Eestimaa Kirjanduse Uhing ( luhend EKU ; saksa keeles E(h)stlandische Literarische Gesellschaft ) oli baltisaksa teadusuhing, mis tegutses Tallinnas aastail 1842?1940. ^[1]

Vorreldes Opetatud Eesti Seltsiga , mille asutajate hulgas oli ka eesti paritoluga haritlasi, oli Eestimaa Kirjanduse Uhing kogu oma tegevuse valtel puhtalt baltisakslastest liikmeskonnaga ja baltisaksameelne (samas ka riigitruu) organisatsioon. 1842. aastal kinnitatud pohikiri seadis uhingu eesmargiks edendada teadust ning Eestimaad, aga ka laiemalt Balti kubermange tundma oppida. Uhingu sektsioonides viljeldi paljusid teadusalasid (ajaloo-, loodusteaduste, eesti keele ja kirjanduse, oigusteaduse, rakendusmatemaatika- ja tehnikasektsioon jm). Liikmeskond koosnes tegev-, au- ja korrespondentliikmetest. Uhingu tood juhtis direktoorium (president, asepresident, sekretar, sektsioonide direktorid, kassahoidja, raamatukoguhoidja, muuseumi inspektor ja lugemislaua ulem) ja sektsioonide tood direktor. ^[2]

Muuseumi asutamine oli kirjas juba uhingu pohikirjas ning vastavalt sellele hakatigi kohe koguma ajaloo, kunsti ja loodusega seonduvat materjali. Kujunevate kogude eest asus esimesena hoolitsema Eestimaa kubermangu prokuror Carl Julius Albert von Paucke r (1798?1856).

Alates 1843. aastast paiknes Eestimaa Kirjanduse Uhing koos varadega kubermangugumnaasiumi (praegu Vene 22 ) taga asunud koolikolleegiumile kuulunud linnamuuri aarses majas, kus uhingu kasutuses oli neli tuba. Neist uhes asus raamatukogu ja teises saalis, kus korraldati ka koosolekuid, muuseum.

Arendama hakati muuseumi oieti alles 1856. aastast, kui soetati kolm suurte klaasustega kappi. 1860. aastate alguseks kujunes ka arheoloogiakogu, kus mainiti 100 leiunumbrit, sealhulgas vaga vaartuslikku sojakirvest, pronksist ja hobedast ehteid, relvi jne. Kasvavad kogud viisid uhingu liikmed mottele kujundada senine muuseum omaette uksusena tegutsevaks provintsiaalmuuseumiks, mille tood juhitakse pohikirja alusel muuseumiseltsi poolt, kuid endiselt EKU egiidi all. Senisest suletud institutsioonist pidi saama avalikkusele suunatud uldhariv asutus. Eeskujuks oli muuhulgas 1852. aastal asutatud Saksa Rahvusmuuseum Nurnbergis . Eestimaa Provintsiaalmuuseum loodigi 1864. aastal. Juba samal aastal kolis vastloodud muuseum Kanuti gildi hoone teisele korrusele Pikal tanaval , kus avati ka avalik ekspositsioon. ^[3]

EKU hoolitses ka 1825. aastal rajatud Eestimaa Uldise Avaliku Raamatukogu eest, mis 1923. aastal uhingu omandisse laks ning sai nime Eestimaa Kirjanduse Uhingu Raamatukogu . Raamatukoguga liideti mitmete asutuste ja eraraamatukogusid, kogud taienesid ka rohkete annetuste teel. ^[2]

Uheks keskseks tegevusvaldkonnaks kujunes kirjastamine. Uhingu valjaandel ilmus hulk publikatsioone. Uhing avaldas kaht publikatsioonide sarja: ^[2]

• " Archiv fur die Geschichte Liv-, Est- und Curlands " (1842?1895, kokku 23 koidet)
• " Beitrage zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands " (1868?1938, kokku 21 koidet)

Parast baltisakslaste umberasumist 1939. aastal uhingu tegevus soikus. Uhing suleti ENSV Hariduse Rahvakomissariaadi vabahariduslike organisatsioonide likvideerimise peakomisjoni 30.12.1940 otsuse alusel. Uhingu varad ja arhiiv jaotati riiklike muuseumide vahel, raamatukogu sai Akadeemilise Raamatukogu Baltica-kogu aluseks. ^[2] Muuseumi baasil loodi Eesti NSV Riiklik Ajaloomuuseum . Osa varadest jaotati teistele muuseumidele sh Eesti Kunstimuuseumile . Loodusteaduslike kogude pohjal loodi iseseisev Eesti NSV Riiklik Loodusmuuseum . ^[3]

Kirjandus [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Eestimaa Kirjanduse Uhing 150 ja tema raamatukogu : naituse kataloog : Estlandische Literarische Gesellschaft 150. Tallinn:Eesti Teaduste Akadeemia, 1992

Vaata ka [ muuda | muuda lahteteksti ]

• Eesti Kirjameeste Selts
• Eesti Kirjanduse Selts
• Opetatud Eesti Selts

Viited [ muuda | muuda lahteteksti ]