Jahindus
on
jahipidamist
voi jahti ehk
kuttimist
ja
jahimajandust
holmav tegevusvaldkond ja
majandusharu
.
Jahindus on inimeste uks traditsioonilisi toidu ja muude loomsete saaduste (nt loomanahkade) hankimise viise, millele tanapaeval on lisandunud muud jahimajanduse harud, naiteks metsloomade eest hoolitsemine ja populatsioonide arvukuse piiramine.
Eesti jahinduse alusdokumendiks on 25. aprillil 2013 Riigikogu poolt vastu voetud ja 1. juunil 2013 joustunud jahiseadus
[1]
ning selle alusel vastu voetud jahieeskiri
[2]
ja muud jahindust reguleerivad dokumendid.
Eestis kujundab jahinduspoliitikat
Kliimaministeerium
. Valdkonna strateegilise planeerimise ja oigusloome (jahiseadus) valjatootamisega tegeleb Kliimaministeeriumi metsaosakond ning riiklike funktsioone teostavad
Keskkonnaamet
ja
Keskkonnaagentuur
. Igasse maakonda on loodud jahindusnoukogud, kuhu kuuluvad maaomanike, jahimeeste ja riigi esindajad. Jahindusnoukogudes lepitakse kokku, kui palju ja missuguse soolise ja vanuselise jaotumisega loomi kutitakse, kuidas muudetakse jahipiirkondade piire ja kuidas vahetatakse vajadusel valja piirkonna kasutaja ehk jahiselts.
[3]
Suur hulk jahimehi kuulub
Eesti Jahimeeste Seltsi
, kuid on ka nondanimetatud vabu jahimehi, kellel on jahitunnistus, kuid kes ei kuulu seltsi allorganisatsioonidesse.
