Henry Aiken

Allikas: Vikipeedia

Henry David Aiken ( 3. juuli 1912 [ viide? ] Portland , Oregon ? 30. marts 1982 Cambridge , Massachusetts ) oli USA filosoof , kes tegeles eetika ja esteetikaga . [1]

Ta sai bakalaureusekraadi Portlandi Reed College 'ist, magistrikraadi Stanfordi ulikoolist ja doktorikraadi Harvardi ulikoolist . Ta oli Guggenheimi stipendiaat ja opetas filosoofiat 1940ndatel Columbia ulikoolis ja Washingtoni ulikoolis , 1946?1965 [2] Harvardi ulikoolis ning oli 1965?1980 Brandeisi ulikooli Charles Goldmani filosoofia ja ideedeajaloo professor . Ta opetas filosoofia ajalugu , tanapaeva eetikat ning Euroopa ja Ameerika eksistentsialismi. [1]

Ta on kritiseerinud Harvardi ulikooli, kus oli opetamiskauge ja oppejoududest eemale hoidev rektor ( Nathan Pusey ), kitsa erialase suunitlusega bakalaureuseope ning 500 kuulajaga vooruloengud, kus on voimatu uliopilastega suhelda. Nende puuduste tottu laks ta ule Brandeisi ulikooli, kus loengus on harva ule 60?70 uliopilase ja kus uliopilased olid tema sonul teravamad ( abrasive ) ja kriitilisemad kui Harvardis. [2]

Looming [ muuda | muuda lahteteksti ]

Hindamine ja kohustus: otsustuste kaks funktsiooni kaitumisejutus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Artikli "Two Functions of Judgments in the Language of Conduct" eesmark ei ole jarjekordne " eetikaterminite " analuus , mis vaevalt onnestuks. Aikenil pole selget ettekujutust valjendi "eetikatermin" tahendusest ega ekstensioonist, ja kahtlustab, et teistelgi pole. Ta arvab, et iga termin ("nauding", "hea", "oige") voib mones kontekstis funktsioneerida eetikaterminini, mones mitteeetikaterminina. Ta on vaga veendunud, et piirdumise tottu uksikute sonade ("hea", "oige", "kohus") defineerimisega ongi paljud viimase aja tood eetikateooria alal olnud nii viljatud ja triviaalsed, naiteks Alfred Cyril Ewingi " The Definition of Good ". Analuutilises eetikas (ei naturalismis, intuitsionismis ega emotivismis) pole saadud intellektuaalselt veenvat tulemust. Naiv tulemus on saadud petitio principii abil. Et enamik argumente mis tahes teooria kasuks on vigased voi mittekonklusiivsed, siis pole teada, kas moni praegustest teooriatest on toene voi toenaolinegi. Voib muidugi mone teooria korvale jatta, sest see on vastuolus kellegi lemmikteooriaga tahenduse voi teadmise kohta. Aga ulejaanud teooriate suhtes see olukorda ei paranda. Aga analuutikute argumentide peamine puudus ei ole mittekonklusiivsus. Tavaliselt on need sonastatud nii ettevaatamatult, et neist saab teha jareldusi, mis on vastupidised sellele, milleks neid on kasutada tahetud. Votame "kujutluseksperimendid", " lahtise kusimuse " ja "elimineerimisargumendid", viitamised "rasketele juhtumitele" ning "keelevaistule" voi "intuitsioonile": peaaegu koikidel juhtumitel, mida Aiken on uurinud, saab neid moista mitte toestustena, vaid isiklike hoiakute ebateadliku valjendamisena ja nendele apelleerimisena. Kes on moelnud George Edward Moore 'i "ilusa maailma" argumendi (" Principia Ethica ", §50), Williams Jamesi "kadunud hinge" argumendi (" The Moral Philosopher and the Moral Life "), John Stuart Milli " onneliku sea " (" Utilitarianism "), William Savery "piinatud austri" (" A Defense of Hedonism ") voi emotiivse teooria umberlukkamisele Lewisel, on marganud, et need argumendid naitavad pigem autorite tundeid kui terminite iseoomulikke tahendusi. Eetikas voib igal sammul juhtuda, et analuus aetakse segi valjenduse voi veenmisega, nii argumentide tahtsus jaab vahemalt lahtiseks. Ja veel fundamentaalemad raskused katkevad praegu valdavates analuusikontseptsioonides ja -meetodites. Pole uldse selget arusaama, mida peaks eetikaterminite voi -otsustuste analuus saavutama. Kas see peab utlema, mida need valjendid tavakones tegelikult tahendavad? Kas see peab ette kirjutama, mida me silmas peaksime voi peaksime silmas pidama, kui me raagiksime selgelt, mitte ebamaaraselt? Voi kas see peaks muutma meie tahendusi, nii et need vastaksid naiteks uue empirismi voi liberaalse demokraatia kaanonitele? Kirjanduses ei ole uheseid ja jarjekindlaid vastuseid. Aga isegi kui see korvale jatta ning korraks noustuda, et analuutilise eetika pohieesmark on maarata eetikaterminite konventsionaalne tahendus, jaab palju tulikaid kusimusi. Votame naiteks apelleerimise intuitsioonile voi keelevaistule. Need pole midagi muud kui semantiline jaanus 17. sajandi ratsionaalsest intuitsionismist oma "selgete ja aredate ideedega", "enesestmoistetavate todedega" ja apelleerimisega " moistuse valgusele ". Kehtivuspiirkonda on radikaalselt kitsendatud, aga tehnika on samasugune ja samamoodi pole veenev. Faktivaidete vallas on ammu moondud, et intuitsioon ei toota. Ent tundub, et koige kompromissitumadki empiristid ei kohkle kasutamast intuitsiooni "analuutilise" toe vallas. Kas pole siis ilmne, et "keelevaistu" andmed on sama korrigeeritavad nagu "loomuliku valguse" andmed? Ja kas pole ilmne, et vaited sunonuumia kohta tavakeeles on faktivaited inimeste margireaktsioonide klasside sarnasuse kohta? Kas mitte koik kusimused vaidete tahenduse kohta tavakeeles pole taiesti empiirilised? Kuni pole kehtestatud usaldatavat ja rakendatavat sunonuumiakriteeriumi, on koik propositsioonid valjendite intentsionaalse samavaarsuse kohta tavakeeles spekulatiivsed hupoteesid.

