Georg Wilhelm Friedrich Hegel

Georg Wilhelm Friedrich Hegel ( 27. august 1770 Stuttgart ? 14. november 1831 Berliin ) oli saksa filosoof.

Pere [ muuda | muuda lahteteksti ]

Hegeli isa Georg Ludwig oli Wurttembergi hertsogi Karl Eugeni oukonnas maksuameti sekretar, ema Maria Magdalena Louisa (sundinud Fromm) oli Wurttembergi oukonna ulemkohtu kohtuniku tutar. Ema suri, kui Hegel oli 11-aastane.

Hegelil oli noorem ode Christiane Luise (1773?1832) ja noorem vend Georg Ludwig (1776?1812). Vend suri ohvitserina Napoleoni juhitud Prantsusmaa sojakaigul Venemaale ( 1812. aasta isamaasoda ).

Vaated ja tekstide eripara [ muuda | muuda lahteteksti ]

Tubingenis oppides arvustas Hegel oma aja feodaalsuhteid . Neile vastandas ta idealiseeritud antiikse demokraatia ja hellitas utoopilist lootust, et kui taastada antiikaja uhiskondlikud suhted, siis kaasneb sellega kunsti oitseng. ^[1]

Hilisemates teostes lakkas Hegel antiikaega normatiivseks eeskujuks pidamast. See muutus tema jaoks ajaloo arenemisjarguks, mis lopuks paratamatult uletatakse. Seda vaadet valjendas ta 1807 ilmunud suuremas teoses " Vaimu fenomenoloogia " ( Phanomenologie des Geistes ). Ajaloofilosoofias pidas Hegel antiiki pohjapanevalt tahtsaks "vabaduse tunnetamise arengu" etapina. Uksnes antiikkunsti absolutiseeris ta ulima eeskujuna oma opetuses absoluutse vaimu arenguastmeist. Antiikkultuuri nahtusi analuusis ta paljudes teostes sugavuti, naiteks " Esteetikas ". Tema teos " Loengud filosoofia ajaloost " (" Vorlesungen uber die Geschichte der Philosophie ") rajas aluse antiikfilosoofia ajaloo uurimisele. ^[1]

1817 ilmus " Filosoofiliste teaduste entsuklopeedia ". Oma entsuklopeediat taiendas Hegel mitu korda, standardina viidatakse enamasti viimast Hegeli poolt trukki saadetud versiooni aastast 1830.

Alates Hegelist tahendas moiste " metafuusika " kui igaveste, muutumatute pohimotete filosoofia niisugust tegelikkusekasitlust, mis on ebadialektiline ja eitab liikumist . ^[2]

Hegel eeldas oma lugejatelt, et nad tunnevad hasti teiste filosoofide toid. Nende hulka kuulusid Rene Descartes , David Hume , Immanuel Kant , Johann Gottlieb Fichte ja Friedrich Wilhelm Joseph Schelling . Inimestel, kellel seda tausta ei ole, on Hegeli teoseid keeruline lugeda. Selleparast on valja antud Hegeli teoseid, mis on vaga pohjalike sissejuhatuste ja kommentaaridega varustatud. Viimased omakorda nouavad Hegeli teoste tolgendamist, aga tolgendused soltuvad koolkonnast, kuhu kommentaaride autor kuulub. Naiteks Theodor Adorno on kirjutanud essee sellest, kui keeruline on Hegelit lugeda ja kuidas mone koha peal on voimatu kindlaks teha, mida Hegel oigupoolest sealjuures motles. Taiendavaid probleeme tekitab see, kui Hegelit ei loeta originaalis, vaid tolkes, sest teistes keeltes ei ole terminitele tingimata uheseid vasteid ja selleparast voib tekst juba tolkimise kaigus moonduda. Hegel ise oli seisukohal, et saksa keel on filosofeerimiseks eriti sobiv.

Peateosed [ muuda | muuda lahteteksti ]

