Fernando Tambroni
Fernando Tambroni Armaroli
(
25. november
1901
Ascoli Piceno
?
18. veebruar
1963
Rooma
) oli
Itaalia
poliitik,
peaminister
neli kuud aastal 1960.
Tambroni sundis
Marche
maakonnas Ascoli Piceno linnas
Arturo Tambroni
ja Amalia Laurenti pojana. Ta oppis
Macerata Ulikoolis
oigusteadust, kooli ajal sai temast
kristliku demokraatliku
Itaalia Rahvapartei
liige. 1923. aastal asus ta toole advokaadina
Anconas
.
Novembris 1926, kui fa?istliku partei kasul partei laiali saadeti, kirjutas Tambroni kohalikule ajalehele Corriere Adriatico artikli, milles teatas, et oli oma senistest poliitilistest arvamustest lahti oelnud ja ei olnud enam huvitatud fa?istliku re?iimiga vastu minevast tegevusest, kirjeldades ka
Benito Mussolinit
kui "jumala ettenagelikusest saadetud meest". 1932. astus ta ka
Rahvusliku Fa?istliku Partei
liikmeks. Peale fa?istliku re?iimi kokkuvarisemist vaitis Tambroni, et ei olnud artiklit kirjutanud vabatahtlikult, vaid sunniti seda tegema parteijuhtide ahvardusel. Umbes samal ajal abiellus ta Mafalda Giacopelliga ja neil sundisid kaks tutart, Maria Grazia ja Gabriella.
Teises maailmasojas
teenis Tambroni Ancona lahistel
rannakaitsepatareis
. Peale Mussolini voimult langemist 1943. aastal lahkus Tambroni fa?istlikust parteist ja tuli tagasi moodukamate poliitvaadete juurde, temast sai uks sojajargse
Kristliku Demokraatia
(DC) votmeisikuid Marche maakonnas.
1946. aastal valiti Tambroni parlamenti Ancona-Pesaro-Macerata-Ascoli Piceno valimisringkonnas (mis uhtis kogu Marche maakonnaga). Ta valiti tagasi ka 1948., 1953. ja 1958. aastal. Algselt esindas ta partei kesk-vasakpoolset tiiba ja oli peaminister
Alcide De Gasperi
tegevuse kriitik, soovides naha palju tugevamaid reforme. 1953.?1955. aastal oli ta
Giuseppe Pella
,
Amintore Fanfani
ja
Mario Scelba
valitsuskabinettides kaubalaevastikuminister, kuni juulis 1955 nimetas uus peaminister
Antonio Segni
ta siseministriks. Tambroni teenis siseministrina kuni 1959. aastani ka
Adone Zoli
ja Fanfani teises valitsuses. Siseministrina oli ta uks Fanfani liitlastest, 1956. aastal
Trentos
toimunud parteikonverentsil toetas ta allianssi
Itaalia Sotsialistliku Parteiga
(PSI), toetades "innovatiivset valitsemiskava" ja kirjeldades tsentrismi "absurdsena".
26. jaanuaril 1959 kaotas Fanfani umbusaldushaaletuse ja pidi tagasi astuma, 16. veebruaril 1959 sai Antonio Segni uuesti peaministriks ja ta nimetas Tamborni rahandusministriks.
Aasta hiljem, martsis 1960, taganes Itaalia Liberaalne Partei (PLI) valitsusest ja Segni pidi tagasi astuma, mispeale president Giovanni Gronchi tegi Tambronile ulesandeks valitsuse moodustamise. Tambroni moodustas DC liikmetest koosneva vahemusvalitsuse neofa?istliku Itaalia Sotsiaalliikumise (
Movimento Sociale Italiano, MSI
) ja monarhistide toel, astudes ametisse peaministrina 26. martsil 1960.
Neofa?istide
toel moodustatud valitsus tekitas aga lohe DC-s, kui moned ministrid ahvardasid tagasi astuda, tegi president Gronchi Fanfanile ulesandeks moodustada uus voimalik kesk-vasakpoolne valitsus. Kuid suur osa DC-st oli Fanfani vastu ning Tambroni jai peaministriks, voites Senati umbusaldushaaletuse 29. aprillil.
Tambroni seadis oma valitsuse tahtsamateks eesmargiks maakondade omavalitsuse tugevdamise koos eristaatusega
Friuli-Venezia Giuliale
, kohalikud rahandusreformid, avaliku halduse tugevdamise, riikliku raudtee reorganisatsiooni ning suhete parandamise
Hiina
,
India
ja
Araabia maadega
.
