Jakob (Jacob) Friedrich von Abel ( 9. mai 1751 Vaihingen an der Enz ? 7. juuli 1829 Schorndorf ) oli saksa filosoof , psuhholoog ja pedagoog .

Ta on tuntud eeskatt oma moju tottu noorele Friedrich Schillerile .

Elulugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Noorpolv ja opingud [ muuda | muuda lahteteksti ]

Jakob Friedrich von Abel sundis 9. mail 1751 Vaihingen an der Enzis vanast arstide suguvosast parineva Oberamtmann 'i ja valitsusnouniku Konrad Ludwig Abeli pojana. Tema ema Eva Regina oli Oberamtmann Jakob Gottlieb Bojoni, oma abikaasa eelkaija tutar. Jakob Friedrich Abel parines seega lugupeetud Wurttembergi ametnikeperekonnast.

Abeli vennast Christoph Conradin von Abelist sai Landschaftskonsulent .

Parast opinguid Vaihingenis ladina koolis sooritas ta Landexamen ' i ning astus 1764 , veel alla 14 aasta vanusena, evangeelsesse kloostrikooli Denkendorfis ; 1766 laks ta koos oma koolikaaslastega ("kompromotsionaalidega") ule Mailbronni kloostrikooli. Aastal 1768 sooritas ta lopueksami oma aastakaigu kolmandana. Seejarel laks ta oppima Tubinger Stifti . Ta oppis teoloogiat , filoloogiat ja filosoofiat , et saada kirikuopetajaks. Aastal 1770 lopetas ta magistrina.

Schilleri opetaja [ muuda | muuda lahteteksti ]

Wurttembergi maaisand Karl Eugen oli 1770 . aastal asutanud Solitudes eliidile moeldud oppeasutuse (1781. aastast Hohe Karlschule ) ning otsis 1772 Tubingenis isiklikult sinna professoreid. Kui talle oeldi, et Abel ei ole kandidaatide seas, sest ta on liiga luhikest kasvu, teatas hertsog, et ta ei mooda oma professorite kolblikkust kuunraga . Nonda sai Abel 1772. aastal 21-aastaselt filosoofiaprofessoriks ^[1] , kes opetas filosoofiat, psuhholoogiat ja moraali. 1786 . aastal sai Abel 1775 Stuttgarti ule viidud oppeasutuse prorektoriks ( rektor oli hertsog ise). Abelist sai vaga armastatud opetaja, sest ta kasutas maieutikat : ta massis oma opilasi vaidluskusimustesse, et edendada nende iseseisvat motlemist ja otsustamist ^[2] .

Abel oli vaid kaheksa aastat nooremat Friedrich Schillerit koige rohkem mojutanud opetaja, kellega teda sidus eluaegne soprus. Abel toi Schilleri filosoofia juurde, juhtis esimesena tema tahelepanu William Shakespeare 'ile ning geeniuse ja kire tahtsusele ^[3] :

"Ilma kireta ei ole iial sundinud midagi suurt, midagi kuulsusrikast, ei ole iial moeldud suurt motet ega tegu inimsuse vaariliselt lopule viidud. ^[4] […] Viljatus peas on ainult vahesed moisted korraga, ja suurima opetatuse juures ei jata teda kunagi maha rusuv vaesus. Aga geenius! Lugematud tunded voogavad tema hingest labi, motted voolavad motete otsa. Tundekullus, mottekullus- ja tugevus, aisting ja loov vaim, kummalised kokkupanud ja suhted, aga ka monikord koige kummalisemad segasused ja narrused, mille ees koik vaikesed hinged tagasi kohkuvad." ^[2]

Kasvatus saab suurvaimu kujunemisele kull kaasa aidata, kuid ei saa teda luua, eriti kui see ootab temalt uksnes saavutusi olemasoleva korra raames. Seetottu tuleb reeglid korvale jatta.

Peale selle rohutas Abel oma opilasele tahtevabaduse tahtsust inimesele:

"see voime teeb ta voimeliseks (...) vooruseks ja paheks, ning annab nonda onne ja onnetuse tema enda voimusesse."