Eetikas komplitseerib analuusiprobleemi asjaolu, et sellised terminid nagu "hea" ja "peaks" on vaga paindlikud ja ebamaarased. Selleparast tundub, et mis tahes katse maarata nende ja ainult nende terminite ainulaadset ja iseloomulikult eetilist tahendust on algusest peale nurjumisele maaratud. Peale selle, kimbatused, milles eetikatermineid kasutatakse, on nii erinevad, et nende "iseloomulikult eetilise" tarvitamise moiste pole vahem ahmane kui tahendus, mis neil selles tarvituses on. Ei saa moistlikult vaita, et "hea" tahendab voi ei tahenda iseloomulikult eetilises tarvituses sama mis "meeldiv", kui pole selge, mis see tarvitus on. See aga ongi vaga ebaselge. Vastupidi, tundub olevat palju erinevaid kimbatusi, mida rohke voi vahem kohaselt nimetatakse eetilisteks, ja koigis neis kasutatakse selliseid sonu nagu "hea" ja "peaks" kohaselt. Hiljutised uurimused naitavad ka, et mitte ainult eetikaterminite tahendused, vaid ka viisid, kuidas need tahendavad, on mitmekesised. Eetikajutt on seega toenaoliselt mitmes mootmes painduv ja ebamaarane. Aga kui praegused analuusimeetodid ei maara adekvaatselt eetikaterminite deskriptiivseid tahendusi, siis on nad veel abitumad emotiivse tahenduse puhtempiiriliste probleemide juures. Nii et kogu emotiivse tahenduse probleem on praegu spekulatiivses faasis ning jaab sinna seniks, kuni saab rakendada eksperimentaalseid sisuanaluusi meetodeid.

Aikeni meelest on vahe lootust eetikaprobleemidest arusaamist edendada, analuusides uksikute sonade nagu "oige" ja "hea" tavatahendusi. Selleparast pakub ta kaitumisjutu ehk " praktilise moistuse " analuusiks (mis on tema meelest eetikateooria ainus kasulik ulesanne) hoopis teistsuguse lahenemise. Ta puuab seletada otsustuste funktsioonide kahe fundamentaalse, kuid teineteist mitte valistava tuubi funktsioone ja suhteid praktilises jutus. Ta arvab, et vaararusaamadest nende kohta suuresti tulevadki loputud ja kasutud vaidlused tanapaeva eetikas. Kui need korvaldada, peaks praegune huvi konkreetsete eetikaterminite oige analuusi vastu suuresti kaduma.

Ei ole uhtainukest tavakeele valjendite komplekti, mille abil kumbagi neist otsustusviisidest eksklusiivselt voi oigesti valjendataks. Kumbagi saab valjendada mitmekesistel viisidel, millest paljusid ei peeta eriomaselt "eetilisteks". Kui nende analuus kuulub eetikateooria valda, siis sellel pole pistmist konkreetsete terminitega, mille abil neid juhtumisi sonastatakse, vaid ainult asjaoluga, et need osalevad peaaegu igas kaalutluses voi jutus, mis puudutab kaitumise eesmarke.

Jutt on a) "hinnanguotsustustest" ja b) "kohustusotsustustest".

"Hindamisotsustus" on mis tahes otsustus, mis teeb kindlaks, kirjeldab voi vordleb inimeste vajaduste tegelikku voi potentsiaalset rahuldamist, objekte, mille abil see toimub, voi rahulduste voi nendele objektide pohjusi. Rahulduste all ei moista Aiken huviobjekti ega huviobjekti realiseerimist. Asi on selles, et rahuldus ei soltu nende tulemuste saavutamisest, mida me arvame tahtvat, nende rahuldamiskaitumise mustrite teostumisest, mis sageli leiavad aset ilma ettevalmistava voi ootava tegevuseta. Rahuldused on tegevuse korduvad lopp-punktid, ega ole iseenesest "silmaspeetavad eesmargid", "huviobjektid" ega "eesmarkobjektid" ega nende teostamised. Mitte et me ei voiks kaitumist meelega suunata rahulduse poole. Kuid puudub paratamatu seos eesmarkide vahel, millele meie huvid on juhtumisi suunatud, ja kaitumismustrite vahel, millega nende aluseks olevaid huvisid rahuldatakse. Heaolu maaravate rahulduste vaatepunktist ei ole eesmarkide ja silmaspeetavate eesmarkide oige funktsioon vahem instrumentaalne ega vahem ajutine kui mis tahes muu instrument, mida kaitumises kasutatakse. On naiteks taiesti lubatav oelda, et inimese eesmark taitub parast tema surma, aga oleks absurdne raakida surnute rahuldustest. Ja on taiesti oige raakida juhuslikest naudingutest kui rahuldustest, kuigi me ei tea, et oleksime neid soovinud.

