Fosforiidisojaks
nimetatakse Eestis 1987. aasta talvel alguse saanud ja kevadel kulmineerunud protestilainet Virumaale
Toolsesse
ja
Kabalasse
fosforiidikaevanduste rajamise vastu.
Fosforiidikaevanduste rajamise vastu astus ajakirjandus, toimus protestikirjade kampaania, korraldati meeleavaldusi ja samuti asutati selle kaigus mitmed keskkonna(kaitse)organisatsioonid, teiste seas
Eesti Roheline Liikumine
. Juba enne protestide puhkemist ja paralleelselt nendega tegutsesid avalikkuse eest varjatuna fosforiidikaevanduste rajamise vastu ka mitmed teadlased ja uhiskonnategelased.
Fosforiidisoda loppes kaevanduste rajamise plaanide kulmutamisega.
Kavandatud kaevandused oleksid asunud Toolses, Kabalas ja
Rakvere
lahedal. Nende maardlate mootmistood ja keskkonnamojude hindamine algasid 1972. aastal. Vastavat projekti juhtis
Eesti NSV Teaduste Akadeemia
, kelle otsuse jargi oli plaan aarmiselt keskkonnavaenulik, mistottu kaevanduste rajamine soikus.
[
viide?
]
1975. aastal toimunud pleenumil rohutasid Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni liikmed selle tugevat negatiivset keskkonnamoju Eestile.
[1]
1979. aastast parineb
Eesti Projekti
koostatud Toolse fosforiidikaevanduse tootajate elamurajooni projekt, millega oli ette nahtud ehitada 108 elamut 17 000 inimesele.
[2]
1982. aastal kuulutati Noukogude Liidus valja toitlusprogramm, millega kasvas surve Eesti fosforiidimaardlate kasutuselevotuks. Nimelt kavatseti toitlusprobleemide lahendamiseks suurendada mineraalvaetiste tootmist, mille toormeks oli vaja fosforiiti.
[
viide?
]
11. septembril 1985 votsid NLKP KK ja Ministrite Noukogu vastu maaruse nr 874, millega eraldati 18 miljonit rubla Eestisse fosforiidikaevanduste ehitamiseks aastatel 1989?1990. Sama aasta 20. novembrist parineb EKP KK ja Eesti NSV Ministrite Noukogu maarus nr 593, milles anti nousolek mineraalvaetiste tootmise arendamisele Eestis aastatel 1986?1990.
[3]
Keskkonnaprobleemidest avalikult konelemiseks loi voimaluse
Mihhail Gorbat?ovi
glasnosti
poliitika. Esimest korda hakati Noukogude Liidus avalikult keskkonnaga seotud kusimustest raakima parast
T?ornoboli tuumaelektrijaamas toimunud katastroofi
. Hiljem kajastati ulatuslikult naiteks
Laadoga
ja
Baikali
jarvede reostust. Esimeseks suuremaks protestilaineks Noukogude Liidus oli latlaste vastuseis
Daugava
joele hudroelektrijaama rajamise vastu.
[4]
Fosforiidikaevandamise ohte hakati Eestis laiemalt teadvustama 1986. aastaks. 1986. aastal toimus
Ragaveres
teadlaste ja ajakirjanike kohtumine, millel levis info kavandatavatest kaevandustest ja selle tootajatele planeeritavast elamurajoonist. Selle tulemuseks olid esimesed protestid. Sugisel 1986 tostatas Kirjanike Liidu pleenumil fosforiidikusimuse kirjanik
Arvo Valton
. Jargnevalt tostatas kusimuse kirjanik
Vladimir Beekman
Gorbat?ovi Eesti-visiidi ajal veebruaris 1987.
[5]
27. oktoobril 1986 oli eetris esimene saade
Eesti Televisiooni
saatesarjast "
Panda
" (saatejuht Juhan Aare), mis kasitles keskkonnaprobleeme.
[6]
11. veebruaril 1987 kasitleti saates esimest korda fosforiiditeemat. Saates esinesid
Mihkel Veiderma
,
Evald Mustjogi
,
Leo Vallner
,
Guido Paalme
,
Alo Adamson
ja
Andrus Ristkok
.
[7]
25. veebruari "Pandas" avaldati intervjuu Uleliidulise Maekeemiatoorme Koondise ulema
Juri Jampoliga
. Seitsme minuti pikkuses intervjuus avaldas Jampol seisukoha, et Virumaa fosforiidimaardlad "tuleb votta kasutusele juba lahemas tulevikus". Jampoli sonade jargi pidi kaevandamisega algust tehtama aastatel 1997?1998. Samuti pidid kaks kaevandust noudma lisatoojoudu ule 10 000 inimese. Jampol toi avalikkuse ette seni varjul olnud info, mida Eesti NSV juhtkond nimetas saate eetrissemineku jarel uhe ametniku isiklikuks arvamuseks.
[8]
Vaidetavalt pidi Aare saatma intervjuu videosalvestise koopia
Moskvasse
kontrolliks, et tegemist ei ole voltsinguga. Aare enda arvates oleks voltsingusuudistus kergelt labi lainud, kui tegemist oleks olnud ainult helisalvestisega.