Vabaduse ja enesemaaramise idee esineb Schilleri jargnevas loomingus ikka ja jalle. ^[5] Ka Abeli arusaamast, et voorus on inimese koigi joudude edenev areng taiuslikkusele, on Schilleri eluaegne veendumus. ^[6] Abelilt sai Schiller muu hulgas " Roovlite ", " Fiesco " ja " Salakavaluse ja armastuse " idee.

Abel, kes pooldas tudrukute ja naiste laiahaardelist haridust ^[7] , laks parast Gottfried Ploucquet ' surma omal tahtel 1790 praktilise filosoofia ja retoorika ( loogika , metafuusika , retoorika ja poeetika ) korraliseks professoriks Tubingeni ulikooli . Aastal 1792 sai temast ka Wurttembergi lounaosa ladina koolide pedagogiarh . Ta puudis edutult tuua Tubingeni professoriks vahepeal Weimarisse elama asunud Schillerit. ^[8]

Kiriklikud ametid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Aastal 1811 loobus Abel tegevusest ulikoolis ning vottis enda peale kiriklikud ametid: temast sai Schontali seminari eestseisja ning Ohringeni prelaat ja superintendent . Aastal 1812 sai ta isikliku aadliseisuse ning 1815 . aastast oli ta Wurtembergi maaseisuste Saadikutekoja liige. 10. jaanuaril 1820 uuendati tema suguvosa aadliseisust, mis olevat olnud saadud 1634. Ta sai 1823 . aastal, 72-aastaselt, Urachi superintendendiks ja veel 1823. aastal, parast ametite reorganiseerimist, Reutlingeni kindralsuperintendendiks. Molemas ametis resideeris ta Stuttgardis.

Nime Pythagoras Abderitis all oli Abel illuminaatide ordu liige. ^[9]

Perekond [ muuda | muuda lahteteksti ]

Abel abiellus 1786 Schorndorfi linnakirjutaja tutre Luise Schmidiga. Aastal 1810 abiellus ta Stuttgardi stiftijutlustaja tutre Friederike Beate Riegeriga. Tal oli poeg Karl Gustav von Abel (ulemtribunali prokuraator ja kunstikoguja) ning pojapojad, ajaloolased Otto Abel ja Sigurd Abel.

Surm ja malestuse jaadvustamine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Abel suri Schorndorfis , kus ta oli tutrel kulas.

Tema sunnilinnas Vaihingen an der Erzis on tema auks nimetatud kahest gumnaasiumist vanem ( Friedrich Abeli gumnaasium , mis on ladina koolist valja kasvanud) ja uks tanav. Teda kujutab raekoja saali uks piltakendest.

Looming [ muuda | muuda lahteteksti ]

Filosoofia [ muuda | muuda lahteteksti ]

Filosoofina otsis Abel tasakaalu valgustusfilosoofia ideede ja kogemushingeteaduse vahel. Kogemushingeteaduse pohiidee, et "koik hinge joud ning koik ideed ja ideede liigid soltuvad kehast," oli juhtiv tema kirjutises "Uber die Quellen der menschlichen Vorstellungen" ("Inimese ettekujutuste allikatest"), mis arendas edasi tema peateose "Einleitung in die Seelenlehre" ("Sissejuhatus psuhholoogiasse") keskseid aspekte; seal ja jargnevates toodes puudis Abel toestada hinge lihtsust ja hinge surematust . ^[3]

Erinevalt Immanuel Kantist oli Abel seisukohal, et aeg ja ruum ei ole aprioorsed, vaid on inimese produktid, mis pohinevad empiirilistel andmetel.

Algul oli Abeli opetus eklektiline, hiljem puudis ta kooskolastada oma opetuse aluseid Kanti opetusega.

Kirjanduslik looming [ muuda | muuda lahteteksti ]

Abel avaldas 1778 anonuumse romaani "Beytrage zur Geschichte der Liebe aus einer Sammlung von Briefen", tormi ja tungi romaani " Noore Wertheri kannatuste " kiiluvees. Jutustustekogu "Sammlung und Erklarung merkwurdiger Erscheinungen aus dem menschlichen Leben" sisaldab teises koites Friedrich Schwahni loo, mis oli eeskujuks Schilleri jutustusele " Verbrecher aus verlorener Ehre ". Abeli isa oli Vaihingeni Amtmann 'ina Schwahni ise kinni votnud ning juhatanud temavastast protsessi.

