Idagootide kuningriik

	Idagootide kuningriik 493?553
	Idagootide kuningriik oma voimsuse tipul
Valitsusvorm	Monarhia
Osa	Ida-Rooma keisririigi vasallriik
Kuningas	Theoderich Suur (esimene, 493?526) ; Teia (viimane, 552?553)
Pealinn	Ravenna (kuni 540)
Religioon	Arianism (gootidel) ; Kristlus (roomlastel)
Pindala	525 000 km² (493)
Riigikeeled	Ladina ; Gooti
Laane-Rooma keisririik	Ida-Rooma keisririik

Idagootide kuningriik Itaalias ja naaberaladel kestis aastastatel 493 ? 553 . Itaalias asendasid idagoodid Odoakeri , de facto Itaalia valitseja, kes oli aastal 476 kukutanud Laane-Rooma keisririigi viimase keisri . Gootide kuningriik joudis oma haripunkti oma esimese kuninga Theoderich Suure valitsemise ajal. Enamus Laane-Rooma keisririigi lopuaastate uhiskondlikke institutsioone sailis tema valitsemise ajal. Alates aastast 535 tungis Itaaliasse Butsants . Idagootide valitseja sel ajal, Vitiges , ei suutnud edukalt kaitsta ja puuti lopuks kinni, kui pealinn Ravenna langes. Idagoodid koondusid uue juhi Totila umber ja vallutasid peaaegu koik tagasi, kuid lopuks siiski kaotasid. Idagootide kuningriigi viimane kuningas oli Teias . Oma suurima ulatuse ajal ulatus kuningriik tanapaeva Prantsusmaast laanes kuni tanapaeva Serbiani idas.

Ajalugu [ muuda | muuda lahteteksti ]

Taust [ muuda | muuda lahteteksti ]

Idagoodid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Idagoodid olid gootide idapoolne haru. Nad asutasid voimsa riigi Daakias , kuid sattusid 4. sajandi lopus hunnide moju alla. Parast Hunnide riigi kokkukukkumist aastal 454 asustati suur hulk idagoote Ida-Rooma keisri Marcianuse poolt foderaatidena Rooma provintsi Pannooniasse . Kuid Leo I valitsemise ajal aastal 460 laastasid nad aastamaksu tasumata jatmise parast Illuuriat . Rahu solmiti aastal 461, mille kohaselt saadeti Thiudimiri poeg Theoderich Amali pantvangina Konstantinoopolisse , kus ta sai rooma hariduse. Varasematel aastatel asus suur hulk goote, algul Aspari ja siis Theoderich Strabo juhtimisel, Rooma armee teenistusse ja oli markimisvaarne poliitiline ja sojaline voim Konstantinoopoli oukonnas. Ajavahemik 477?483 nagi keerukat kolmepoolset voitlust Theoderich Amali, kes oli oma isa jarglane aastast 474, Theoderich Strabo ja uue idakeisri Zeno vahel. Selles konfliktis vahetusid liidud regulaarselt ja suured Balkani osad laastati seetottu. Lopuks, parast Strabo surma aastal 481, sai Zeno Theoderichiga kokkuleppele. Moosia ja Dacia Ripensise osi loovutati gootidele ning aastal 484 nimetati Theoderich magister militum praesentaliseks ja konsuliks . Siiski laksid Theoderich ja Zeno vaevalt aasta hiljem tulli ning taas laastasid Theoderichi goodid Traakiat . Siis tekkis Zenol ja tema nouandjatel mote tappa kaks karbest uhe hoobiga ning suunata Theoderich keisririigi teise tulika naabri ? Odoakeri Itaalia kuningriigi vastu.

Odoakeri kuningriik [ muuda | muuda lahteteksti ]

Aastal 476 kukutas germaanlasest magister militum Odoaker laanekeiser Romulus Augustuluse ja kuulutas ennast rex Italiae (" Itaalia kuningas "), samas jai ta nimeliselt keisri alluvaks. Seda fakti tunnistas Zeno aastal 477, kui ta nimetas Odoakeri patriitsiks . Odoaker jattis alles Rooma administratiivsusteemi, tegi aktiivselt koostood senatiga ning tema valitsemine oli tohus ja edukas. Aastal 477 torjus ta vandaalid Sitsiiliast valja ja aastal 480 vallutas ta parast Julius Nepose morva Dalmaatsia .

