한국   대만   중국   일본 
Eurupteriidid ? Vikipeedia Mine sisu juurde

Eurupteriidid

Allikas: Vikipeedia
Eurupteriidid
Fossiilide leiud: 359?299 milj a tagasi Ordoviitsium ? Perm
Eurypterus'e perekonna eurüpteriid
Eurypterus' e perekonna eurupteriid
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hoimkond Lulijalgsed Arthropoda
Alamhoimkond Lougtundlased Chelicerata
Klass Urgvahilised Merostomata
Selts Eurupteriidid Eurypterida

Eurupteriidid ehk meriskorpionilised ehk meriskorpionid on nuudseks valja surnud selts lulijalgsete ehk antropoodide ( Arthropoda ) hoimkonnast lougtundlaste ( Chelicerata ) alamhoimkonnast. Eurupteriidide lahimad tanapaeval elus olevad sugulased kuuluvad amblikulaadsete ( Arachnida ) klassi . Tegemist on nii kehaehituselt kui ka liikide arvukuselt suurima antropoodide seltsiga, mis Paleosoikumis olemas oli. [1]

Eurupteriidid olid Paleosoikumi uhed suurimad ja hirmuaratavamad vees elutsevad kiskjad . Nad tekkisid Kesk-Ordoviitsiumis (~460 miljonit aastat tagasi) ja surid valja Permi massvaljasuremise ajal umbes 248 miljonit aastat tagasi. [2] Vaiksemate liikide esindajad olid ainult ligikaudu 10 cm pikkused, kuid moned liigid kasvasid ule kahe meetri pikkuseks, mis teeb neist labi aegade suurimad antropoodid. [3]

Enamik fossiilseid leide parinevad kivimitest , mis olid oma settimise ajal riimveelistes voi mageveelistes keskkondades. Varasemad eurupteriidide liigid elasid soolases merevees ning moned ka luhikest aega maismaal. Eurupteriidide fossiile on leitud koigilt mandritelt, tihti vaga heas seisus. [3] Viimased fossiilsed leiud parinevad Kesk-Permi ladestust Kansase osariigist . [4]

Nimi eurupteriid ( Eurypterid ) parineb kreekakeelsetest sonades eury - (eesti keeles lai ) ja pteron - (eesti keeles tiib ). [5] Nende pika saba ja astlalaadse sabaotsa tottu kutsutakse neid lulijalgseid tihti ka meriskorpioniteks. [3]

Eurupteriidi kehaehitus ? vasakul pealtvaates, paremal altvaates

Kehaehitus [ muuda | muuda lahteteksti ]

Nagu koigil teistel antropoodidel, on ka eurupteriidide keha segmenteeritud ning nende keha voib jagada kaheks osaks. Esimene osa on pearindmik , kuhu kinnituvad jalad ning kus asuvad ka liitsilmad , lihtsilmad ja suu. Tagumine osa on tagakeha , mis on omakorda jagatud 12 segmendiks ja otsluliks ehk telsoniks . [6]

Eurupteriidide kaks suurt liitsilma asuvad pearindmiku esiotsa kulgedel ja kaks vaiksemat lihtsilma pearindmiku keskosas. Nende kohuosa koosneb kas uhest kilbisarnasest kehaplaadist voi mitmest plaadist. Suu asub omakorda pearindmiku esiotsas keskosa all, kuhu on kinnitunud ka uks paar sorgu. Pearindmikule kinnitub 6 paari jasemeid. Esimene paar on suised , mis vastavad homoloogiliselt amblike kihvadele, kuid mitte skorpioni sorgadele, vaatamata nende kahe valisele sarnasusele. Enamiku eurupteriidide suised on vordlemisi vaikesed. Jargmised 4 paari jasemeid on jalad, mida kasutati liikumiseks. Nende jalad voivad oma ehituselt liigiti varieeruda. Viimane paar jasemeid on meriskorpionitel aerukujulised jalad, mida kasutatakse hoo lisamiseks ja navigeerimiseks. [6]