Hegeli esimene trukis ilmunud pikem tekst oli "Fichte ja Schellingi filosoofiliste susteemide erinevus" (1801) ( Unterschied der Philosophischen Systeme Fichtes und Schellings ). Hegel ja Schelling andsid aastatel 1802?1803 valja "Filosoofia kriitilist ajakirja", kus ilmus veel mitu Hegeli esseed, nt "Usk ja teadmine" ( Glauben und Wissen ) voi "Loomuoiguse teaduslikest kasitlusviisidest" ( Uber die wissenschaftlichen Behandlungsarten des Naturrechtes ). Samal perioodil pidas Hegel Jena Ulikoolis ka loenguid, mis on Hegeli loengukonspektide pohjal avaldatud postuumselt. Hegeli filosoofilised peateosed on "Vaimu fenomenoloogia" (1807), "Loogikateadus" ( Wissenschaft der Logik ) (1812/1832?1816) ^[3], "Oigusfilosoofia pohijooned" ( Grundlinien der Philosophie des Rechts ) (1821) ^[4] ja "Filosoofiliste teaduste entsuklopeedia" ( Enzyklopadie der philosophischen Wissenschaften im Grundrisse ) (1830). Koik need neli teost on Hegeli enda kirjutatud ja avaldatud tema eluajal. Neist kaks viimast on moeldud kasiraamatutena loengute juurde. Seega on Hegeli sulest parit ainult kaks teost, mis on moeldud terviklikult ja iseseisvalt lugemiseks. Hegeli mojukus pohineb aga suuresti tema loengutel, mida ta Berliini Ulikoolis pidas. Need on lihtsamad kui Hegeli originaaltekstid, mistottu on nad sobivamad sissejuhatuseks Hegeli filosoofiasse. Loengutekstid toimetasid ja andsid parast Hegeli surma valja tema opilased. Hegeli enda teksti on neis vahesel maaral, suur osa tekste on koostatud kuulajate loengukonspektide pohjal. Tahtsamad valjaantud Hegeli loengutekstid on: "Loengud maailmaajaloo filosoofiast", "Loengud religioonifilosoofiast", "Loengud esteetikast" ja "Loengud filosoofia ajaloost". Eesti keeles pole tervikuna valja antud uhtegi Hegeli olulisemat teksti. Puuduvad nii Hegeli enda kirjutatud raamatute kui ka tema loengute tolked.

Oigus- ja ajaloofilosoofia [ muuda | muuda lahteteksti ]

1820. aastal ilmus "Oigusfilosoofia pohijooned", mis oli moeldud kasutamiseks Hegeli loengutes Berliini Ulikoolis. Teost tutvustavas eessonas on Hegeli kuulus aforism: "Mis on moistuslik, on tegelik; ja mis on tegelik, on moistuslik". Vahetult enne on samas eessonas ka teine kuulus sedastus selle kohta, kuidas iga indiviid on oma ajastu laps, mistottu tuleb ka filosoofial tegeleda oma ajastu haaramisega motete vormis. Filosoofia ulesanne ei ole kasitleda maailma nii nagu ta olema peaks ( wie sie sein soll ), pigem on filosoofia ulesandeks lepitus tegelikkusega ( Versohnung mit der Wirklichkeit ) ^[5]

Hegeli vaga mojukas ajaloofilosoofia, mida tuntakse ennekoike tema loengute pohjal, sisaldub luhiulevaatena ka "Filosoofiliste teaduste entsuklopeedias" ning "Oigusfilosoofia pohijoontes". Selle jargi moodustab maailmaajalugu objektiivse vaimu (milles sisalduvad muuhulgas uhiskondlik kombestik, tsiviiluhiskond ja riiklikud institutsioonid) viimase momendi. Alajaotuses pealkirjaga "Maailmaajalugu" kirjutab Hegel, kuidas piiratud printsiibiga rahvavaim ( Volkgeist ) on maailmaajaloolises perspektiivis uldise ajaloo osa, rahvavaimude omavahelises dialektilises liikumises esitatakse maailmakohtu ( Weltgericht ) kaik. Selles kulgev liikumine on tee vaimse substantsi vabanemisele ( Diese Bewegung ist der Weg der Befreiung der geistigen Substanz ) ^[6].

Dialektiline meetod [ muuda | muuda lahteteksti ]

Hegeli uheks tuntud panuseks filosoofiasse on tema dialektiline meetod. Tanaseks on paljud uurijad joudnud veendumusele, et Hegel ei moelnud oma dialektilise meetodiga laialt kaibele lainud triaadi "tees - antitees - suntees". Selliseid formuleeringuid dialektilise meetodi iseloomustamiseks Hegeli tekstides ei leidu ^[7].

Hegeli retseptsioon [ muuda | muuda lahteteksti ]

Hegeli retseptsioon on vaga mahukas ja jatkub tanaseni. Tema esimeste tuntud tolgendajate ja kriitikute seas olid Karl Marx ja Søren Kierkegaard.

Teoseid eesti keeles [ muuda | muuda lahteteksti ]

"Eeskone Oigusfilosoofia pohijoontele" Tolkinud Joonas Hellerma, Akadeemia nr 1, 2023
"Saksa idealismi vanim susteemiprogramm" Saksa keelest valinud ja tolkinud Mati Sirkel. Rmt: ""Kuhu me siis laheme? - Eks ikka koju." : sajandivahetus saksa kirjanduses 200 aastat tagasi" Tallinn, 2015. Lk. 463?465
"Millest peab teadus alguse saama?" Tolkinud Triin Kallas Akadeemia (2007) nr. 5, mai, lk. 986-997
"Olemine: Katkendid Hegeli "Loogikateadusest"" Rmt: "Loogika ja motlemine" Tallinn, 1994. Lk. 50?52
"Kes motleb abstraktselt?" Tolkinud Tiit Matsulevit?, Sirp ja Vasar, nr. 47, 20. november 1981