Hinnanguvaidete esemete jargi saab eristada mitut pohimottelist "vaartuse" moodust (see ei ole moeldud "vaartuse" analuusina). Esmane vaartusfakt on rahuldus ise. Koik teised vaartusviisid ja vaartuseomistused soltuvad loppkokkuvottes sellest. Seesmise vaartuse all moistab Aiken lihtsalt rahuldust. Koik teised asjade seisud (rahulduste eelnevad pohjused, rahulduste vahetud objektid) on "valised vaartused". Enamik vaartusomistusi puudutavad aga valiseid vaartusi, sest kaalutlused ja valikud puudutavad otsesemalt neid. Selleparast on oluline eristada mitut valise vaartuse tuupi vastavalt sellele, millises suhtes vaartus on rahuldusega. Sundmusi ja tegevusi, mis maaravad rahuldusi voi nende tuupe, nimetatakse instrumentaalseteks vaartusteks . Need voivad omakorda olla kahesugused vastavalt sellele, kas need toimuvad soltumatult inimeste valikust voi tahtest voi voib neid mojutada voi tekitada inimeste otsus. See eristus on vaartusteoorias tahtis selleparast, et vaartustusteooria pohihuvi on eristada ja selgitada otsustusi, mis on vajalikud kaitumist maaravate praktiliste otsuste jaoks. Aiken noustub John Deweyga , et ukski erinevus pole tahtsam kui see, mis puudutab kaalutluse eseme loomust (" Human Nature and Conduct "). Selleparast on vaartustusteooriad, mis jatavad selle eseme taiesti maaramata voi ahmastavad selle valimatult fuusika, psuhholoogia voi uldise sotsiaalteaduse esemeks, vaartusetud. Valiste vaartuste seas tuleb teha veel fundamentaalsem eristus instrumentaalsuste kui niisuguste ja seesmise vaartuse "objektide" ("inherentsete vaartuste") vahel. See eristus, mille tegi Clarence Irving Lewis , on vajalik seesmise vaartuse enese moistmiseks. Ilma selleta jooksevad naturalistlikud vaartusteooriad ummikusse, nagu naiteks William David Ross (" The Right and the Good ") naitas Ralph Baton Perry huviteooria kohta. Inherentne vaartus on mis tahes asjade seis voi "objekt", millega vahetus labikaimises rahuldus aset leiab. Selline arusaam inherentsest vaartusest erineb voib-olla Lewise omast selle poolest, et Aikeni definitsiooni jargi voivad inherentsed vaartused olla vaartuslikud ainult uhe inimese jaoks. Kahes ilmses mottes voib moonda inherentsete vaartuste "objektiivsust". Esiteks noustub Aiken Lewisega (" An Analysis of Knowledge and Valuation "), et objektidel voib olla inherentne vaartus soltumatult mis tahes suhtest mone subjektiga, kui see tahendab "subjekti otsustusega". Muidugi voib olla inherentseid vaartusi, mille kohta otsustusi ei tehta, ja selles suhtes on Protagorase relativism lihtsalt loogiline viga. Teiseks, Aiken noustub, et vaartusi, mida preditseeritakse "lihtsa potentsiaalsuse mooduses", voib pidada objektis olevateks soltumata mis tahes suhtest mone subjektiga, nii nagu lahustuvust voib pidada soolas olevaks, isegi kui pole vett, mis seda lahustaks. Aga see ei tahenda, nagu ei oleks inherentseid vaartusi, mis ei ole "tavalise" voi ehk "valimatu" inimese jaoks inherentselt vaartuslikud. Inherentsed vaartused Aikeni mottes voivad olla kas tavalised voi ekstsentrilised, kas paljude inimeste "tavalistele" rahuldustele uhised voi vaheste eksootilistele naudingutele eriomased. Moraalse kaalutluse vaatepunktist on tavalised inherentsed vaartused voib-olla tahtsamad kui raskesti kattesaadavad ja veidrad, ja esteetilise hariduse seisukohast on peene maitsega inimese inherentsed vaartused tahtsamad kui tavainimese omad. Tundub siiski, et tosine viga piirata inherentse vaartuse moistet uldiselt objektidega, mis saavad rahuldust pakkuda tavalisele inimesele voi siis eriliselt kvalifitseeritud inimesele. Igal juhul aga on vaartuste intersubjektiivne verifitseeritavus ja nonda verifitseeritu uhine vaartus ise asjad. On kull kasulik, kui on olemas vaartuskategooriad tavalise inimese vaartuse ja esteedi vaartuse kohta. Aga selleks pole tarvis eitada, et inherentne vaartus on ka nendel objektidel, mida naudib voi saab nautida ainult uks inimene. Inherentse ja seesmise vaartuse eristamine on vajalik mitmel pohjusel. Varasemad naturalistlikud vaartusteooriad on uldiselt defineerinud seesmist ehk algset vaartust huvi, rahulduse voi naudingu "objekti" kaudu. See on viga. Esiteks, defineerides vaartust rahulduse enese kaudu, valdime seda paradoksi, et me omistame millelegi seesmiselt vaartust suhte tottu, mis tal on millegi muuga. Kui seesmine vaartus omistatakse rahulduse voi huvi objektidele, siis tavalise arusaama jargi peetakse objekti ennast vaartust omavaks, kuigi nagu Perry utleb, annab objektile vaartuse huvi. Aga kuidas saab olla, et seesmiselt vaartuslik objekt saab vaartuse milleltki muult? Aiken peab seesmiseks vaartuseks rahuldust ennast; vaartused, mida antakse, on tuletuslik ja valine. Ta peab sellist arusaama ka moraalselt eelistatavaks, sest see valdib "objektide feti?ismi", Kanti eetika "formalismi" naturalistlikku vastet. Praktiline moistus peab vahetult olema suunatud pohjustele ja objektidele, millest meie rahuldused tekivad. Kui aga unustada eesmark, ainult mille parast need pohjused voi objektid on vaart olemas olema, siis riskitakse sellega, et saadakse saavutus kui omaette eesmark, arvestamata inimeste heaolu, millelt see saavutus oma inherentse vaartuse saab.