Abel kirjutas ka tormi ja tungi stiilis luuletusi, naiteks arvatavasti " Fluch eines Eifersuchtigen " ja " An Fanny ", mis trukiti anonuumsetena ara Schilleri valja antud antoloogias "Anthologie auf das Jahr 1782". ^[10]

Tsitaat [ muuda | muuda lahteteksti ]

Schiller Abelile, 3. aprill 1795: "Et ma Teie ja Teie soprade sudamlikku vaevanagemist minu parast koige tanulikuma sudamega austan ja jaan igaveseks austama, seda ei tohi ma Teile uldse kinnitadagi. Votke veel kord vastu minu siiraim tanu selle eest". ^[8]

Teosed [ muuda | muuda lahteteksti ]

• "Rede uber das Genie. Werden grosse Geister geboren oder erzogen und welches sind die Merkmale derselbigen?" "Kone geeniusest. Kas suurvaimuks sunnitakse voi saadakse kasvatusega ja millised on tema tunnused?" Kone hertsoglikus sojavaeakadeemias, Stuttgart 1776.
• "Beytrage zur Geschichte der Liebe aus einer Sammlung von Briefen" romaan, 1778
• "Sammlung und Erklarung merkwurdiger Erscheinungen aus dem menschlichen Leben" 3 koidet, Stuttgart, 1784?1790
• "Einleitung in die Seelenlehre", Stuttgart 1786
• "Uber die Quellen der menschlichen Vorstellungen" Mezler: Stuttgart 1786
• "Plan einer systematischen Metaphysik", Stuttgart 1787
• "Versuch uber die Natur der speculative Vernunft, zur Prufung des Kantischen Systems", Frankfurt ja Leipzig: 1787
• "Erlauterungen wichtiger Gegenstande aus der philosophischen und christlichen Moral, besonders der Asthetik durch Beobachtungen aus der Seelenlehre", Heerbrandt: Tubingen 1790
• "Philosophische Untersuchung uber die Verbindung der Menschen mit Hohern Geistern", Stuttgart 1791
• "Ausfuhrliche Darstellung uber die Beweise vom Dasein Gottes", Heilbronn 1817
• "Versuch uber die Seelenstarke", Heerbrandt: Tubingen 1804
• "Philosophische Untersuchungen uber die letzten Grunde des Glaubens an Gott", 2. trukk, Stuttgart 1820
• "Ausfuhrliche Darstellung des Grundes unsers Glaubens an Unsterblichkeit", Frankfurt 1826

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Karl Goedeke . Abel, Friedrich von . ? Allgemeine Deutsche Biographie , kd 1, Duncker & Humblot: Leipzig 1875, lk 12?13.
• Reinhard Buchwald . Sissekanne teoses Neue Deutsche Biographie , kd 1, lk 11 (bibliograafia)
• Fritz Aders . Jacob Friedrich Abel als Philosoph , Berliin 1893
• Wolfgang Riedel (toim). Jacob Friedrich Abel. Eine Quellenedition zum Philosophieunterricht an der Stuttgarter Karlsschule (1773?1782),. Konigshausen und Neumann: Wurzburg 1995
• Jakob Friedrich Abel. Thesium Inauguralium Pars Metaphysica ( Der Inauguralthesen metaphysischer Teil ; saksa keelde tolkinud Michael Franz ) selgitustega tema metafuusikaloengu kohta Tubingeni ulikoolis (1791?1792) Temilo van Zantwijkilt . ? Michael Franz (toim). "… im Reiche des Wissens cavalieremente"? Holderlins, Hegels und Schellings Philosophiestudium an der Universitat Tubingen. Ed. Isele, Eggingen 2005 (Materialien zum bildungsgeschichtlichen Hintergrund von Holderlin, Hegel und Schelling ; Bd. 2 / Schriften der Holderlin-Gesellschaft ; Bd. 23,2), S. 72 ff. ISBN 3-86142-381-2