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

↑ ^1,0 ^1,1 Antiigileksikon , 1. kd., lk. 180
↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 7
↑ Hegel plaanis "Loogikateaduse" uustrukki, ent ei joudnud seda enam valmis. "Loogikateadus" on kaheosaline ja jaotub kolmeks raamatuks. Esimese osa esimene raamat on "Opetus olemisest" ja teine raamat "Opetus olemusest"; need moodustavad kokku "Objektiivse loogika". "Loogikateaduse" teise osa alapealkiri on "Subjektiivne loogika" sisaldades "Opetust moistest". Uustrukki ette valmistades joudis Hegel umber tootada ainult esimese osa esimese raamatu. "Loogikateaduste" valjaannetes on seeparast enamasti kokku pandud umber tootatud esimese osa esimene raamat aastast 1832, teine raamat aastast 1813 ja viimane osa aastast 1816.
↑ Esmavaljaande tiitellehel on margitud 1821, ehkki tegelikult ilmus see 1820. aasta sugisel.
↑ vt Hegel, "Grundlinien der Philosophie der Rechts", Vorrede
↑ vt Hegel, "Filosoofiliste teaduste entsuklopeedia", § 548-549
↑ vt Tonu Viik, Studia Philosophica Estonica (2010) 3.1, lk 1-20

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Mihhail Ovsjannikov , "Hegel". Eesti Raamat 1974
Raymond Plant , "Hegel". Varrak 2000 . ISBN 9985304136
Triin Kallas "Hegel filosoofia ringluse algusest ja lopust" Akadeemia 5/2007, lk 998-1022
Alfred Koort "Hegeli dialektika" Rmt: "Inimese meetod" Tartu, 1996. (Eesti mottelugu ; 8). Lk. 30-42
Tonu Viik "Hegeli "Vaimu fenomenoloogiast" kultuurifilosoofiani" Rmt: "Uurimusi keelest, kirjandusest ja kultuurist" Tallinn, 1995. (Acta Collegii Humaniorum Estoniensis = Eesti Humanitaarinstituudi toimetised; 2). Lk.11-53
Tonu Viik "Hegeli vaimu fenomenoloogiast kultuurifilosoofiani" Rmt: "Uurimusi keelest, kirjandusest ja kultuurist" Tallinn : Eesti Humanitaarinstituut, 1995. (Acta Collegii Humaniorum Estoniensis = Eesti Humanitaarinstituudi toimetised ; 2). Lk. 220-268 (Teose "Vaimu fenomenoloogia" rollist Hegeli filosoofias ja selle osast kultuuri ontoloogiliste probleemide lahendamisel.)
Meelis Kitsing "Absoluutse Vaimu voidukaik" Hommikuleht (1994) 1. nov., lk. 5 (Hegeli absoluutse vaimu idee elluviimine Eestis.)
Margus Magi "Hegeli filosofeerimise vorm" Rmt: "Loogika ja motlemine" Tallinn, 1994. Lk. 15-23
Andres Luure "Hegeli loogika vormist ja formaalse loogika sisust" Rmt: "Loogika ja motlemine" Tallinn, 1994. Lk. 32-39

Valislingid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Alfred Koort . Hegeli dialektika Akadeemia nr 5-6/ 1939

[Antiigileksikon-1] 1,0 ^1,1 Antiigileksikon , 1. kd., lk. 180

[2] Antiigileksikon, 2. kd., lk. 7

[3] Hegel plaanis "Loogikateaduse" uustrukki, ent ei joudnud seda enam valmis. "Loogikateadus" on kaheosaline ja jaotub kolmeks raamatuks. Esimese osa esimene raamat on "Opetus olemisest" ja teine raamat "Opetus olemusest"; need moodustavad kokku "Objektiivse loogika". "Loogikateaduse" teise osa alapealkiri on "Subjektiivne loogika" sisaldades "Opetust moistest". Uustrukki ette valmistades joudis Hegel umber tootada ainult esimese osa esimese raamatu. "Loogikateaduste" valjaannetes on seeparast enamasti kokku pandud umber tootatud esimese osa esimene raamat aastast 1832, teine raamat aastast 1813 ja viimane osa aastast 1816.

[4] Esmavaljaande tiitellehel on margitud 1821, ehkki tegelikult ilmus see 1820. aasta sugisel.

[5] vt Hegel, "Grundlinien der Philosophie der Rechts", Vorrede

[6] vt Hegel, "Filosoofiliste teaduste entsuklopeedia", § 548-549

[7] vt Tonu Viik, Studia Philosophica Estonica (2010) 3.1, lk 1-20

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]