Kunst ja antikunst [ muuda | muuda lahteteksti ]

Ettekannet "Art and Anti-Art" alustab Aiken nii. Uks prantsuse opetlane pakkus valja jargmise teooria. Kirjandusteos ei ole midagi "objektiivset", mis on muutumatult ja loplikult koigi silme all. Romaan voi luuletus on uhtaegu subjektiivne, avaliku pilgu eest peidus, ja tolgendusvoimaluste poolest loputu. Aiken vastas, et sellega ei ole luule omblusmasinatest ja kividest adekvaatselt eristatud. Omblusmasinad saavad muuseumides kunstiteosteks, mida voib mitmeti tolgendada, kividel on sama loputult voimalusi nagu romaanidel, ja paljud tellimustoodena tehtud romaanid ja luuletused on loplikud ja objektiivsed. Vastus oli, et omblusmasinatest voivad saada kunstiteosed , aga tema ei raakinud kunstiteostest ega kasuta seda sona kirjandusest raakides, vaid vihkab juttu luuletusest kui kunstiteosest ning hoolib ainult kirjandusteoste subjektiivsusest, ainukordsusest ja vabadusest. Ainult kirjanduses saab tanapaeva artefaktide ja asjade maailma inimene end naidata ja valjendada, nagu just talle meeldib ja tema peab.

Kunstiteos on toesti midagi kaegakatsutavat ja loplikku, millelt midagi oodatakse voi noutakse, kas voi voimet tekitada teatud reaktsiooni, ja selle jargi neid hinnatakse. Nad on valja pandud. Aga Franz Kafka romaanid, Samuel Becketti ja Jean Genet ' naidendid, Allan Ginsbergi luuletused ei ole valja pandud, need kuuluvad loojale ja tema sopradele, voi oigemini koigile, keda need huvitavad ja haaravad. Nii et jutt oli sellest, et kirjanduse puhul kaivad "kunst" ja eriti "kunstiteos" avalikkuse ja objektiivsete ideede kohta ning on seetottu soimusonad. Isegi sonad "kirjandus" ning voib-olla isegi "luule", "ilukirjandus", "romaan" on Friedrich Nietzsche sonu kasutades "halb ohk". Ta esindas liikumist, mis kasutab sonu " antiromaan ", antikangelane " ja " antikunst " uhise kangekaelsuse, umbusu ja traditsioonist voordumise valjendamiseks.

Meie avangard ei ole ainus traditsioonide hulgaja. Iga ajastu on isatapja, millegi loomine on millegi tapmine. See lohutab vahe ega peagi: meie, absurdistid, polgame lohutust, nagu ka seepi ja kainust. See ka ei oigusta, sest muidu oleks see geneetiline eksijareldus . Me ei ole ajalooinimesed, vaid meie soltumatus on kvalitatiivselt uus, sest see on and ajalooteadvuselt , mille Friedrich Nietzsche avastas ja mida Karl Marx prohvetlikult ennustas.

Ajalugu ei eita uusima kirjanduse ja maalikunsti varskust, kangekaelset veidrust ega oudsust, vaid aitab moista, millega on tegu ja kuidas sellele laheneda kui kaasinimeste arusaamatutele tegudele. Arusaamist pole tarvis armastamiseks, vaid otsustuse tegemiseks. Sellest ongi nii. Igauks, kes on Andy Warholi filmi " Sleep " labi maganud, arvab, et tal on oigus kuulutada see ajaloo suurimaks filmisundmuseks, nii nagu iga ametnik peab voimetust aru saada Robert Motherwelli maalist " New England Elegy " oma vaartusetuse tunnistuseks.

Praegune kunsti ja eriti kaunite kunstide moiste on olnud kaibel vaid pisut ule kolmesaja aasta. Platonil oli techn? moiste, kuid see kais ka riigimehekunsti kohta, ja ilu moiste, kuid matemaatika pakub palju kaunimat kunsti kui skulptuur, tants ja teised mimeetilised kunstid . Luulet pidas ta pseudokunstiks, ei heaks ega ilusaks: luuletajad on liiga enesevaljenduslikud, assitavad emotsioone ja valetavad. Toeline kunst on teadmine, ja kunst, mis seda nouet ei taida, on araspidine. Aristoteles moonis, et mim?sis pakub ise naudingut, ja universaale tuleb osata seal naha. Platon ei saanud adekvaatselt aru jaljendamise pakutavat eriparast naudingut ega seda, kuidas see voib valjendada universaalset, pusivat voi ideaalset. Aristoteles sai ka aru, et selleks et leida onne, mida tragoodia pakub, tuleb oigest kohast ja oigesti otsida. Aga isegi Aristoteles hindas Euripidese tragoodiaid " Medeia " ja " Hippolytos " Sophoklese moodupuuga. Ta utles, et need veidrad ja metsikud teosed on ebataiuslikud tragoodiad: et temalgi polnud kunstiteose moistet, ei saanud ta neid nimetada ebataiuslikeks kunstiteosteks. Tema meelest piisas arusaamisest, et need olid ebataiuslikud tragoodiatena. Euripidest voib pidada esimeseks antitragoodiakirjanikuks. Teda oli tarvis moista nii, nagu Aristoteles ei suutnud. Ta andis kummalise ponevuse, mis ei pruukinud olla onnelik ja mis kindlasti polnud hea, kuid oli haaratuile vajalik. Euripides oli hooletu jaljendaja, teda huvitas obsessioon, kompulsiivsus, repressioon, moistus- ja inimvastane, voib-olla isegi antikunst.