Itaalia vallutamine gootide poolt [ muuda | muuda lahteteksti ]

Zeno ja Theoderich joudsid kokkuleppele, mille jargi vois Theoderich voidu korral valitseda Itaalias kui keisri asetaitja. Theoderich koos oma rahvaga asus Moosiast teele 488. aasta sugisel, labis Dalmaatsia ja uletas Alpid ning joudis Itaaliasse 489. aasta augusti lopul. Esimene vastasseis Odoakeri armeega toimus Isonzo joel ( Isonzo lahing ) 28. augustil. Odoaker kaotas ja taandus Verona suunas, kus kuu hiljem toimus jargmine lahing, mis loppes havitava gootide voiduga. Odoaker pogenes oma pealinna Ravennasse , samas kui suurem osa tema armeest Tufa juhtimisel alistus gootidele. Theoderich saatis siis Tufa ja tema mehed Odoakeri vastu, kuid Tufa vahetas jalle poolt ja liitus Odoakeriga. Aastal 490 oli Odoaker voimeline voitlema Theoderichi vastu, votma Milano ja Cremona ning piirama sisse peamise gootide baasi Ticinumis ( Pavia ). Siis sekkusid laanegoodid , Ticinumi piiramine jai ara ja Odoaker sai 11. augustil 490 Adda joel otsustavalt luua. Odoaker pogenes jalle Ravennasse, samas senat ja paljud Itaalia linnad kuulutasid end Theoderichi pooldajaiks.

Goodid asusid nuud Ravennat piirama, kuid kuna neil puudus laevastik ja linna sai varustada mere poolt, vois piiramine kesta peaaegu loputult. Alles aastal 492 oli Theoderich voimeline looma laevastiku ja vallutama Ravenna sadamad, loigates seega labi uhendusteed valismaailmaga. Selle moju ilmnes kuus kuud hiljem, kui linna piiskopi vahendusel algasid labiraakimised kahe poole vahel. Kokkuleppele jouti 25. veebruaril 493, mille jargi tuli Itaalia nende vahel jaotada. Selle lepingu tahistamiseks korraldati pidusook. Selle pidusoogi ajal 15. martsil tappis Theoderich parast toosti utlemist Odoakeri oma katega. Jargnes uldine veresaun Odoakeri sodurite ja toetajate suhtes. Theoderich ja tema goodid olid nuud Itaalia isandad.

Theoderich Suure valitsemine [ muuda | muuda lahteteksti ]

Theoderichi valitsemise olemus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Nagu Odoakergi, oli Theoderich nailiselt patricius ja Butsantsi keisri alam, toimides tema asekuningana Itaalias, mida aastal 497 tunnistas ka uus keiser Anastasius . Samal ajal oli ta kuningaks oma rahvale, kes ei olnud Rooma kodanikud . Tegelikult toimis ta kui soltumatu valitseja, kuigi erinevalt Odoakerist, sailitas ta hoolikalt oma allutatud seisundi valiseid vorme. Odoakeri kuningriigi administratiivne masinavark, sisuliselt endise keisririigi oma, jai alles ja koosnes ainult roomlastest, nagu Cassiodorus . Senat jatkas tavaparast tegutsemist ja vastutas tsiviilametite taitmise eest ning keisririigi seadusi tunnistati ikka veel nii, nagu valitseksid roomlased, kuigi goodid valitsesid nende ule nende endi seaduste jargi. Toepoolest, nagu alluvale valitsejale kohane, ei omanud Theoderich rooma oigussusteemis oigust anda valja omi seadusi ( leges ), vaid ainult edikte ( edicta ) voi mone detaili selgitusi. Administratsiooni jarjepidevust illustreerib asjaolu, et mitmed vanemad Odoakeri ministrid, nagu Liberius ja Cassiodorus Vanem, jaeti uues kuningriigis korgele positsioonile. Tihe koostoo Theoderichi ja Rooma eliidi vahel hakkas murenema hilisematel aastatel, eriti parast kirikulohe paranemist Rooma ja Konstantinoopoli vahel (vaata allpool), kui juhtivad senaatorid korraldasid koos keisriga vandenou. See viis magister officiorum Boethiuse ja tema kasuisa Symmachuse vangistamise ja hukkamiseni aastal 524.

