Inglise taisvereline ratsahobune
|
---|
Inglise taisvereline takk: Applebite Gentlemen
|
Algkeeles
|
Thoroughbred
|
---|
Teised nimed
|
taisvereline
|
---|
Paritolu
|
---|
Riik/piirkond
|
Inglismaa
|
---|
Valimus
|
---|
Varvused
|
korb, raudjas, must, hall ja valge
|
---|
Inglise taisvereline ratsahobune
(
inglise keeles
Thoroughbred
) on
hobusetoug
, mille aretus sai alguse 17.?18. sajandil
Inglismaal
. See toug kuulub
kuumavereliste hobusetougude
sekka. Inglise taisverelised on kiired ja elavaloomulised. Enamasti kasutatakse neid
galopivoidusoidul
ja
jahivoidusoidul
. Inglise taisverelisi hobuseid kasutatakse tihti teiste hobusetougude taiustamisel ja parandamisel. Selle tou abil on loodud ka uusi hobusetouge, sealhulgas
veerandmiili hobune
,
ameerika traavel
,
anglo-araabia hobune
ja erinevad soojaverelised ratsaspordihobused. Ka
eesti sporthobuse
aretuses on inglise taisvereline komponenttouna lubatud.
[1]
Paris tapselt pole tou algus teada, kuid 17. sajandi lopul ja 18. sajandi alguses hakati Inglismaal poliseid inglise paritolu
marasid
ristama
Lahis-Idast
sissetoodud idamaiste
takkudega
. Enamus tanapaeva inglise taisverelisi parineb kolme idamaise taku jarglastest: Byerley Turk, Darley Arabian ja Godolphin Arabian.
[2]
Loomult kirjeldatakse inglise taisverelist kui tundlikku, narvilist ja tulist hobust. Taisverelised on atleetliku valimusega elegantsed hobused. Keskmine turjakorgus on umbes 162 cm. Kael on pikk, turi valjapaistev, rind sugav ja selg luhike. Jalad on pikad ning tagakeha lihaseline. Liigesed on tugevad, et suurtele kiirustele vastu pidada.
[3]
Korb
,
must
,
raudjas
ja
hall
on koige tavalisemad varvid.
Ameerika Uhendriikides
on
palomino
ja
kimmel
samuti lubatud varvused.
Valge
on vaga haruldane, aga lubatud ja tunnustatud eraldi hallist. Taisverelised on alati uhtlase varviga ja kirjusid varvuseid tavaliselt
touraamatutesse
vastu ei voeta, kuid valged margised naol ja jalgadel on lubatud.
[4]
Inglise taisvereline ratsahobune on tuntud galopivoidusoidu hobusena. Kehaehituse ja lihastiku poolest on see toug sobiv suurte kiiruste saavutamiseks ja samas on ta ka suhteliselt vastupidav.
[5]
Nad suudavad joosta kuni 40 miili ehk ligi 64 km tunnis.
[6]
Taisvereliste voiduajamised toimuvad erinevatel distantsidel, mille seas on sprint, keskmine ja pikem vahemaa. Naiteks on taisvereliste voidujooksude voimalikud distantsid Inglismaal:
- sprint: 1?1,4 km;
- keskmine vahemaa: 1,6?2,4 km;
- pikk vahemaa: 2,8?3,2 km.
[7]
Erinevate vahemaade jaoks kasutatavad hobused on valimuse jargi aratuntavad: sprintija on lihaselisem ja pika vahemaa hobune saledam.
Peale voidujooksu on nad tanu atleetlikkusele sobivad ka
takistussoidu
,
kolmevoistluse
,
ratsajahi
ja
koolisoidu
jaoks. Ameerika Uhendriikides on inglise taisverelised veerandmiili hobuste korval uhed enim kasutatud
polo
hobused.
[8]
- Hyperion (1930?1960)
- Man o’ War (1917?1947)
- Seabiscuit (1933?1947)
- Secretariat (1970?1989)
- War Admiral (1934?1959)