Julius Sergius von Klever
(
31. jaanuar
1850
Tartu
?
24. detsember
1924
Leningrad
) oli
Eestist
parit
baltisaksa
maalikunstnik
.
Sundis Tartus keemiku pojana
[1]
.
Von Klever lopetas
gumnaasiumi
Tartus.
1867
?
1876
oppis
Peterburi Kunstide Akadeemias
algul arhitektuuri, hiljem maastikuklassis S. Vorobjovi juures ja taiendas end
Mihhail Konstantinovit? Klodti
juures. Juba oppimise ajal sai ta oma teoste eest mitu auraha, 1876. aastal lopetas akadeemia 1. jargu maalikunstniku astmega.
1878
. aastast tootas ta Peterburi Akadeemias, kus ta sai akadeemiku tiitli ning alates
1881
. aastast sai temast maastikumaali
professor
[1]
.
Tema lemmikteemaks olid paikesetousu ja -loojanguga loodusmotiivid ning
maastikud
, eriti talvised. Enamik tema maalidest kujutab Eesti maastikke. Eriti tuntuks said tema valgusefektidega mangivad, talviseid maastikke kujutavad paikeseloojangud, mille jargi hakati teda huudma "Vene Rembrandtiks"
[2]
.
Klever oli noutud ja viljakas kunstnik, kes esines naitustel koikjal Euroopas. Tema teoseid voib muuhulgas naha
Tretjakovi Galeriis
ja muudes suurtes kogudes.
-
"Ohtune maastik", 1887
-
"Talvine mets loojangu ajal", 1896
-
"Kalurite kula Haapsalus", 1897
-
"Talvemaastik ehapunas", 1898
-
"Metsamaastik", 1902
-
"Voililled", 1912