Krahv Joseph-Marie de Maistre ( 1. aprill 1753 ? 26. veebruar 1821 Torino ) oli Savoiast polvnev konservatiivne prantsuskeelne filosoof, poliitikateoreetik ja kirjanik. Korvuti Louis de Bonaldi ja Edmund Burke 'iga peetakse teda uheks moodsa konservatismi rajajaks.

Emigreerunud Savoiast selle okupeerimise ajal revolutsiooniliste Prantsuse vagede poolt, viibis emigratsioonis Lausanne'is, Veneetsias, Sardiinia saarel ja Peterburis, elades aarmises viletsuses ^[1] . Joudu andis talle vankumatu usk katoliku kiriku opetusse.

De Maistre oli uks esimesi Prantsuse revolutsiooni kritiseerinud motlejaid. Tema elavas ja kujundlikus keeles kirjutatud teoseid arvatakse tanini katoliikliku konservatismi ja oigustraditsionalismi klassika hulka.

De Maistre'i seisukohad pohinevad arusaamal inimesest kui pohimotteliselt ebataiuslikust olendist, kelle motestatud elu on voimalik vaid tanu absoluutse jou sekkumisele. Sellest tulenevalt ei pidanud de Maistre suveraansust inimesest lahtuvaks ega inimeses leiduvaks, vaid omistas selle Jumalale, kelle oigusi tuleb sonastada ja ellu viia. Seisuslikku uhiskonnakorraldust ja alalhoidlikkust propageeriva de Maistre'i meelest olid Jumala suveraansuse maapealsed esindajad ja taideviijad katoliku kirik ning monarhia Jumala armust.

De Maistre ja de Bonald olid esimesed, kes nagid Prantsuse revolutsioonis inimliku moodutundetuse ja eetilise relativismi avaldust.

De Maistre ei piirdunud filosoofi ja literaadi rolliga. Savoia kuninga saadikuna viibis ta 1803?1817 Peterburis , kus ta uritas saavutada Prantsusmaa poolt vallutatud provintside tagastamist Sardiiniale. Ta joupingutused ei kandnud vilja, kuid tal oli arvestatav vaimne moju Vene oukonnas ^[2] . Tolle perioodi malestustele tugineb ka de Maistre'i poolt Platoni dialoogi vormis kirja pandud filosoofiline teos "Peterburi ohtud".

Hinnanguid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Emile Faguet iseloomustas de Maistre'it jargmiselt: "Age absolutist, raevukas teokraat , leppimatu legitimist, paavstist, kuningast ja timukast koosneva elajaliku kolmainsuse apostel, alati ja koikjal koige paadunuma, kitsarinnalisema ja paindumatuma dogmatismi eestvoitleja, sunge kuju keskajast , pooleldi opetatud doktor, pooleldi inkvisiitor, pooleldi timukas". ^[3]

Aleksander Aspel sissejuhatuseks de Maistre'i esseedele: "Et toendada usudistsipliini ja karmi riikliku surve vajadust, ta maalis ["Peterburi ohtutes"] koige kohutavamate varvidega kurjuse valitsevat osa inimkonnas. Veri on algaegadest peale pidanud maa peal voolama. Aga see koik on Jumaliku Ettenagevuse seatud. Sojad ja timukad taidavad tema tahet." ^[4]

Teosed [ muuda | muuda lahteteksti ]

• 1796 "Considerations sur la France"
• 1792?1797 "De la Souverainete"
• 1809 "Essai sur le principe generateur des constitutions politiques et des autres institutions humaines"
• 1819 "Du pape"
• 1821 "Soirees de St. Petersbourg"

Eesti keeles on ilmunud:

• Katkendid teosest "Peterburi ohtud" (arutlused "Timukas" ja "Parispatt ja inimene") raamatus "Valik prantsuse esseid", koostanud ja tolkinud Aleksander Aspel , EKS , Tartu 1938 , lk 215?225
• Arutlused "Revolutsioonist" (teosest "Motteid Prantsusmaa ule") ja "Inimohvritest" (teosest "Peterburi ohtud") ajakirjas Vikerkaar , 2016, nr 10/11, lk 37?53, tolkinud Mirjam Lepikult . (Sealsamas jargneb ka Isaiah Berlini essee "Maistre" Triinu Paku tolkes.)

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Parempoolsus
• Traditsioon
• Traditsionalism

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]