Parast renessanssi hakkasid tekkima arusaamad kunstist, mis on meie omadele lahedasemad. Toimus sugav nihe meie moistes kaunite kunstide iseloomus ja kavatsustes. Maalikunstnikud, skulptorid ja muusikud ei tahtnud enam anda anonuumset panust meie moistes mittekunstiliste eesmarkide teenistuses. Piiblistseene hakati kasitama voimalusena oma kunstiliste eesmarkide jaoks. Nad ei tahtnud enam olla illustraatorid, dekoraatorid, kommentaatorid vooraste ideede teenistuses. Nad ei olnud enam nous, et neid koheldaks kasitoolistena. Nemad onnistavad tellijat; kirik voi avalik hoone annab neile voimaluse oma oskusi naidata. Kunstnik saab teadlikuks endast kui soltumatust joust, omaette saatuslikkusest. Vordlus Cimabue ja Masaccio vahel naitab, mida uus vabadus kunstnikele tahendas. Sel pole pistmist kunsti seesmise ilu voi vaartusega, kull aga sellega, kas ja mis asjaoludel seesmise ilu ja vaartuse kusimust tostatatakse. Nihe varajase ja hilise Giovanni Bellini vahel voi Bellini eelkaijate ja Tintoretto vahel ei puuduta ainult stiili, vaid ka seda, mida maalikunstnikule kui kunstnikule on lubatud ja mida temalt oodatakse. Tintoretto on Aikeni meelest kindlasti religioosne kunstnik voib-olla ka kristlik kunstnik, kuid ta ei anna oma andeid kiriku ega riigi kasutusse, voi kui, siis irooniliselt ja moodaminnes.

Ulikooli kimbatus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Raamatus "Predicament of University" utleb Aiken, et USA suured ulikoolid on muutunud juhitamatuteks ja nende intellektuaalne kasutegur langeb. Ulikooli peavad juhtima opetlaste valitud esindajad, kelle ule rektoril ega hoolekogul ei ole voimu. USA ulikoolide keskne probleem on kitsalt professionaalsete oppekavade lepitamine uldise humanitaarhariduse traditsiooniga. Humanitaarias on segadus koige suurem. Hariduse reformimisse peab olulise panuse andma vabastatud analuutiline filosoofia . Kui kogu korghariduse ideoloogia tuleb reformida, siis ei saa ukski teadlane end teadjaks pidada. Ulikool peab olema avatud koigile olenemata vanusest ning nad peavad saama samasugused kraadid, nagu antakse noortele. Ulikoolid voivad ellu jaada, kuid ainult juhul, kui tehakse muudatused, mis teevad need ellujaamise vaarilisteks.

Hume'i kohustuseteooria originaalsus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Artiklis "The Originality of Hume's Theory of Obligation" utleb Aiken, et David Hume 'i jargi ei ole tema meelest kohustuslikku vaadet, raakimata moraalsest voi poliitilisest vaatekohast. Ukski printsiip ei ole iseenesest kohustuslik . Sarnaselt George Edward Moore 'i lahtise kusimuse printsiibiga (kull rohkem Harold Arthur Prichardi ja William David Rossi moodi) voib kusida: "Aga kas alati peaks seda tegema?" Mitte et see (voi moni teine) argument oleks definitiivne. William Frankena arvas, et ta sai lahtise kusimuse argumendist jagu, aga see oli koigest viik. Lahtine kusimus "Aga kas seda peaks tegema?" on paremal juhul induktiivne . Kuigi lahtise kusimuse argument ei toesta midagi, on see usna usutav: kusimust saab esitada jarjest uute kohustuste kohta. Aikeni meelest on Hume'i juhtumil mitterange "toestus", et kohustuse moiste peab alati olema lahtine: meil on ainult kohustuse kontseptsioonid, kuid puudub kohustuse moiste . Ukski kohustus ei ole definitiivne. Igat sorti kohustusel voi isegi kohustusel endal on tarvilikud voi piisavad tingimused , kuid ei ole kohustuse kui niisuguse definitiivseid piisavaid ja tarvilikke tingimusi .

