 1920. aastatel, kui mootorsoidukid populaarsust kogusid, oli seal ka maaliinide bussijaam. Siis aga otsustati Tartusse ehitada esinduslik Kaitseliidu Tartumaa maleva maja, mille asukohaks valiti just seesama endise postimaja ala. Sajandivanune hoone lammutati ning uuele hoonele pandi nurgakivi 1939. aastal.

Hoone planeeriti kull Kaitseliidule, kuid 1940. aasta juunisundmuste tottu sai hoone hoopis voimu haaranud kommunistlik partei ning see nimetati toolismajaks. Alanud soda ei jatnud puutumata ka seda hoonet ? see sai tulekahjustusi. Sakslased otsustasid maja taastada voimuasutuse tarbeks ning 1941. aastal asus majja saksa piirkonnakomissariaat. 1944. aastal langes maja taas tulekahjuohvriks. Maja taastati ka seekord ja varsti parast seda asusid sinna Eesti NSV Teaduste Akadeemia Tartu instituudid ning 1948. aastal pustitati maja ette ausammas istuva Leniniga. Kuna kuju oli tehtud kehvast materjalist, rikkusid ilmaolud selle usna pea ara. Uus kuju pustitati 1953. aastal ning seekord oli tegu seisva Leniniga . Samal aastal asusid sinna majja Tartu oblastikomitee, taitevkomitee ning oblastikohus, mis juba jargmisel aastal sealt oblastite likvideerimise tottu kadusid.

1954. aastal sai hoonest Eesti Pollumajanduse Akadeemia (EPA) peahoone, mis jai sinna pidama pea neljakumneks aastaks. Lisaks administratsiooni ja opperuumide oli Voru tanava tiivas uhiselamu ja Riia tanava tiivas raamatukogu.

1956. aasta veebruaris ruustas hoonet jalle tuli. Parast hoone taastamist viidi mitu EPA teaduskonda pollumajanduse opetuse arengu tottu ule Tahtverre, seal avatud uutesse oppehoonetesse.

Juba 1940. aastal hoones tood alustanud raadiosaatejaama jaoks laiendati 1960. aastal hoone keskosa, et teha ruumi ulemistel korrustel asuvatele raadiostuudiole ja saatejaamale. Peale sajandi alguses asutatud telefonikeskjaama asus neil korrustel ringhaaling. Raadiosaatejaam tegutses hoones nii sakslaste eel kui ka parast seda. 1960. aastatel oli majas Eesti NSV Raadio, Televisiooni Komitee Tartu ning 1991. aastal alustas tegevust esimene Eesti raadiojaam Raadio Tartu. See aga kolis paari aasta parast laululavale.

Aastal 1995 oli viimane omanikuvahetus ning hoonet hakati kasutama algselt plaanitud valdkonnas ? maja laks Kaitseministeeriumile. 1999. aastal alustas seal tood Balti Kaitsekolled? ning samal aastal kolis majja Kaitsevae Uhendatud Oppeasutus (KVUOA).

Praegu on hoones oppefunktsioonile lisaks KVUOA muuseum ning Voru tanava keldris kaitseliidu Tartu malev . ^[2]

Arhitektuur [ muuda | muuda lahteteksti ]

Sojaeelse Eesti Vabariigi lopuaastail otsustati Tartusse ehitada esinduslik kaitseliidu maja, asukohaks valiti Riia magi . Kinnisele arhitektuurivoistlusele olid kutsutud arhitektid Alar Kotli, Elmar Lohk ja Arnold Matteus . Koik said konkursilt vordse rahasumma ja voitjat ei maaratud, kuid mugavuse kaalutlustel projekteerisid hoone tallinlased Kotli ja Lohk. Kaitseliidu poolt heaks kiidetud projekt oli lahim Kotli visioonile. ^[3]

Projektis leidus nii saksa esindusarhitektuuri kui ka kohaliku klassitsismi sugemeid. Hoone ette teravnurka jaav valjak, hiiglaslik nelinurksete sammaste ja leopardidega portikus , lamekatus, akende kuju ja uldised proportsioonid tegevat hoone sobivaks NSDAP ringkonna keskusele ukskoik millises saksa linnas. Kullap olid Kaitseliidule eeskujuks analoogsed ilmingud Saksamaal ja Alar Kotlil jagus professionaalset oskust vormistada tellija maitse, vaidab Mart Kalm . ^[4] Ruumipaigutuselt planeeriti hoone kergelt kumera fassaadiga ning kahe umbes saja kraadise nurga all oleva tiivaga.

Hoone minevik on kirju ning korduvate polengute ja taastamiste tagajarjel on algne ehitis pisut muutunud. Parast 1944. aasta polengut oli onnelik juhus, et toojouna oli kasutada uks arhitektuuriplastikale spetsialiseerunud skulptor, kes oskuslikult parandas tules ja vihmas murenenud dolomiidist raiddetaile, mille segutoon tanu uhele hambatehnikust Saksa sojavangile saavutati vaga tapne. 1950. aastate lopus ehitati Henn Kuvasto projekti jargi hoone molemad tiivad pikemaks. ^[5]

Kotli ja Lohu loplik lahendus, mis korduvate taastamiste tottu muutunud on, mojub eestiparasemalt. Meie esindustraditsionalismile iseloomulikult on majal korge katus, mis ehk portikusega nii hasti ei haakugi, akende kuju on vahem pustine, sambad sihvakamad ja juurde on tulnud stiliseeritud nappi ehituspraktikat, samuti tuupilised dekoratiivdetailid fassaadidel. Ent see on Eesti esindustraditsionalismi ainus toeline suur sammasportikus ja uhtki teist nii puhtakujuliselt uusklassitsistlikku lahendust tollal ei teostunud. Uusklassitsistlikku lahendust soosis juba asukoht, kuid uldse muutus 1930. aastate lopp Tartus vaga orderilembeseks. (Ilmselt oli puud kokku sulada Emajoe Ateena klassitsistliku parandiga pohjuseks, miks majesteetlik turuhoone umbritseti peaaegu-et-peripteeriga ja Opetaja tanava veetorni ulaosale lisati valevate poolsammaste kroon. Esindustraditsionalism armastas vana arhitektuuri, niikaua muidugi, kui seda esinduslikku laiahaardelisuse huvides ara ei tulnud lammutada, sest sellest sai ammutada ainest ajaloolise honguga abstraktse vaarikuse ihalemiseks.) ^[6]

K. Lehari ei pea uuenenud hoonet onnestunuks linnaehituse seisukohast, sest hooneesine trapetsikujuline valjak ei moodusta kullaldast ruumi, et suuremastaabiline hoone oleks vaadeldav distantsilt, kust see monumentaalne mastaap mojule paaseks. Reljeefi languse tottu pole hoone ka kaugvaates vaadeldav, kuigi ta on orienteeritud peafassaadiga Riia tanavale. Vaidetavalt mojuvad ka uued kitsad sambad ebaproportsionaalselt, kuid seda tingis portikuse taha jaav saali valgusnoue, Kotli algvariandi portikus oli paremini proportsioneeritud. Voistlusprojekt oli oma monumentaalses laadis valjapeetum ja terviklikum. ^[7]

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Kaitseliidu hoone Tartus kultuurimalestiste riiklikus registris