[9]
Paev parast kaevandamisplaanid avalikustanud telesaadet "Panda" toimus
Eesti Raadio
ruumides pressikonverents, kus arutati fosforiidimaardlate kasutuselevotuga seotud probleeme.
[10]
Juhan Aare kirjutas selle pohjal ajalehes
Noorte Haal
28. veebruaril avaldatud artikli "Stardipauk valges saalis".
1. juunil avaldasid uleliidulised ajalehed
Literaturnaja Gazeta
Lennart Meri
fosforiiditeemalise artikli ja
Nedelja
6.?12. juulil 1987 Vladimir Beekmani kirjutised. Nii sai teema ka ule Noukogude Liidu avalikustatud.
[11]
Kevadel 1987 saadeti Eesti Televisioonile hulgaliselt kirju fosforiidikaevanduste rajamise vastu.
1987. aasta kevadel korraldasid Tartu tudengid kaks protestiaktsiooni, kus kandsid fosforiidikaevandamise vastaseid loosungeid ja sarke.
[4]
Tudengite protestides omandasidki olulise rolli just kollased sargid trukitud kirjaga "Fosforiit? Tanan, ei?".
[12]
Esimene selgem tagajarg protestidele oli 30. martsil 1987 Eesti NSV Ministrite Noukogu vastu voetud otsus, mille jargi ei tohtinud fosforiidikaevandamisega alustada enne, kui selle kahjulikud keskkonnamojud ja voimalik majanduslik kasu Eestile pole selgeks tehtud.
[3]
31. martsil andis Ministrite Noukogu esimees
Bruno Saul
pressikonverentsi, milles eitas tosisemaid fosforiidikaevandamise plaane taielikult. Juhan Aare arvates mojusid tema selgitused ebaveenvalt ja sellest pressikonverentsist sai alguse Sauli reitingu langus, mis viis tema tagandamiseni.
[13]
22. aprillil 1987 kirjutasid Bruno Saul ja mineraalvaetiste tootmise ministri asetaitja alla protokollile, mis peatas kaevanduse rajamise Toolsesse.
[14]
See olevat aga toimunud vaid seetottu, et Rakvere ja Kabala umbruses olid suuremad fosforiidivarud ja protestid otsuse tegemisele otsest moju ei avaldanud.
[10]
[15]
Juunis 1987 jattis Eesti NSV Ministrite Noukogu kooskolastamata Noukogude Liidu Ministrite Noukogu ettepaneku fosforiidimaardlate kasutuselevotuks Eestis.
[14]
Loplikult langes fosforiidikusimus paevakorrast Ministrite Noukogu 18. septembri otsusega, millega tehti Noukogude Liidu Ministrite Noukogule ettepanek lukata fosforiidikaevandamise kusimusega tegelemine uude aastatuhandesse.
[10]
Fosforiidikaevanduste tottu oleksid tugevasti kannatada saanud nii Virumaa looduskooslused kui ka uldine maastik, samuti oleks kaevanduste ehitamine ja tookorras hoidmine sisse toonud arvukalt voortoojoudu, mis oleks voinud tekitada tollal veel Eesti NSV rahvastikustruktuuris suuri muutusi.
Alates 1996. aastast on Eesti fosforiidivarud loetud passiivseteks ja nende kasutuselevott keskkonnaohtlikuks ja majanduslikult ebaotstarbekaks.
[10]
Sellegipoolest on aeg-ajalt fosforiidikaevandamise kusimus uuesti paevakorda kerkinud.
[16]
[17]
[18]
- ↑
Laar, Ott, Endre, lk 150.
- ↑
Aare, lk 35.
- ↑
3,0
3,1
Made, lk 23.
- ↑
4,0
4,1
Olev Liivik.
Fosforiidisoda
Estonicas.
- ↑
Laar, Ott, Endre, lk 151?152.
- ↑
Aare, lk 81.
- ↑
Aare, lk 82.
- ↑
Aare, lk 90?92.
- ↑
Laar, Ott, Endre, lk 153.
- ↑
10,0
10,1
10,2
10,3
Ardo Kaljuvee.
Fosforiidisoda paastis Kirde-Eesti looduse poordumatust havingust
epl.delfi.ee, 26. mai 2007.
- ↑
Laar, Ott, Endre, lk 165.
- ↑
Marika Magi.
Kodanikuallumatuse sund Eesti NSVs
Sirp, 29. september 2017.
- ↑
Laar, Ott, Endre, lk 155.
- ↑
14,0
14,1
Made, lk 24.
- ↑
Rein Raudsep.
Kumme aastat fosforiidisojast
loodusajakiri.ee.
- ↑
Erik Puura.
Eesti ei vaja uut fosforiidisoda
Sirp, 11. aprill 2014.
- ↑
Andrus Karnau.
VKG tahab hakata fosforiiti kaevandama
Postimees, 30. august 2011.
- ↑
Liina Reinsaar.
Kohalike elanike kasitlused Viru Keemia Grupi fosforiidiuuringute kohta
bakalaureusetoo, Tartu 2013.
- Juhan Aare. Fosforiidisoda 1971?1989. Tallinn 1999
- Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre. Teine Eesti: Eesti iseseisvuse taassund 1986?1991. 2. tr. Tallinn 2000
- Tiit Made. Eestlaste vabanemise tee 1985?1994. Tallinn 2015