Tagakeha koosneb 12 segmendist ehk lulist. Esimesed 6 on tavaliselt laiemad kui viimased 6 ning neid kutsutakse mesosoma' deks (ladina k). Neis kuues segmendis asuvad ka eurupteriidi 5 paari lopuseid , mida katavad kaitsvad plaadikesed. Esimese paari lopuseid kaitsvate plaadikeste all asuvad ka paljunemisorganid. Tagumised 6 luli moodustavad kitsama ?saba“, mis voib olla kas lapik voi torujas. Saba lopus asub astla-, sora- voi aerulaadne telson, kuid erinevalt tavalisest skorpionist pole meriskorpioni astel murgine. [6]

Eluviis [ muuda | muuda lahteteksti ]

Noorena sarnanesid eurupteriidid taiskasvanud isenditega, seega arenesid nad vaegmoondega . Eurupteriidid kaitusid ilmselt vaga sarnaselt tanapaeval elavate odasabadega . [7] Nad veetsid enamiku oma ajast riimveelistes voi magedates veekogudes, ainult varajased eurupteriidiliigid elasid soolases merevees. [8] Veelise eluviisiga eurupteriidid olid voimelised liikuma ka maal, kasutades viimast paari aerulaadseid jalgu enda edasilukkamiseks. Mainitud liikumisviisi kasutasid eurupteriidid kudemisperioodil enda kaldale lukkamiseks. Fossiilsed allikad viitavad, et meriskorpionid veetsid enamiku oma ajast madalaveelistes keskkondades, kus nad toitusid teistest organismidest ja nende jaanustest. Voib eeldada, et eurupteriidid kuttisid nii oma noorukeid kui ka teistesse liikidesse kuuluvaid eurupteriite. Meriskorpionid kasutasid kasvamiseks kestumist , ajades mone aja parast oma vana kesta maha ning asendades selle uue ja suurema kestaga. Noore kestaga isendite fossiilsed leiud on haruldased, kuna kestudes olid nad vaenlaste runnakutele tunduvalt haavatavamad, sest noore kesta tugevnemine vottis aega. Selle tottu hakkasid Siluri ajastul meriskorpionid kestumisprotsessi labima maismaal, kus neil vaenlasi ei olnud. [9] On voimalik, et aja moodudes kohandusid nad jarjest enam maismaal liikumise ja elamisega ning panid aluse esimestele taiesti maismaalistele antropoodidele, kes panid omakorda aluse esimestele maismaalistele selgrootutele , kuid selliseid fulogeneetilisi seoseid pole veel leitud. [10] Kivististe abil on hasti jalgitav meriskorpioniliste uleminek vee-elult maismaaelule. [11] Naiteks meriskorpionid hingasid tagakeha lopustega, mis muutusid maismaaskorpionite kopsudeks . [12] Maismaaskorpione on leitud Karboni ajastu (359?299 miljonit aastat tagasi) kivististe hulgast.

Fossiilsed leiud [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eurupteriidi fossiil
Eurupteriidi jaljefossiil. Keskel on naha ka saba jaljend
Eurupteriidi fossiil Rootsikula lademest Eestis

Esimesed fossiilsed leiud avastas 1818. aastal S. L. Mitchell Siluri ladestu kivimitest New Yorgi osariigist . Kuni aastani 1825 peeti neid fossiilseid leide sagakivististeks , kuni leiti, et tegemist on antropoodidega. Vanimad fossiilid parinevad Alam-Orduviitsiumi ladestust New Yorgi osariigist. [4] Pentecopterus decorahensis , kelle leitud kivistis on 467,3 miljonit aastat vana, on vanim kirjeldatud eurupteriidi fossiil. Selle kivistise pikkuseks hinnatakse olevat 1,83 meetrit ning seda kutsutakse esimeseks ?suureks kiskjaks“. [13] [14] Selle fossiili korge spetsialiseerumisaste viitab sellele, et vanemaid, vahem arenenud fossiile voib leida isegi Kambriumist . Meriskorpionite liigirikkus oli suurim Siluri ja Alam-Devoni ajastul. Eurupteriidikivistisi voib leida koigilt mandritelt. Koige hilisem suur leid tehti Kesk-Ordoviitsiumi ladestu setetest Iowa osariigist . [4]