Raagime nuud moraalsest kohustusest . Hume eristab " Traktaadis inimloomusest " sona moral kaht tahendust. Uhes tahenduses kaib see koigi "moraalsete" valdkondade kohta, nii et moraalsete kohustuste hulka kuuluvad ka poliitilised, oiguslikud ja religioossed (vaevalt siit uldse moni kohustus valja jaab). Kitsamas mottes vastandub moraalne selgelt poliitilisele kohustusele . Poliitilised kohustused selles kitsamas mottes on lojaalsuse kohustused naiteks rahvusriigile . Moraalsed kohustused jaavad alles, kui riigis on revolutsioon voi kodusoda . Erinevalt Edmund Burke 'ist rohutas Hume, et revolutsioonid voivad olla oigustatud, aga parast revolutsiooni tuleb kohe kehtestada oigluse reeglid, mis Hume'i jaoks kaivad suurelt jaolt omandi ja omandioiguste kohta. Kas moraalsed kohustused on poliitiliste kohustuste aluseks? Hume utleb "Traktaadis" uhemotteliselt, et ei ole. Lojaalsuskohustused ei soltu moraalsest kohustusest ja neid ei saa nendega paratamatuega oigustada. Voib-olla annavadki moraalsed kohustused uldse (voib-olla ainsa) pohjendi poliitilise uhiskonna rajamiseks, kuigi Hume pidas juttu loomuseisundist mottetuseks. Kui aga riik on rajatud, on poliitilised kohustused (voib-olla norgalt) soltumatud. Millised moraalsed kohustused siis alles jaavad? Kas ainult inimeste kohustused ja oigused uksteise suhtes? Paljud kohustused ei ole vastastikused, vaid ainult retsiprooksed. Kohustused on vastastikused, kui molema osapoole oigused ja kohustused on tapselt samad. Naiteks vanemate ja laste voi valitsejate ja tavakodanike puhul see pole nii.

Aikeni meelest utleb Hume, et saavad olla kategoriseerimata kohustused kui niisugused. On naiteks sinu ja minu vahelised kohustused. Need on meie kui lihtsalt isikute vahel. On ka inimeste kohustused (need pole tingimata seotud oigustega) teiste suhtes, kellel pole kohustusi. Naiteks voib mul olla kohustus hoolitseda oma koera eest. Koomas inimesel voib olla oigusi, kuid tal pole kohustusi. Surijal voib olla oigusi, kuid tal pole kohustusi. Filosoofid puuavad teada saada sonade tahendusi voi vorme, samuti elu vorme. Inimene ei pruugi olla moistusega loom ega naerev loom, kuid ta on kindlasti konelev ja kirjutav loom. Selle suure ja ainulaadse voime poolest erineb ta koigist teistest eluvormidest. Aiken oleks peaaegu valmis nimetama seda definitsiooniks , kuigi ta ei salli definitsioone, valja arvatud praktiliseks otstarbeks. Hume oli keelefilosoof koige laiemas ja rikkamas mottes. Aga ta puudles tarkuse poole koigi jaoks. Ukski filosoof, isegi mitte Sokrates , ei armastanud tarkust rohkem kui tema. Ta andis panuse meie uhisesse tarkusesse peaaegu igas valdkonnas, ka valjaspool filosoofiat ( epistemoloogia , metafuusika , eetika , poliitika, juura, kunstifilosoofia , religioon ). Ta oli Adam Smithi tunnistuse jargi ka suureparane majandusteadlane, ja poliitiline okonoomia on fundamentaalne humanitaarne valdkond.

Pole oluline, kas Hume pidas religioosset kohustust fundamentaalseks voi mitte, kuigi voib tunduda, et ei pidanud. Oletame, et ma ei kohtle sind mitte lihtsalt moraalse voi poliitilise isikuna, kellel on vastavad oigused ja kohustused, et ma hakkan nagema, et sinu moraalsel voi poliitilisel olemisel on mingisugune religioosne aspekt. Siis (Hume'i jargi) sa oled saanud mulle puhaks. Religioon ei ole ainult suhe Jumalaga, vaid koigega, mida peetakse puhaks ja koheldakse puhana. Sel juhul on raske kasitada religioosset kohustust definitiivse kohustuseliigina. See leidub igal pool ning on toenaoliselt uks tavalisemaid ja vahettegematumaid kohustuse vorme. Kas saab uldse eristada religioosseid kohustusi muudest? Tundub, et Hume'i jargi pole kohustust, millel poleks puhaduse jalge. Selleparast pole arusaadav, kuidas saab raakida religioossest kohustusest kui ainulaadsest kohustuse vormist. On kull religioossed institutsioonid, kuid need ei pruugi olla puhad. saab tosiselt kusida, kas see voi teine kirik voi usutunnistus on toesti puha. Iga kohustus saab religioosseks, kui seda suurendada. Kas aga puhadusetunne voib vaheneda? Ilmselt saab see vaheneda hoiakuks sinu suhtes, kelle vastu kohustusi ei tunta voi ei ole. Puhadusetunne voib taielikult kaduda, naiteks teadvusekaotuse puhul. Hume vaidab, et religioossed kohustused ja oigused on defineerimatud ning neid saab kirjeldada ainult mitmesuguste mittesunonuumsete terminite abil.

Aiken vaidab, et Hume'i jargi ei ole kohustuslikku vaadet, raakimata moraalsest voi poliitilisest vaatekohast. Kui religioossed kohustused alluvad lahtisele kusimusele, siis ka moraalsed, poliitilised, juriidilised ja teised. Luhidalt, on lihtsalt kohustused. Ja see kohustuse moiste on kull kirjeldatav, kuid mitte defineeritav, ning on raske oletada, et kohustusemoiste on uldse olemas.

Sellel vaatel on araarvamatud jarelmid. Tuleb valja, et kohustust on taiesti vaariti moistetud. Ei ole religioosset vaatekohta, moraalset vaatekohta ega muud sellist vaatekohta. Lahtise kusimuse argumendil on tahtis rakendus igas jutu- voi tegutsemisvaldkonna. Naiteks voib iga inimesedefinitsiooni korral alati kusida: "Aga kas ta on selle definitsiooni mottes inimene?" Kas inimene on moistusega loom? Jah ja ei. Kas inimene on naerev loom? Jah, aga mitte alati. Kas Jumal on defineeritav? Alati saab kusida: "Aga kas Jumal on koikvoimas, koikteadev ja koikarmuline?"