Teisest kuljest jaid armee ja koik sojavaelised ametid ainult gootidele. Goodid asustasid peamiselt Pohja-Itaaliat ja hoidsid end suuresti roomlastest lahus, seda tendentsi tugevdasid nende erinevad usud: goodid olid enamasti ariaanid , samas rahvas, keda nad valitsesid, jargisid Chalkedoni kristlust . Sellest hoolimata, ja erinevalt laanegootidest voi vandaalidest , oli siin markimisvaarne usuline sallivus, mida laiendati ka juutidele .

Suhted germaanlaste riikidega laanes [ muuda | muuda lahteteksti ]

See oli valispoliitika, mitte siseasjad, mis tegid Theoderichist soltumatu valitseja. Abieluliitude abil puudis ta luua keskset positsiooni barbaririikide seas laanes. See oli osaliselt moeldud kaitsemeetmena ja osaliselt moeldud vastukaaluks keisririigi mojule. Tema tutred abiellusid laanegootide kuninga Alarich II ja Burgundia vursti Sigismundiga , tema ode Amalfrida abiellus vandaalide kuninga Thrasamundiga , samas ta ise abiellus Frankide kuninga Chlodowech I oe Audofledaga.

Selline poliitika ei olnud alati edukas rahu sailitamisel: Theoderich sattus sotta Chlodowechiga, kui see rundas aastal 506 laanegootide valdusi Gallias . Frangid olid kiirelt edukad, tappes Vouille lahingus Alarichi ja alistades aastal 507 Akvitaania . Siiski tegutsesid Theoderichi vaejuhid alates aastast 508 Gallias ja olid edukad Septimania laanegootidele sailitamisel, samuti laiendasid nad idagootide voimu burgundide arvelt Louna-Galliasse ( Provence ). Aastal 510 taastas Theoderich siin varem olnud Gallia pretoriaanide prefektuuri . Nuud oli Theoderichil uhispiir laanegootide kuningriigiga , kus ta parast Alarichi surma valitses oma tutrepoja Amalarici regendina.

Perega oli vaheke seotud ka Sigismund, kes kui ustav Chalkedoni katoliiklane arendas tihedaid sidemeid Konstantinoopoliga. Theoderich tajus selles ohtu ja kavatses tema vastu astuda, kuid frangid tegutsesid esimestena ja tungisid Burgundiasse aastal 523, alistades selle kiiresti. Theoderich sai vaid hoivata valdusi Provence'is Durance joest pohjas kuni Isere joeni.

Rahu vandaalidega, mida kindlustati aastal 500 abielusidemetega Thrasamundiga, ja nende uhise huviga kui ariaanide voimuga Konstantinoopoli vastu, loppes parast Thrasamundi surma aastal 523. Tema jareltulija Hilderich soosis Nikaia katoliiklasi, ja kui Amalfrida protesteeris, morvast ta tema ja tema saatjaskonna. Theoderich valmistas ette retke tema vastu, kuid suri enne.

Suhted keisririigiga [ muuda | muuda lahteteksti ]