Tambroni valitsust iseloomustas algusest peale tugev
sotsiaalne konservatism
, tihti autoritaarsete meetoditega. 21. mail 1960 surus politsei maha
Torino
kommunistliku parlamendiliikme
Giancarlo Pajetta
juhitud kogunemise koos valitsuse taieliku toetusega. 15. juunil kuulutas Tambroni kultuuriminister
Umberto Tupini
valja
tsensuuri
"skandaalsete ja negatiivsete teemadega, mis olid kahjulikud Itaalia kodanikuuhiskonna sudametunnistuse tekkele" (
"soggetti scandalosi, negativi per la formazione della coscienza civile degli italiani
) filmidele, kaasa arvatud
Federico Fellini
"
Magus elu
" ("La Dolce Vita").
[1]
Tambroni kutsus aga esile suure furoori, kui andis MSI-le loa pidada parteikongress 2.?4. juulil
Genovas
, mis oli olnud uks fa?ismivastase vastupanuliikumise keskuseid. Seda nahti kui edasist ja vastuvoetamatut avanemist neofa?istidele. Otsus kutsus Genovas esile suure meeleavalduse 30. juunil 1960, mille politsei raskelt maha surus. Edasised demonstratsioonid linnas viisid kongressi arajatmiseni. Demonstratsioonid toimusid ka
Reggio Emilias
,
Roomas
,
Palermos
,
Catanias
ja Licatas, mille ka politsei vagivaldselt maha surus. Kui 7. juulil tuli parlamenti teade Reggio Emilias mahasurutud rahutusest, mille kaigus sai surma 5 demonstranti, raakis Tambroni vaid "ebameeldivatest vahejuhtumitest" ja raakis valitsuse valmisolekust "taita oma kohust kaitsta riiki ja vabu institutsioone" ning siseminister
Giuseppe Spataro
suudistas rahutuste ulesarritamises
Kommunistliku Parteid
.
Olukord muutus nii murettekitavaks, et 8. juulil pakkus senati president
Cesare Merzagora
(DC) valja kahenadalase vaherahu, millega demonstratsioonid lopetataks ja politsei saadetaks tagasi kasarmutesse. See delegitimiseeris Tambroni ja Spataro tegevuse ning viis valitsuskriisini. 19. juulil, olles kaotanud paljude omaenda partei liikmete toetuse, oli Tambroni, olles olnud peaminister vaid neli kuud, sunnitud tagasi astuma. 27. juulil astus ametisse Fanfani kolmas valitsus, millest Tambroni osa ei votnud. Kuu aega hiljem toimusid Roomas
olumpiamangud
. Ajaloolane Gianpasquale Santomassimo markis 2010. aastal ajalehes Il Manifesto, et kui mangud oleksid toimunud Tambroni "fa?istide ja filofa?istide" valitsuse all, koigest 15 aastat peale fa?ismi loppu, oleks see olnud Itaalia mainele katastroofiline. ("
Poco meno di due mesi dopo, le Olimpiadi di Roma ... rappresentarono la prima grande vetrina internazionale dell'Italia repubblicana, da poco ammessa nelle Nazioni Unite. Rimossa dall'Italia ≪moderata≫ e ≪benpensante≫, l'ombra del passato fascista era ancora ben presente presso l'opinione pubblica internazionale. Arrivare a questo appuntamento con un governo di fascisti e filofascisti sarebbe stato semplicemente catastrofico per la nostra immagine.
")
[2]
Tambroni jai parlamenti edasi, kuid minetas poliitilise tahtsuse ja jai ka parteis korvalseisjaks. 1963. aasta esimestel nadalatel teatas talle partei sekretar
Aldo Moro
, et 28. aprillil toimuvatel valimistel jaetakse ta partei valimisnimekirjast valja. Vaid kuu hiljem, 18. veebruaril 1963, suri Tambroni Roomas sudameinfarkti. Jargmisel paeval nimetas ajaleht La Stampa jarelehuudes teda "kulmaks ebasudamlikuks meheks, kes isegi oma poliitilise karjaari tipus oli eraklik vaga vaheste lahedaste sopradega" (≪
un uomo freddo [...] non c’era in lui colore di cordialita. [...] fu sempre un solitario, conto pochissimi amici veramente intimi anche quando raggiunse il vertice della sua carriera politica
≫).
[3]
Tambroni autoritaarsete hoiakute ja neofa?istliku MSI-ga alliansi solmimise tottu peetakse teda enamasti uheks Itaalia vabariigi halvimaks peaministriks.
[4]