Ihnofossiilid [ muuda | muuda lahteteksti ]

Terved eurupteriidide fossiilid on haruldased, kuid nende jaljefossiile ehk ihnofossiile on leitud paljudest leiukohtadest. Kuulsamad avastused parinevad Vara-Devoni ajastust Saksamaalt (Poschmann 2010) ja Fife regioonist ?otimaa idaosast (mis kuuluvad ~1,6-meetrisele isendile). Teised kuulsad leiukohad parinevad Austraaliast ja USA idarannikult. [15]

Koik meriskorpionite jaljefossiilid naevad valja vaga sarnased. Neil on 3 jaljendit nii paremal kui ka vasakul pool, mis vihjab, et nad kasutasid liikumiseks kuut jalga ning tihti jookseb nende jaljendite vahel saba jaljend. Arvatakse, et need jaljed parinevad vaga madalast veest. [15]

Fossiilsed leiud Eestis [ muuda | muuda lahteteksti ]

Eesti aladelt on meriskorpionite fossiile leitud Siluri kivimitest valdavalt Laane-Eestis ja saartel Rootsikula lademest . [16] Leitud on ka terveid skelette. Ameerika teadlased korraldasid vahetult enne teist maailmasoda kaks kivististe kogumisretke Saaremaale , kust nad viisid kaasa rikkaliku eurupteriidide kivististe kollektsiooni, mida kasutatakse uurimistoodeks veel tanapaevalgi. Eestis on kirjeldatud ~20 liiki meriskorpioneid. Eurupteriidid on Eestis looduskaitse all ja nende ilma loata kogumine on keelatud. [17]

Fulogeenia [ muuda | muuda lahteteksti ]

Koige olulisem fulogeenne jagunemine pohineb kahel pohilisel innovatsioonil, mis iseloomustavad eurupteriidide evolutsiooni . Koige olulisem on tagumise jalapaari areng aerulaadseteks labadeks ( Eurypterina klaadis ). Teine on esijasemete areng suisteks, mis voimaldas neid jasemeid kasutada saagi puudmiseks ( Pterygotidae perekonnas). [18]

75% eurupteriidi isendite leidudest kuulub Eurypterines' e taksonisse , kuhu kuulub 99% leitud isenditest. [1] Pterygotioigea perekond on oma 56 liigiga koige liigirohkem, millele jargneb Adelophthalmoidea perekond 43 liigiga. [18]

Oletatakse, et teiste selleaegsete louatute selgrootute kehaplaatide tugevnemine viitab sellele, et neid ohustavad eurupteriidid muutusid jarjest keerukamaks ja osavamateks kuttideks. [19] Kuid see vaide nouab veel edasist uurimist. [18] Samuti seostatakse kalade liigirikkuse kasvu eurupteriidide liigirikkuse vahenemisega Alam-Devonis. [20] See vaide ei viita aga, nagu eurupteriidide liigirikkus oleks konkurentsi tottu vahenenud, kuna fossiilsed leiud seda ei kinnita. [21]

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]

