Francis Herbert Bradley ( 30. jaanuar 1846 Inglismaa , Surrey (praegu London ), Clapham ? 18. september 1924 ) oli Briti filosoof .

Bradley oli uks juhtivaid Briti idealiste . Tema opetuse jargi ei olemas erinevaid asju, vaid uks uhtne asi, mis koosneb uksnes ideest, kogemusest.

Bradley filosoofia mojutas tugevasti T. S. Elioti luulet.

Tema vanemad olid mojukas evangeelne jutlustaja Charles Bradley , kelle umber kogunes " Claphami sekt ", ning selle teine abikaasa Emma Linton. Francis oli nende neljas laps ning taiskasvanuks saanud poegadest vanim.

Francise poolvend isa esimesest abielust oli George Granville Bradley oli valjapaistev vaimulik ja opetlane. Francise noorem vend A. C. Bradley oli kirjandusteadlane.

Aastal 1856 asus Francis oppima Cheltenham College 'isse, kust ta 1861 laks ule Marlborough College 'isse, mida juhatas tema poovend Charles. Sinna ta jai 1863 . aastani. Aastal 1865 asus Bradley oppima Oxfordi Ulikooli University College 'isse.

Detrsembris 1870 sai ta kolleegiumiliikmeks Oxfordi Ulikooli Merton College 'is. See toi kaasa opetamiskohustusteta eluaegse stipendiumi, mille oleks katkestanud ainult abiellumine. Bradley aga ei abiellunud.

Bradley vaadete kritiseerimisest Edward George Moore 'i ja Bertrand Russelli poolt sai alguse analuutiline filosoofia .

Raamatus " Keel, tode ja loogika " kritiseerib Alfred Jules Ayer Bradleyt selle eest, et ta esitab vaiteid, mis ei rahulda loogilise positivismi verifikatsiooniprintsiibi noudeid, naiteks "Absoluut siseneb evolutsiooni, kuid ei ole ise evolutsiooniks voimeline."