Ei saa eitada, et meil on kohustused, kuigi moned filosoofid, nagu Paul Ziff , on vaitnud, et me saame ilma nendeta labi. Aga isegi Ziff piiras end lubadustega. Paistab, et Friedrich Nietzsche pidas sealpool head ja kurja olevast raakides midagi niisugust silmas. Aga nii " Moraali genealoogiast " kui ka " Sealpool head ja kurja " utlevad, et "oilsatel" on kohustused teiste oilsate vastu ja neil on nende poolt oigused. Aga sidusat teooriat kohustuse kui niisuguse kohta pole pakutud.

Voib tunduda, nagu Aiken oleks kasutanud Hume'i oma kohustuse antiteooria esitamiseks. Kui me tahame, saame kirjeldada lihtsalt kohustusi ilma niisuguste sonadeta nagu "religioosne" ja "moraalne". Aga need kirjeldused jatavad palju tolgendamisruumi. Hume'i puhul ongi nii. Tema filosoofia pohimoiste on sentiment . Ta ei raagi ainult moraalsetest ja religioossetest sentimentidest, vaid utleb " Uurimuses inimmoistusest ", et faktivaited valjendavad heakskiidu voi mitteheakskiidu sentimenti. Hume oli uks tanapaeva halvustavas mottes koige vahem sentimentaalseid inimesi. Ta raakis tott ainult siis, kui vaitis, et kuulub humaansuse parteisse. Vahesed sobrad oleksid nimetanud teda sentimentaalseks, kuigi teda oleks oige olnud nimetada sentimendiinimeseks tollases mottes. Enamik tema sentimente olid heatahtlikud, ja ta pidas end oigusega humanistiks sona parimas mottes.

Mida pidas Hume silmas sentimendi all peale selle, et see on kulm kirg ( calm passion )? Sentiment on nii oelda tunnetuslik emotsioon voi emotsionaalne tunnetus. See on kirglik ( passional ), aktiivne, tegusid suunav, kuid ka tunnetuslik. Sentimendi valjendus on voi voib olla toene voi vaar voi oigemini toenaoline voi ebatoenaoline.

Paljud emotivistid , eriti Charles Stevenson , on moistnud heakskiitu puhtemotiivsena. Stevensoni jargi on vaartusotsustuse tahendus umbes niisugune. "X on hea" tahendab: "Ma kiidan X-i heaks; (palun) tee seda sina ka." Aga "heaks kiitma" ei ole emotiivne valjend. Kui oeldakse: "Ma kiidan X-i heaks," sii ei valjendata lihtsalt emotsiooni voi tunnet selle suhtes. Stevensoni jargi pole heakskiidul ja soovimisel voi huvitumisel erilist tahendusvahet. Aga kui ma utleksin: "Ma kiidan Thomas Jeffersoni heaks, siis minu sonad valjendaks otsustust . See tahendab sama, mis "Minu otsustuse jargi oli Thomas Jefferson hea inimene." Stevensoni positsioon ei pea paika. Hinnang on vaide, mis vaidab midagi, mida voi mille eitust saab kinnitada . "Traktaadis" on Hume seisukohal, et moraalne heakskiit on otsustuse printsiip. See mitte ainult ei modifitseeri teisi kirgi, vaid ka korrigeerib neid. Hume utleb: "Ma ei tunne sama elavat naudingut Kreekas 2000 aastat tagasi elanud inimese voorustest kui tuttava sobra voorustest..."; "Siiski ma ei hinda uhte rohkem kui teist. Ja minu heakskiit uhe kaitumisele ei erine pohimotteliselt minu heakskiidust teie kaitumisele." "Oleks voimatu, et me kunagi koos moistlikult vestleksime, kui igauks meist vaatleks iseloome ja isikuid ainult nii, nagu nad tema erilisest vaatepunktist paistavad. Selleparast me nonde pidevate luhendamiste arahoidmiseks ning asjade kohta pusivama otsustuseni joudmiseks jaame moningate pusivate ja uldiste vaatepunktide juurde ning asetame end oma motetes alati nendesse, olgu meie praegune olukord milline tahes." Meie konkreetsed moraalisentimendid on usna erinevad olenevalt sellest, kui kaugel me kiidetavast voi laidetavast oleme. On ilmne, et nii on ka ilu puhul. Toos " On the Standard of Taste " utleb Hume, et esteetilised otsustused on usna erinevad pelkadest maitsevaljendustest, mis voivad olla pelgad emotsiooni voi tunde valjendused. Ma voin John Miltonile eelistada Ogalviet, aga selleparast ei tehta otsustust, et Ogalvie on Miltonist parem, imetlusvaarsem luuletaja. Maitse ule ei vaielda, kuid ilmselt selleparast, et maitsevaljendused on suuresti mittekognitiivsed ja mitteotsustuslikud. Kirjanduslik heakskiit on aga otsustuse tegemine, ja see on tunnetuslik. Aristotelese jargi on otsustus vaide, mis on enamalt jaolt toene.