  1. ↑ 1,0 1,1 J. A. Dunlop; D. Penney; O. E. Tetlie; L. I. Anderson (2008). "How many species of fossil arachnids are there?". Journal of Arachnology 36 (2): 267?272. doi:10.1636/CH07-89.1. ISSN 0161-8202.
  2. ↑ Gupta NS, Tetlie OE, Briggs DEG, Pancost RD: The fossilization of eurypterids: a result of molecular transformation. Palaios 2007, 22:439?447.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 L. Stormer, 1955. Merostomata. pp. P4-P41 in Moore, R.C. (ed.) Treatise on Invertebrate Paleontology. Part P: Arthropoda 2: Chelicerata. Geological Society of America and University of Kansas Press, Lawrence, Kansas.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 E. N. Kjellesvig-Waering, 1979. "Eurypterida" pp.290?296 in Fairbridge & Jablonksi (eds.) The Encyclopedia of Paleontology, Dowden, Hutchinson & Ross, New York.
  5. ↑ Webster's New Universal Unabridged Dictionary. 2nd ed. 1979.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 P. A. Seldon & J. A. Dunlop, 1998. "Fossil Taxa and Relationships of Chelicerates" pp. 303?311 in G. D. Edgecombe (ed.) Arthropod Fossils and Phylogeny, Columbia Univ. Press, New York.
  7. ↑ R. J. Garwood; J. A. Dunlop (2014). "Three-dimensional reconstruction and the phylogeny of extinct chelicerate orders". PeerJ 2: e641. doi:10.7717/peerj.641. Retrieved June 15, 2015.
  8. ↑ D. Brandt; V. McCoy (2009). "Scorpion taphonomy: criteria for distinguishing fossil scorpion molts and carcasses". Journal of Arachnology 37 (3): 312. doi:10.1636/sh09-07.1.
  9. ↑ S. J. Braddy Eurypterid palaeoecology: palaeobiological, ichnological and comparative evidence for a ‘mass?moult?mate’ hypothesis
  10. ↑ J. W. Shultz (2007). "A phylogenetic analysis of the arachnid orders based on morphological characters". Zoological Journal of the Linnean Society 150 (2): 221?265. doi:10.1111/j.1096-3642.2007.00284.x. CiteSeerX: 10.1.1.119.850.
  11. ↑ L. D. Burling (1917). "Protichnites and Climactichnites. A critical study of some Cambrian trails". American Journal of Science 44 (263): 387?398. doi:10.2475/ajs.s4-44.263.387.
  12. ↑ Eurypterid Respiration [and Discussion] P. A. Selden, P. Whalley Published 2 April 1985.DOI: 10.1098/rstb.1985.0081
  13. ↑ J. C. Lamsdell; D. E. G. Briggs; H. Liu; B. J.Witzke.; R. M. McKay (1 September 2015). "The oldest described eurypterid: a giant Middle Ordovician (Darriwilian) megalograptid from the Winneshiek Lagerstatte of Iowa". BMC Evolutionary Biology 15: 169. doi:10.1186/s12862-015-0443-9. Retrieved 2 September 2015.
  14. ↑ S. Borenstein (31 August 2015). "Fossils show big bug ruled the seas 460 million years ago". AP News. Retrieved September 2, 2015.
  15. ↑ 15,0 15,1 M. Poschmann, S. J. Braddy. (2010) Eurypterid trackways from Early Devonian tidal facies of Alken an der Mosel (Rheinisches Schiefergebirge, Germany). Palaeobiodiversity and Palaeoenvironments 90 (2):111?124
  16. ↑ eurupteriidid Eesti Entsuklopeedia veebiversioon
  17. ↑ Meriskorpionid fossiilid.info (vaadatud 5.11.2015)
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 O. E. Tetlie (2007). "Distribution and dispersal history of Eurypterida (Chelicerata)" (PDF). Palaeogeography, Palaeoclimatology, Palaeoecology 252 (3?4): 557?574. doi:10.1016/j.palaeo.2007.05.011.
  19. ↑ A. S. Romer (1933). "Eurypterid influence on vertebrate history". Science 78 (2015): 114?117. doi:10.1126/science.78.2015.114. PMID 17749819 .
  20. ↑ D. E. G. Briggs; R. A. Fortey; E. N. K. Clarkson (1988). "Extinction and the fossil record of Arthropods". In G.P. Larwood. Extinction and survival in the fossil record. Oxford [Oxfordshire]: Published for the Systematics Association by Clarendon Press. pp. 171?209. ISBN 0198577087 .
  21. ↑ M. Ridley (2004). Evolution. Wiley-Blackwell. ISBN 978-1-4051-0345-9 .
Parit lehekuljelt " https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eurupteriidid&oldid=6585643 "