Theoderichi suhted oma nimelise isanda Ida-Rooma keisriga olid alati pingelised poliitilistel, aga ka usulistel pohjustel. Eriti Anastasiuse valitsemise ajal viisid need mitmete kokkuporgeteni, kuid ukski neist ei kasvanud siiski ule uldiseks sojapidamiseks. Aastatel 504?505 kaivitasid Theoderichi vaed kampaania Pannonia ja strateegiliselt tahtsa linna Sirmiumi tagasisaamiseks, mis ametlikult olid Itaalia pretoriaanide prefektuuri osad ja mida siis okupeerisid gepiidid . Kampaania oli edukas, kuid see viis ka luhikese konfliktini keiserlike vagedega, kus goodid ja nende liitlased olid voidukad. Riigisiseselt, Akakiose skisma Rooma ja Konstantinoopoli patriarhaatide vahel, mille pohjustas keiserlik toetus Henotikon ile, aga ka Anastasiuse monofusiitide toekspidamised, olid Theoderichile kasuks, kuna Itaalia vaimulikkond ja Rooma aristokraatia, keda juhtis paavst Symmachus , oli sellele jouliselt vastu. Seega sel ajal vois Theoderich loota nende toetusele. Soda frankide ja laanegootide vahel viis uuele hoordumisele Theoderichi ja keisri vahel, kuna Chlodowech I kujutas ennast edukalt katoliku kiriku eest voitlejana "ketserlike" ariaanidest gootide vastu, saavutades keisri toetuse. See viis aastal 508 isegi Anastasiuse poolt laevastiku saatmiseni, mis laastas Apuulia rannikut.

Justinus I keisrikstousuga aastal 518 taastati nailiselt rohkem harmoonilised suhted. Eutharich , Theoderichi vaimees ja eeldatud jarglane, nimetati aastal 519 konsuliks , samas aastal 522 lubas Justinus Theoderichil Akakiose skisma paranemise tahistamiseks molemad konsulid nimetada. Varsti tekitasid taastekkinud pinged Justinuse ariaanidevastased oigusaktid ning pinged kasvasid gootide ja senati vahel, kelle liikmed, kui Chalkedoni kristlased, toetasid nuud keisrit. Theoderichi kahtlusi kinnitasid kompromiteerivate kirjade kinnipidamised juhtivate senaatorite ja Konstantinoopoli vahel, mis viis aastal 524 Boethiuse vangistamise ja hukkamiseni. Paavst Johannes I saadeti Konstantinoopolisse ariaanide nimel vahendama ja kuigi ta saavutas eesmargi, tagasitulekul ta vangistati ja suri varsti parast seda. Need sundmused suurendasid veelgi gootidevastaseid tundeid.

Theoderichi surm ja dunastilised vaidlused [ muuda | muuda lahteteksti ]

Parast Theoderichi surma 30. augustil 526 hakkasid tema saavutused kokku kukkuma. Kuna Eutharich oli surnud aastal 523, sai Theoderichi jarglaseks tema alaealine tutrepoeg Athalarich , keda regendina asendas tema ema Amalasuntha . Tugeva parija puudumine pohjustas idagootide riiki umbritseva liiduvorgustiku lagunemise: laanegootide kuningriik taastas oma iseseisvuse Amalarichi juhtimisel, suhted vandaalidega muutusid aina vaenulikemaks ja frangid alustasid jalle laienemist, alistades tuuringid ja burgundid ning ajasid laanegoodid nende viimastest valdustest Louna-Gallias peaaegu valja. Ulimuslik domineerimine, mida idagootide kuningriik oli Theoderichi ajal laanes nautinud, laks nuud poordumatult frankidele.

Seda ohtlikku valiskliimat halvendas regentluse nork riigisisene seisund. Amalasuntha oli rooma haridusega ja kavatses jatkata oma isa lepituspoliitikat gootide ja roomlaste vahel. Selleks taotles ta aktiivselt senati ja asja keisriks saanud Justinianus I toetust, pakkudes Vandaali soja ajal neile isegi baase Sitsiilias. Siiski ei leidnud need ideed palju poolehoidu gooti aadli hulgas, kes lisaks valistasid valitsemist naise poolt. Nad protesteerisid, kui Amalasuntha otsustas anda oma pojale rooma hariduse, eelistades, et Athalarich peab suureks sirguma kui sodur. Ema sundis teda oppima, kuid selle asemel valis Athalarich pillava ja ohjeldamatu elu, mis saatis ta enneaegselt surma.