Meie konkreetsed sentimendid olenevad olukorrast, kuid uldistes vaidetes voi otsustustes me tavaliselt ignoreerime neid, kuid kasutame sonu, mis valjendavad meeldimist voi mittemeeldimist, suuresti nii, nagu jaaksime uhte vaatepunkti. See toimub tanu kogemusele, mis varsti opetab meile sama sentimentide voi oigemini jutu korrigeerimise meetodit. Aga need korrigeeringud oleksid kasutud, kui see korrigeerimismeetod oleks inertne ega saaks mojutada sentimente ja kirgi, millest me neid tuletame. Hume'i jargi saab kirge modifitseerida ainult teise kirega. Kui hoiakud, mida valjendavad uldisi otsuseid, oleksid taiesti mitteaktiivsed, ei saaks need mojutada moraalset ja muud kaitumist. "Sellised korrigeeringud on tavalised koigi meelte puhul; ja oleks toesti voimatu, et me saaksime keelt kasutada voi oma sentimente uksteisele teatada, kui me ei korrigeeriks asjade hetkelisi paistvusi ega vaataks praegusest olukorrast ule." Hume votab sentimendivaljendusi teatamise vormidena. Ja on kahtlane, kas emotiivset juttu voib nimetada teatamise vormiks. Moraalireeglid on moistuse vorm. Seda on lihtne moista, "kui arvestada, mida me enne utlesiime selle moistuse kohta, mis suudab meie kirele vastu seista; ja mille kohta me leidsime, et see pole midagi muud kui kirgede uldine rahulik ( calm ) maaramine ( determination ), mis rajaneb mingil kaugel vaatel." Koik otsustused on heakskiidu voi mitteheakskiidu valjendused. Aiken arvab, et Hume'i arusaam koigist otsustusevormidest on suuresti vastuolus igasuguse emotivismiga. Hume ei ole emotivist ja kogu tema kohustuseteooria on tugevalt antiemotivistlik. Ja tema positsioon ei ole George Edward Moore 'i mottes naturalistlik. Ta on "sentimendi" filosoof, selles on tema geenius.

Kogu filosoofia asi on Aikeni jargi armastada tarkuset ja puuelda selle poole. Ja tarkus seisneb suuresti sentimentide kujundamises tapselt nii, nagu Hume neid kirjeldab ja kujundab. Muidugi ei saa keegi olla tark, kui ta ainult kujundab neid. Harva on olnud moni tark, kes suudab konelda. Kujutleme tarkusearmastajat, kes on ukskoikne enda ja oma armastatute elatusvahendite vastu. Ainult puhakud , ja vahesed meist on puhakud, on ukskoiksed maailma huvede vastu. Hume ei olnud puhak ja oleks naernud, kui keegi oleks teda puhakuks nimetanud. Leslie Stephen nimetas John Stuart Milli ratsionalismi puhakuks, aga Stephen oli sentimentalist, ja Mill oleks olnud viimane, kes oleks aktsepteerinud oma elu niisugust kirjeldust. Hume'i jaoks ei ole puhak kasulik moraalne ega religioosne kategooria. Puhakud on religioossed neurootikud. Me oleme inimesed! Meie asi on elu siin maa peal ja elukombed siin.

Hume'i kohustuseteooria originaalsus on vaieldamatu. Ta naitab, miks moraalne vaatepunkt , poliitiline vaatepunkt, religioosne vaatepunkt, kui votta neid nagu William Frankena ja Kurt Baier , ei toota. Moraalsest vaatepunktist pole voimalik taielikult aru saada, isegi mitte ideaalse filosoofilise eksperimendina. Vaatepunktid on igas valdkonnas kahtlemata olemas, kuid need on indiviidide voi kogukondade vaatepunktid. Need kujunevad ajalooliselt. Need on kultuuriti ja tsivilisatsiooniti vaga erinevad. See on vaieldamatu. Ei ole kohustuslikku vaadet ning kohustuse, samuti moraalse, poliitilise voi religioosse kohustuse definitsioonid on illusoorsed.

Publikatsioonid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Isiklikku [ muuda | muuda lahteteksti ]

Temal ja tema abikaasal Helenil sundis viis last. [1]

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Henry Aiken dies; ethics authority: author, 69, taught philosophy at Brandeis and Harvard. ? The New York Times , 2. aprill 1982. Veebiversioon
  2. ↑ 2,0 2,1 Henry Aiken Hits Pusey, Calls Harvard Unfriendly , thecrimson.com, 29. jaanuar 1969

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

  • Bernard Peach . History of Philosophy as Justifiable Interpretation: A Reply to Henry Aiken. ? Philosophy and Phenomenological Research , 1955 , kd 16, nr 1, lk 113?120.
  • Edmund L. Pincoffs , Objectivity and Henry Aiken. ? The Journal of Philosophy , 1964 , kd 61, nr 6, lk 192?197.
  • Henry Aiken Hits Pusey, Calls Harvard Unfriendly , thecrimson.com, 29. jaanuar 1969
  • Frank G. Dickey . A Full-Screen Picture. Raamatu "Predicament of the University" arvustus. ? Growth and Change , 1972 , kd 3, nr 1, lk 54?55.
  • William P. Coughlin. HENRY D. AIKEN, AT 69; RENOWNED AS PHILOSOPHER. ? Boston Globe , 1. aprill 1982 .
  • Henry Aiken dies; ethics authority: author, 69, taught philosophy at Brandeis and Harvard. ? The New York Times , 2. aprill 1982. Veebiversioon
  • John R. Shook . The Dictionary of Modern American Philosophers , 1. trukk, Oxford University Press: Oxford 2010 .
Parit lehekuljelt " https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Henry_Aiken&oldid=6427828 "