Lopuks tekkis gootide seas vandenou tema kukutamiseks. Amalasuntha otsustas neile vastu hakata, kuid ettevaatusest tegi ta ka ettevalmistusi pogenemiseks Konstantinoopolisse ja isegi kirjutas Justinianusele, paludes varjupaika. Kui ta otsustas hukata kolm juhtivat vandenoulast, jai tema seisund suhteliselt turvaliseks kuni aastal 533 hakkas Athalarichi tervis tosiselt halvenema. Amalasuntha poordus siis abi saamiseks oma ainsa sugulase nobu Theodahadi poole, kuid samal ajal saatis saadikud Justinianuse juurde ettepanekuga loovutada Itaalia talle. Justinianus toepoolest saatis oma voimeka agendi Petros Patrikiose labiraakimisi pidama, kuid enne tema Itaaliasse joudmist Athalarich suri (2. oktoobril 534), Amalasuntha kroonis Theodahadi kuningaks lootuses saada tema toetus, kuid kukutati ja vangistati tema poolt. Theodahad, kes oli rahumeelne, saatis kohe saadikud Justinianusele teatama oma trooniletousust ja kinnitama, et Amalasunthaga on koik korras.

Justinianus reageeris kohe, pakkudes oma toetust kukutatud kuningannale, kuid mai alguses 535 viimane hukati. See kuritegu andis Justinianusele ideaalse vabanduse, tema vagede voidu valguses vandaalide ule, tungida vastuloogina gootide valdustesse. Theodahad puudis soda ara hoida, saates saadikuid Konstantinoopolisse, kuid Justinianus oli juba otsustanud Itaalia tagasi vallutada. Ainult troonist loobumisega keisri kasuks vois Theodahad loota soda ara hoida.

Gooti soda ja idagootide kuningriigi lopp [ muuda | muuda lahteteksti ]

Pikemalt artiklis Gooti soda

Idagootide kuningriigi valitsejad [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kultuur [ muuda | muuda lahteteksti ]

Arhitektuur [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kuningriigi luhikese ajaloo tottu ei saavutatud kahe rahva ja nende kunsti uhtesulamist. Siiski voeti Theoderichi ja Amalasuntha eestkostel ette suuremahulisi antiik-Rooma ehitiste taastamisi, ja Rooma arhitektuuri traditsioon jatkus. Ravennas kerkisid uued kirikud ja monumentaalehitised, millest mitmed on sailinud. Sant'Apollinare Nuovo basiilika , selle ristimiskabel ja Peapiiskopi kabel esindavad tuupilisi hilisrooma arhitektuurilisi ja dekoratiivseid motiive, kuid Theoderichi mausoleumil on puhtgootilikke jooni, nagu selle napitsdekoor , mitte tellistest , vaid massiivsetest Istria lubjakivi plokkidest mordita ehituskonstruktsioon ja 300-tonnine monoliitkatus .

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Kogu sailinud idagootide kuningriigis kirjutatud kirjandus on ladina keeles, kuigi moned vanemad tood on tolgitud kreeka ja gooti keelde (naiteks Codex Argenteus ), ja kirjandus on kindlalt kreeka-rooma traditsiooniga. Cassiodorus , olles valjapaistva taustaga ja vottes endale korgeid ametikohti (konsul ja magister officiorum ), kujutab Rooma valitsevat klassi. Nagu paljud teised sama taustaga, teenis ta Theoderichit ja tema parijaid ustavalt ja hasti, valjendades mondagi selle aja kirjutistes. Tema teoses "Chronica", mida hiljem kasutas Jordanes oma toos "Getica", samuti mitmetes tema ja teiste selle aja tahtsate roomlaste kirjutatud paneguurikates gooti kuningatele pannakse rooma kirjanduslik ja ajalooline traditsioon gooti isandate teenistusse. Tema eelisseisund voimaldas tal koostada "Variae Epistolae", riigi kirjavahetuse kogu, mis annab hea ulevaate gooti riigi toost. Boethius on teine tahtis tegelane sellest ajast. Haritud ja ka tahtsast perekonnast, kirjutas ta toid matemaatikast, muusikast ja filosoofiast. Tema koige kuulsam too, " De consolatione philosophiae ", kirjutati vangistuses olles suudistatuna petmises.